Читать книгу Ela ja lase elada - Hendrik Groen - Страница 14

Ema on mul juba aastaid surnud ja oma isaga hakkasin hästi läbi saama alles siis, kui ta dementseks jäi. Seega võib rõõmustada, kui naise vanemad natukenegi ootusi ületavad. Kuigi jah, klaas on nii-öelda pooltäis. Minu ämm Gerda on tore naine. Äi Piet on üks äärmiselt vastik mees.

Ükskord, kui Gerda oli poolteist pudelit veini ära joonud, ütles ta mulle nelja silma all: „Ma ei mõista, kuidas mul nii igav tütar on. Püüdsin temast mõnusa olekuga inimest kasvatada.“

„Äkki olid Pieti geenid ülekaalus,“ oletasin ma.

„Ma ei mõista muide ka seda, miks ma üldse Pietiga abiellusin.“

Ta tegi mõttepausi.

„Või tegelikult ikka mõistan. Ta oli kena mees ja ma tahtsin nii väga kodust ära. Oma süü, mis siin ikka. Sellepärast ma vist olengi tema juurde jäänud. Ja vahetevahel… on ta kuidagi südantliigutav.“

„Õnneks pole need kaks sind kuigi palju mõjutanud, Gerda,“ püüdsin ma tuju tõsta. Ta tahtis veel midagi öelda, kuid siis sisenes Afra taimeteega.

Piet kaebleb iga jumala päev igasuguste hädade üle, aga endal pole tal midagi viga. Gerdal avastati paari kuu eest kopsuvähk ja olukord on halb, aga Gerdat juba kaeblemas ei kuule. Ta on nelikümmend seitse aastat järjest paki päevas ära suitsetanud. Kogu selle aja oli ta väga teadlik suitsetaja, kes nautis iga mahvi.

„Kopsuvähk on paras jama, aga see-eest olen ma ära tõmmanud umbes veerand miljonit oivalist sigaretti, mis on iseenesest ka midagi väärt. Vahel kiputakse seda unustama,“ naeratas ta.

„Jah, aga meie peame nüüd sellepärast kannatama,“ ohkis Piet. Tahtsin talle vaasiga vastu pead virutada. Gerda märkas mu ärritust ja lausus: „Rahu, Arthur. Patt on energiat raisata.“

„Mille peale on patt energiat raisata?“ küsis Afra.

„Vihastumise,“ vastas tema ema.

„Sa mõtled, et oma haiguse peale?“

„Midagi sellist jah.“ Ja ta jätkas: „Arthur, kas sa ei tahaks minuga natuke jalutama tulla?“

„Muidugi tahan, ema.“

„Vaat kus nali, „poeg“, esimest korda kutsud sa mind emaks.“