Читать книгу Ela ja lase elada - Hendrik Groen - Страница 3

Häid sõpru mul tegelikult palju pole. Õigupoolest ainult kolm. Stijn, Joost ja Wouter. Tunnen neid keskkoolist peale. Oleme omavahel jaganud nii häid kui halbu aegu ja vahel ka mõnda tüdrukut.

Viimasel ajal jagame peamiselt reedeseid päevi. Käime golfi mängimas, sadagu või pussnuge. Stijn nentis eelmisel nädalal, et meie reeded on alati kuidagi eriliselt mõnusad.

„Mitte just kõige hingematvam iseloomustus, Stijn-poiss,“ märkis Joost.

Stijn on keskkoolis saksa keele õpetaja ja siiamaani oma klassi kõige tublim poiss, täpselt nagu varemgi. Ta on meie golfiseltskonnas õieti nagu kaasajõlkuja. Teda lihtsalt talutakse, sest ta on alati meiega olnud. Sõber pigem harjumusest kui veendumusest.

Joost on hoopis teistsugune. Tema pole sugugi tubli. Ta on advokaat, kelle rohkearvulise klientuuri hulka kuuluvad petturid, maksudest kõrvalehiilijad ja valgekraedest kriminaalid. Ta sobib oma klientidega hästi kokku, ja esimene vale ei jäänud tal kindlasti mitte kurku kinni.

„Teie olete tegelikult ainukesed, kellele ma tõtt räägin,“ tunnistas ta hiljuti. „Vähemalt suurema osa ajast. Paljude äriliste kontaktide puhul tuleb mul peamiselt tegelda tõe varjamisega, ja kui see enam ei õnnestu, siis püüan võimalikult tõelähedaselt valetada.“

„Aga oma naisele?“ küsis Stijn.

„Oo, tema vastu olen samuti alati kristalselt aus,“ vastas Joost muiates. Stijn vaatas kahtlustavalt.

„Ja-jah.“

Joost on osav mängur, kes end vahel probleemidesse mässib, aga peaaegu alati õnnestub tal neist kenasti välja tulla.

Minu kolmas sõber Wouter pole ka mingi kullatükk, aga tema asjad on alati kindlalt korras. Tal on mingisugune informaatikafirma. Püüdsin kord aru saada, millega ta täpselt tegeleb, aga selle küsimuse peale lõi ta käega: „Programmeerimise värk, mida sa ei jaga nagunii.“ See on vägagi tõenäoline. Wouteril on ilus naine, ilus maja ja ilus auto – tähtsuse järjekorras, ja oma kallites rätsepaülikondades näeb ta alati laitmatu välja. Tuleb ka märkida, et niisuguse eluviisi harrastamise vältimatuks eelduseks on palju raha. Kui palju täpselt, jätab ta enda teada.

„Ütleme nii, et üsna piisavalt,“ kõlab tavaliselt vastuseks, kui keegi küsib.

Aga mina ise? Ma olen alati tahtnud elada suurejoonelist ja meeliköitvat elu, aga miskipärast pole sellest Purmerendis elades ja Breukelenis WC-paberi hulgimüügifirmas töötades midagi välja tulnud.

„Minu meelest oled sa lihtsalt liiga laisk, et lennukalt elada,“ tähendas Joost eelmisel nädalal. „Või liiga arg. Või mõlemat.“

Oleksin tahtnud vastu vaielda, aga mul ei tulnud nii kiiresti midagi pähe. Ka paar päeva hiljem sellele tagasi mõeldes mitte. Olen tõesti üsna laisk. Arg vast mitte, aga äärmiselt ettevaatlik küll. See närib mul pisut hinge.