Читать книгу Enne külma - Хеннинг Манкелль - Страница 10

Kui Linda hommikul ärkas, oli ta korteris üksi. Kell oli pool kaheksa. Ta ringutas ja mõtles, et ärkas ilmselt selle peale, kui isa välisukse kinni lõi. Isa paugutab uksega tarbetult kõvasti. Ta püüab olla range ega taha, et ma ilmaasjata voodis vedeleksin.

Ta tõusis üles ja tegi akna lahti. Päev oli selge, õues endiselt soe. Mõttest käisid läbi öised sündmused, suitsev loomakorjus ja isa ootamatult vanaks jäänud nägu. Mure varjund, mõtles ta. Isa suudab minu eest varjata peaaegu kõike, kuid mitte oma muresid.

Ta sõi, pani selga eelmise päeva riided, kuid muutis siis meelt ja vahetas veel kaks korda riideid, enne kui endaga rahule jäi. Siis helistas ta Annale. Pärast viiendat signaali käivitus telefonivastaja. Ta hõikas Annat ja palus toru tõsta. Kuid seal polnud kedagi. Ta läks esikusse peegli ette ja küsis endalt, kas ta muretseb ikka veel selle pärast, et muidu nii kohusetundlik Anna oli sõnagi lausumata ära läinud. Ei, ütles ta endale, ma ei muretse. Annal on kindlasti seletus olemas. Ta otsib lihtsalt seda meest, kes oli tänaval ja kel oli jultumust tema isaga sarnaneda.

Linda läks paadisadamasse ja hulkus piki kaisid. Meri oli peegelsile. Ühe paadi vööriosas lamas poolalasti naine ja norskas. Kolmteist päeva veel, mõtles Linda. Kellelt mu rahutus küll päritud on? Isalt ei ole, aga emalt ka mitte.

Ta kõndis mööda kaid tagasi. Ühe pollari peale oli keegi jätnud ajalehe. Ta keeras lahti kuulutuste lehekülje ja vaatas, milliseid kasutatud autosid müüakse. Üks Saab 19 000 krooni eest. Isa oli lubanud autoostu 10 000 krooniga toetada. Ta tahtis omale autot. Aga 19 000 eest Saab? Kui kaua see sõidukõlblik võiks olla?

Ta pistis ajalehe jopetaskusse ja läks Anna juurde. Helistamise peale ei tulnud keegi avama. Kui ta pärast ukse lahtimuukimist esikusse astus, tekkis tal järsku tunne, et keegi on siin käinud pärast seda, kui ta kesköö paiku lahkus. Ta jäi liikumatult seisma ja libistas pilgu üle seinte, esikus rippuvate riiete ja ritta seatud jalanõude. Kas midagi on muutunud? Miski ei kinnitanud, et ta tunne on õige.

Ta läks korterisse ja istus diivanile. Tühi ruum, mõtles ta. Kui minu asemel oleks mu isa, siis püüaksin ma leida juhtunu jälgi, püüaksin näha inimesi ja sündmusi. Aga ma ei näe midagi peale fakti, et Annat pole siin.

Ta tõusis püsti ja käis korteri kaks korda aeglaselt läbi. Nüüd oli ta veendunud, et Anna polnud korteris ööbinud. Keegi teine samuti mitte. Siin olid ainult tema enda nähtamatud jäljed.

Linda läks Anna magamistuppa ja istus kirjutuslaua äärde. Ta kõhkles. Kuid uudishimu sai siiski võitu. Ta teadis, et Anna peab päevikut, on alati pidanud. Linda mäletas, et viimasel gümnaasiumiaastal oli Anna teinekord kusagil omaette nurgas päevikut kirjutanud. Üks poiss, kes selle kord enda kätte kahmas, sai raevuka rünnaku osaliseks, muu hulgas oli Anna poissi õlast hammustanud, ja pärast seda ei püüdnud keegi enam kunagi päevikut kätte saada.

Ta tõmbas kirjutuslaua ühe sahtli lahti. See oli täis vanu päevikuid, need olid kulunud ja ääreni täis kirjutatud. Linda avas ülejäänud sahtlid. Sama lugu – kõikjal vaid päevikud. Kaante peale olid kirjutatud aastanumbrid. Kuni selle ajani, mil Anna sai kuusteist, olid päevikute kaaned punased. Siis oli ta ootamatult värvi vahetanud. Hiljem oli ta kirjutanud ainult mustade kaantega kaustikutesse.

Linda lükkas sahtlid kinni ja kergitas kirjutuslaual olevaid pabereid. Nende all oli käsilolev päevik. Ma vaatan ainult viimast lehekülge, mõtles Linda. Ta vabandas end sellega, et lõppude lõpuks on tal Anna pärast mure. Ta lõi viimase, poolenisti täis kirjutatud lehekülje lahti. Selle ülaservas oli eelmise päeva kuupäev – sama päev, mil Linda pidi Annaga kokku saama. Linda kummardus teksti lugema. Anna käekiri oli väike, nagu püüaks ta tähti tähelepandamatuks muuta. Linda luges teksti kaks korda läbi, esimene kord ei saanud ta sellest aru, teise lugemise ajal tema imestus kasvas. Anna kirjutas arusaamatuid asju: miinid, ohud, miinid, ohud. Kas see oli mingi kood, salakeel asjassepühendatuile?

Linda murdis endale antud lubadust lugeda ainult viimast sissekannet. Ta keeras lehekülje tagasi. Seal oli tekst hoopis teistsugune. Anna oli märkinud, et Saxhuseni õpik pole muud kui pedagoogiline katastroof; seda on võimatu lugeda ja mõista. Kuidas võib üks õpik niisugune olla? See peletab tulevased arstid eemale ja sunnib neid valima hoopis teaduslikku uurimistööd, millega on pealekauba võimalik ka rohkem raha teenida. Siis oli ta kirja pannud, et tal oli hommikul kerge palavik, väljas on tuuline – Linda mõtles, et see oli täiesti tõsi – ja et ta on auto tagavaravõtmed kuhugi ära kaotanud. Linda keeras lehte ja luges veel kord aeglaselt viimati kirjutatud teksti. Ta püüdis end ette kujutada Anna asemel neid ridu kirjutamas. Midagi polnud maha tõmmatud, muudetud ega kõhklemisi kirja pandud. Stiil polnud laialivalguv, vaid läbivalt väga kindel. Miinid, ohud, miinid, ohud. Ma näen, et mul on sel aastal olnud üheksateist pesupäeva. Kui mul üldse mingi unistus on, siis see, et tahaksin saada mõne eeslinna anonüümseks perearstiks. Võibolla kuskil põhja pool. Aga kas Norrlandi linnadel on eeslinnad?

Selle koha peal tekst lõppes. Mitte sõnagi mehest, keda ta oli hotelliakna taga tänaval näinud, mõtles Linda. Mitte ühtegi sõna, vihjet, mitte midagi. Kas tavaliselt sääraseid asju siis ei kirjutatagi päevikusse?

Ta lehitses kinnituse saamiseks varasemaid sissekandeid. Aeg-ajalt oli Anna kirjutanud ka temast. Linda on sõber, oli ta märkinud 20. juulil, keset juttu sellest, et ta ema oli külas käinud, et nad tülitsesid mitte millegi pärast, ja et ta samal õhtul sõidab Malmösse mingit Vene filmi vaatama.

Linda istus ligi tund aega, vaeveldes üha kasvavate süümepiinade käes, ja otsis enda kohta tehtud sissekandeid. Linda on mõnikord nõudlik, oli kirjutatud 4. augustil. Mis me tol päeval tegime? mõtles ta, kuid ei suutnud seda meenutada. 4. august oli päev nagu iga teinegi sel kannatamatuse pitseriga suvel. Lindal polnud isegi kalendermärkmikku, ta korraldas oma aega lahtiste lipikute abil ja kirjutas vajaliku telefoninumbri sageli lihtsalt käerandmele.

Ta pani päeviku kinni. Seal polnud midagi. Ainult too kummaline sissekanne, millega päevik lõppes. See pole tema moodi, mõtles Linda. Kõik muu, mis ta kirjutab, viitab tasakaalukale inimesele, kellel pole teistega suuremaid probleeme. Aga viimasel päeval, kui ta enda arvates nägi kahekümne nelja aasta järel välja ilmunud isa, kirjutab ta korduvalt miinidest ja ohtudest. Hullumeelsus. Miks ta oma isast ei kirjuta? Miks ta kirjutab millestki arusaamatust?

Linda tundis, kuidas mure tasapisi tagasi hiilib. Kas Anna kartus hulluksminemise ees võis olla põhjendatud? Linda läks sama akna alla, kus Anna nende jutuajamise jooksul mitu korda seisis. Päikesevalgus oli ere, selle peegeldus vastasmaja aknast oli nii tugev, et ta pidi silmi kissitama. Kas teda võis tabada meeltesegadus? mõtles ta. Anna usub, et nägi oma isa. See vapustab teda nii tugevasti, et ta kaotab enese üle kontrolli ja teeb midagi sellist, mida ta kahetseb? Kuid mida?

Ta võpatas. Auto. Anna auto, väike punane Golf. Kui Anna on kuhugi ära läinud, siis peaks ka auto kadunud olema. Linda kiirustas alla tänavale ja läks maja hoovi parkimisplatsile. Auto seisis oma koha peal. Ta katsus uksi, need olid lukus. Tundus, et autot oli äsja pestud. See üllatas teda. Anna auto on tavaliselt üsna must, mõtles ta. Iga kord, kui me oleme koos kuskil käinud, on ta mulle pesemata autoga järele tulnud. Nüüd see lausa läigib. Koguni veljed säravad puhtusest.

Ta läks korterisse tagasi, istus kööki ja püüdis kõigele mingit mõistlikku seletust leida. Seletust millele? Ainus vaieldamatu fakt oli see, et Anna polnud kodus, kui Linda talle kokkulepitud ajal külla tuli. Selle põhjuseks ei saanud olla mingi arusaamatus. Anna ei võinud ka unustada. Seega ta valis kodus mitteolemise. Miski muu oli tähtsam. Kuid see muu ei nõudnud temalt auto kasutamist. Ta vajutas telefonivastaja käima. Sellel oli ainult tema enda pöördumine. Ta pilk liikus välisuksele. Keegi on ukse taga ja annab kella. See pole mina ega Sebra ega ka Anna ema. Kes on Anna teised sõbrad? Hetkel väidab ta, et tal pole alates aprillikuust elukaaslast. Siis viskas ta välja poisi, keda ma kunagi ei näinudki, kellegi härra Måns Perssoni, kes õppis Lundis elektromagneetikat, kuid kes osutus vähem usaldusväärseks, kui Anna oli arvanud. See tegi haiget, Anna rääkis sellest ja kordas sageli, et enne uue suhte alustamist kavatseb ta mõnda aega oodata.

Silmapilguks kandus Anna Linda mõtetes tagaplaanile ja ta mõtles endast. Ka temal oli olnud oma Måns Persson, kelle ta oma elust märtsi keskel välja lõi. Poisi nimi oli Ludwig ja omal kombel sobis see nimi talle nagu valatult – ta oli segu kõrgist keisrist ja saamatust operetiprintsist. Linda sai temaga tuttavaks ühes pubis, kus ta oli koos mõnede kursusekaaslastega, ja nad istusid tihedasti lähestikku, kaks seltskonda, mis olid sattunud kõrvuti laudadesse. Ludwig oli puhastustööline, ta juhtis prügiautot, nagu oleks see sportauto, ja tema meelest oli uhkus oma töö üle maailma kõige loomulikum asi. Lindat võlusid poisi vali naer, lõbusad silmad ja fakt, et too tema juttu ei katkestanud, vaid tõepoolest pingutas ja kuulas, ehkki lärm nende ümber oli kõrvulukustav.

Neil tekkis suhe ja Linda julges peaaegu uskuda, et on kõikide meeste hulgast leidnud selle õige. Kuid siis kuulis ta juhuslikult kellegi tuttava tuttava käest, et kogu tööst üle jääva vaba aja, mil Ludwig ei olnud koos Lindaga, pühendas ta Vallentunas toitlustusfirmat pidavale noorele daamile. Lahkuminek oli karm, Ludwig palus Lindal jääda, kuid Linda tegi kiire lõpu ja nuttis hiljem nädal aega. Nüüd heitis ta mõtted Ludwigist kõrvale, need tegid ikka veel haiget. Võib-olla on temaga sama lugu nagu Annaga, ehkki ta pole seda endale selgelt sõnastanud, et ta pole valmis ühegi uue suhte järele ringi vaatama. Linda teadis, et vahelduvad kaaslased tekitasid isale pidevalt muret, kuigi ta nende kohta kunagi midagi ei küsinud.

Linda kõndis veel kord läbi korteri. Järsku tundus kogu olukord talle koomiline, peaaegu piinlik. Mis oleks võinud Annaga juhtuda? Mitte midagi. Ta tuleb oma eluga paremini toime kui nii mõnigi teine. See, et ta kokkulepitud ajal kodus ei olnud, ei pruugi midagi tähendada. Linda jäi seisma köögikapi ees, mille peal olid auto tagavaravõtmed. Ta oli Anna käest mõned korrad autot laenanud. Ma võin seda seegi kord teha, mõtles Linda, ja tema emale külla sõita. Enne korterist lahkumist jättis ta köögilauale sedeli, et laenas autot ja on arvatavasti mõne tunni pärast tagasi. Kuid oma murest ei kirjutanud ta sõnagi.

Linda sõitis koju Mariagatanile ja pani selga õhemad riided, sest väljas oli väga soojaks läinud. Siis sõitis ta linnast välja, keeras Kåsebergasse viivale teele ja tegi sadamas peatuse. Vesi oli peegelsile, sadamas ujus koer. Keegi vanem mees istus suitsukala müüva poe ees pingil ja noogutas talle. Linda noogutas vastu, ehkki ei teadnud, kes see mees on. Võib-olla isa mõni pensionile jäänud kolleeg?

Omapärast muusikat loova Anna ema kodu lähedal keeras ta teele, mis viis vanaisa kunagise koduni. Ta parkis auto ja läks maja juurde. Pärast seda, kui Gertrud, vanaisa lesk, oma õe juurde kolis, oli majal olnud kaks omanikku. Esimene neist oli noor mees, kellel oli Simrishamnis oma arvutifirma. Kui see pankrotti läks, müüs ta maja Huskvarnast pärit keraamikutest abielupaarile, kes tahtsid Skånesse kolida. Värava kõrval kiikus silt „Keraamikatöökoda”. Selle õuemaja uks, kus tema vanaisa oli oma pilte maalinud, oli lahti. Ta kõhkles, kuid avas siis värava ja läks üle õue. Pesunööril laperdasid kuivama pandud lasteriided.

Linda koputas õuemaja uksele. Naisehääl vastas. Linda astus sisse. Kulus mõni hetk, et silmad pärast eredat päikesepaistet ruumis valitseva valgusega harjuksid. Umbes neljakümneaastane naine istus potikedra taga ja töötas noaga savist näo kallal. Ta kujundas sellele parajasti kõrva. Linda rääkis, kes ta on, ja palus segamise pärast vabandust. Naine pani noa käest ja kuivatas käed. Nad läksid välja päikese kätte. Naise nägu oli kahvatu ja magamatusest kurnatud, kuid tema pilk oli sõbralik.

„Ma kuulsin temast. Mees, kes maalis täpselt ühesuguseid pilte.”

„Mitte päris. Tal oli kaks motiivi. Üks oli maastik metsisega, teisel motiivil lindu polnud, oli ainult maastik. Järv, päikeseloojang, mõni puu. Kõige muu jaoks peale päikese kasutas ta šabloone. Päikese maalis ta vaba käega.”

„Mõnikord tundub, nagu oleks ta ikka veel siin. Kas ta oli tavaliselt pahur?”

Linda vaatas naist üllatunult.

„Mõnikord on tunne, et keegi istub majas ja uriseb.”

„See on kindlasti tema.”

Naine ütles, et tema nimi on Barbro, ja küsis, kas Linda tahab kohvi.

„Aitäh, aga ma pean edasi sõitma. Tegin peatuse ainult puhtast uudishimust.”

„Me kolisime siia Huskvarnast,” ütles Barbro. „Eemale linnast, ehkki see polnud väga suur. Minu mees Lars kuulub uue põlvkonna laia profiiliga inimeste hulka. Ta oskab parandada jalgrattaid ja kellasid, aga samuti panna diagnoose haigetele lehmadele ning jutustada lastele fantastilisi muinasjutte. Meil on kaks last.”

Ta vaikis, justkui oleks ta võõrale liiga palju rääkinud, ja mõtles järele.

„Võib-olla tunnevadki nad sellest kõige rohkem puudust,” jätkas ta siis. „Tema fantastilistest juttudest.”

Ta kõndis koos Lindaga auto poole.

„Ta ei ela siis enam siin,” ütles Linda ettevaatlikult.

„Kõigi tema oskuste juures oli siiski üks asi, millega ta toime ei tulnud. Teadmisega, et lastega kaasneb ka vastutus. Ta sattus sellest paanikasse. Võttis oma jalgratta ja läks. Ta elab nüüd jälle Huskvarnas. Aga me räägime teineteisega, nüüd, kus vastutusekoorem teda ei paina, tuleb ta lastega paremini toime.”

Nad jätsid auto juures hüvasti.

„Kui minu vanaisa kenasti paluda, et ta vihane ei oleks, siis rahunes ta tavaliselt maha. Aga palujaks peab olema naine, muidu ta ei kuula. Tema eluajal oli see nii. Võib-olla toimib see ka nüüd, kus ta surnud on.”

„Kas ta oli õnnelik?”

Linda mõtles järele. See sõna ei sobinud vanaisa pildiga tegelikult kokku.

„Tema suurim rõõm elus oli istuda hämaras õuemajas ja teha sama, mida ta oli teinud eelmiselgi päeval. Korduvas tegevuses leidis ta rahu. Kui seda võib õnneks nimetada, siis oli ta õnnelik.”

Linda keeras auto ukse lukust lahti.

„Ma olen tema moodi,” ütles ta ja naeratas. „Nii et ma tean, kuidas temaga ümber käia.”

Linda sõitis ära. Tahavaatepeeglist nägi ta Barbrot. Minuga ei juhtu seda iialgi, mõtles ta. Et ma jään tuulises Österlenis vanasse majja kahe lapsega üksi. Mitte iialgi.

Mõte ärritas teda. Endalegi märkamatult suurendas ta kiirust. Alles enne suurele teele keeramist vajutas ta ägedalt pidurit.

Anna ema Henrietta Westin elas majas, mis kössitas teda valvuritena ümbritsevate suurte puudesalude taga. Linda pidi õiget teed otsides mitu korda auto ringi pöörama ja tagurdama. Lõpuks leidis ta autole koha roostes niidumasina kõrval ja tuli välja. Valitsev kuumus meenutas hetkeks Ludwigiga tehtud puhkusereisi Kreekasse, enne kui nende suhe liiva jooksis. Ta heitis selle mõtte pead kuklasse lüües kõrvale ja hakkas suurte puude vahel edasi minema. Korraks ta peatus ja tõstis käe päikese kaitseks silmade kohale. Tema tähelepanu köitis mingi tärina moodi hääl, justkui taoks keegi kohutava kiirusega naelu seina. Tihedate lehtede vahel märkas ta rähni, kes tempokalt puud tagus. Võib-olla on ka rähn osa Anna ema muusikast, mõtles Linda. Kui ma õigesti aru sain, pole ükski heli tema ema jaoks võõras. Rähn on vahest tema trummar.

Ta jättis vastu puud täristava linnu selja taha ja möödus räämas köögiviljaaiast, mida keegi polnud mitu aastat kasutanud ega hooldanud. Mida ma temast tean? mõtles Linda. Ja mida ma siin teen? Ta jäi seisma ja püüdis endas selgusele jõuda. Sel silmapilgul, kõrgete puude varjus, ei tundnud ta muret. Sellel, et Anna praegu eemale hoiab, on kindlasti mingi mõistlik seletus. Ta pööras ringi ja hakkas auto poole tagasi minema.

Rähn oli järsku vait jäänud ja minema lennanud. Kõik kaob, mõtles ta. Inimesed ja rähnid, minu unistused ja aeg; see voolab minema nagu jõgi, millele ma asjatult püüan tammi ette ehitada. Ta tõmbas nähtamatutest ohjadest ja peatus. Miks ta tagasi läheb? Kui ta kord oli Anna auto võtnud ja siia sõitnud, võib ta ju sama hästi ka sisse minna ja Henriettale tere öelda. Ilma ema muretsema panemata ja küsimata, kas ta teab, kuhu Anna on kadunud. Võib-olla on vastus lihtne: ta on Lundis. Mul ei ole tema sealset telefoninumbrit, mõtles ta. Vähemalt seda võin ma ju Henrietta käest küsida.

Ta läks mööda rada läbi metsatuka ja jõudis valgeks lubjatud vahvärkmaja juurde, mida ääristasid metsikuks kasvanud roosipõõsad. Kivitrepil lamas kass ja uuris teda valvsalt. Linda läks maja juurde. Üks aken oli lahti. Hetkel, kui ta kummardus, et kassi ettevaatlikult silitada, kuulis ta avatud aknast hääli. Henrietta muusika, mõtles ta.

Siis ajas ta end kiiresti sirgu ja hoidis hinge kinni.

Aknast ei kostnud muusikat. See, mida ta kuulis, oli naise nutt.