Читать книгу Enne külma - Хеннинг Манкелль - Страница 13

Pärast külaskäiku Henrietta juurde istus Linda tükk aega ja ootas isa kojutulekut. Aga kui isa veidi pärast kella kahte öösel ettevaatlikult välisukse avas, oli Linda elutoa diivanile magama jäänud, tekk üle pea tõmmatud. Mõni tund hiljem ajas ootamatu hirmuunenägu ta üles. Ta ei mäletanud unenäo täpset sisu, vaid ainult seda, et ta oli peaaegu lämbumas. Vaikses korteris kajasid norsked. Ta läks valgustatud magamistuppa ja vaatas isa. Too lamas selili voodis, sassis lina ümber. Linda meelest oli ta nagu suurele kivile mõnusalt puhkama heitnud suur morsk. Kahe norske vahel kummardus ta isa näo kohale. Viinalõhna oli selgesti tunda.

Ta püüdis mõistatada, kes tema topsivennad olid olnud. Põrandale visatud püksid olid räpased, nagu oleks isa põlvini poris sumanud. Ta on kuskil maal käinud, mõtles Linda. Oma vana joomasemu Sten Widéni juures. Nad istusid tallis ja võtsid napsu.

Linda läks magamistoast välja ja mõtles, et tegelikult tahaks ta papsi voodist üles lüüa ja vastust nõuda. Millist vastust? Seda ta ei teadnud. Sten Widén oli isa üks kõige vanematest sõpradest. Nüüd oli mees haige, väga haige. Eriti tõsistel puhkudel rääkis isa endast kolmandas isikus. Kui Sten sureb, saab Kurt Wallanderist üksildane mees, oli ta öelnud. Nüüd oli Sten Widénil kopsuvähk. Lindale oli hästi teada kummaline lugu traavihobuste treenimise ärist, mida Sten Widén Stjärnsundi lossivaremete lähedal ajas. Mõni aasta varem oli mees selle äriga lõpu teinud ja talu maha müünud. Aga kui uus omanik valmistus sisse kolima, kahetses Sten Widén oma otsust. Linda isa oli rääkinud, et lepingus oli punkt, mis jättis Sten Widénile õiguse tehing tagasi pöörata. Ta ostis mõned uued hobused. Siis avastati haigus. Ühe armuaasta oli mees juba saanud. Nüüd kavatses ta hobustest loobuda ja oli saanud endale koha surijatele mõeldud hospiitsis Malmö lähedal. Seal lõpeb tema elu. Talu müüakse jälle maha. Seda tehingut tagasi pöörata ei saa.

Linda võttis riidest lahti ja läks voodisse. Mõni minut puudus viiest. Ta vaatas lakke ja tundis süümepiina. Kas ma ei luba oma isal koos oma parima sõbraga, kes on pealegi suremas, nina täis võtta? Mida tean mina nende juttudest või sellest, mida nad teineteise jaoks tähendavad? Ma olen alati ette kujutanud, et mu isa on oma sõpradele hea sõber. See tähendab ka seda, et istutakse sureva mehega öö otsa tallis. Tal tekkis tahtmine voodist välja tulla, isa üles ajada ja tema käest andeks paluda. See oleks olnud ainus õige tegu. Aga isa saaks ainult vihaseks, kui ma teda segan. Tal on täna vaba päev ja võib-olla võtame koos midagi ette.

Enne uinumist mõtles ta Henriettaga kohtumise peale. Naine ei rääkinud tõtt. Ta varjab midagi. Kas ta teab, kus Anna on? Või vältis ta rääkimist mingil muul teemal? Linda keeras ennast külili, tõmbus kägarasse ja mõtles uniselt, et õige varsti hakkab ta puudust tundma meesterahvast enda kõrval; niihästi magades kui ärkvel olles. Aga kust ma siin säärase leian? Ma pole enam harjunud seda tõsiselt võtma, kui keegi peaks mulle Skåne murrakus ütlema, et armastab mind. Ta heitis need mõtted peast, patsutas padja lamedamaks ja jäi magama.

Kell üheksa raputas keegi ta üles. Linda võpatas, olles valmis avastama, et on sisse maganud, ja nägi enda ees isa nägu. Pohmelli ei tundunud isal küll olevat. Ta oli juba riides ja erinevalt tavapärasest hommikust ka korralikult kammitud.

„Hommikusöök,” ütles ta. „Aeg läheb, elu libiseb meil käest.”

Linda käis duši all ja pani riidesse. Kui ta laua äärde jõudis, ladus isa pasjanssi.

„Ma kahtlustan, et sa käisid eile Sten Widéni juures.”

„Õigus.”

„Peale selle arvan ma, et te jõite päris palju.”

„Vale. Me jõime lausa kuramuse palju.”

„Kuidas sa koju said?”

„Taksoga.”

„Kuidas tema ennast tunneb?”

„Tahaksin, et mul oleks sama palju julgust, kui teada saan, et mu aeg hakkab otsa lõppema. Tema jutu järgi on igal inimesel elus ette nähtud teatud arv traavivõistlusi. Pärast seda on kõik. Polegi muud teha, kui püüda neist võimalikult paljud võita.”

„Kas tal on valud?”

„Kindla peale on. Aga ta ei räägi midagi. Ta on nagu Rydberg.”

„Kes?”

„Evert Rydberg. Kas sa ei mäleta teda enam? Vana politseinik, sünnimärk põse peal.”

Lindale hakkas midagi ähmaselt meenuma.

„Võib-olla tuleb meelde.”

„Tema tegi minust politseiniku, kui ma noor ja loll olin. Ka tema suri liiga vara. Kuid mingit kurtmist ma ei kuulnud. Ka temal olid oma traavivõistlused ja kui need otsa said, siis ta leppis sellega.”

„Kellelt mina peaksin õppima?”

„Ma arvasin, et sinu juhendajaks on Martinsson.”

„On ta hea politseinik?”

„Ta on suurepärane.”

„Ma ei mäleta Rydbergist eriti midagi. Aga Martinssoni ma mäletan. Kui mitu korda tulid sa koju ja olid tige millegi üle, mis ta oli teinud või tegemata jätnud.”

Wallander leppis kaotusega pasjansis ja korjas kaardid kokku.

„Rydberg õpetas mind välja. Ja mina omakorda õpetasin hiljem Martinssoni. Muidugi ma kirusin teda mõnikord. Pealegi oli ta aeglane. Aga selle, mille ta ära õppis, omandas ta raudselt.”

„Teiste sõnadega oled siis ka sina kaudselt mu juhendaja.”

Wallander tõusis laua äärest püsti.

„Ma ei tea, mis on juhendaja. Pane nüüd riidesse, hakkame minema.”

Linda vaatas isa üllatusega. Olid nad midagi kokku leppinud, mille ta oli unustanud?

„Kas me pidime kuhugi minema?”

„Läheme lihtsalt välja. Tuleb ilus päev. Enne, kui arugi saad, on kõik jälle udusse mattunud. Ma vihkan seda Skåne udu. See poeb lausa naha alla. Udu ja hallide pilvedega ei tööta mu mõte selgelt. Aga sul on õigus: meil on täna ka sihtpunkt olemas.”

Ta istus uuesti laua äärde, kallas viimase kohvi omale tassi ja jätkas siis:

„Kas sa Hanssonit mäletad?”

Linda raputas pead.

„Ta läks juba siis ära, kui sa väike olid. Üks minu kolleegidest. Eelmisel aastal tuli ta tagasi. Kuulsin nüüd, et ta kavatseb oma vanematekodu Tomelilla lähedal ära müüa. Ema on tal juba tükk aega surnud. Aga isa elas saja ühe aastaseks. Hanssoni jutu järgi oli isa mõistus viimase hetkeni täiesti selge, ja ka iseloom oli tal endiselt kiusakas. Aga nüüd läheb maja müüki. Ma mõtlesin, et võiksime selle üle vaadata. Kui Hansson ei liialda, siis on see võib-olla just niisugune maja, mida ma otsin.”

Nad läksid autosse ja sõitsid linnast välja. Ilm oli tuuline, kuid soe. Nad möödusid läikima poleeritud veteranautode karavanist. Linda üllatas oma isa, tundes peaaegu kõik automargid ära.

„Kust sa autode kohta nii palju oled õppinud?”

„Viimase kuti, Magnuse käest.”

„Ma arvasin, et tema nimi oli Ludwig?”

„Sa ei pea ikka üldse järge. Muuseas, kas Tomelilla pole eksitus? Ma arvasin, et sa kavatsed vananedes pingi peal istuda, koera patsutada ja merd vaadata?”

„Mul pole merevaate jaoks piisavalt raha. Tuleb valida olemasolevatest võimalustest parim.”

„Laena ema käest. Tema invaliidsuspensionil pearaamatupidaja on väga rikas.”

„No kurat, unusta ära!”

„Mina võin sulle laenata.”

„No kurat, unusta ära!”

„Nii palju siis merevaatest.”

Linda heitis isale pilgu. Oli too vihastanud? Raske öelda. Aga talle torkas pähe, et tal on isaga midagi ühist. Ootamatult lahvatav ärritus, õnnetu omadus haavuda tühja-tähja peale. Lõhe minu ja tema vahel aina süveneb, mõtles ta. Mõnikord oleme väga lähedased, kuid sama tihti tekivad meie vahele ka sügavad kuristikud. Ja siis tuleb meil ehitada teineteiseni jõudmiseks sildu; sageli on need kipakad, kuid enamasti viivad need meid taas kokku.

Wallander võttis jopetaskust kokku murtud paberi.

„Kaart,” ütles ta. „Me oleme varsti esimese ringtee juures. Sealt tuleb pöörata Kristianstadi poole. Pärast seda tuleb sul mind juhendada, kuidas edasi sõita.”

„Ma eksitan meid Smålandisse,” ütles Linda ja keeras kaardi lahti. „Tingsryd on ju tore kohanimi? Sealt ei leia me elu sees tagasiteed.”

Hanssoni vanematekodu oli looduslikult ilusas kohas, see asus metsaga ümbritsetud väikesel kõrgendikul, taamal laiusid põllud ja sood. Maja kohal hõljus üksik harksaba. Tagapool oli vana õunaaed. Muru oli niitmata, valgeks lubjatud, kuid kulunud seinte ääres rippusid murdunud ning omavahel läbi kasvanud roniroosid. Eemalt oli kuulda traktorimürinat. Linda istus punetavate sõstrapõõsaste vahele vanale kivipingile. Ta jälgis isa, kes vahtis silmi kissitades katust, katsus prooviks mõnda vihmaveetoru ja püüdis majja sisse piiluda. Seejärel kadus ta maja nurga taha.

Üksi jäädes läks Linda mõte taas Henrietta peale. Nüüd, hiljem kohtumise üle järele mõeldes, muutus vaistlik tunne teadmiseks. Henrietta ei rääkinud tõtt. Ta varjas midagi seoses Annaga. Linda võttis mobiili ja valis Anna numbri. Telefon kutsus, vastaja hakkas tööle. Linda ei jätnud teadet, vaid vajutas telefoni kinni, tõusis püsti ja läks samuti maja ette. Isa kangutas seal parajasti kägisevat pumpa. Roostes nõusse purskas pruunikas vesi. Wallander vangutas pead.

„Kui ma saaks selle maja selga võtta ja kuskil mere ääres maha panna, siis ma üldse ei kõhklekski. Aga siin on liiga palju metsa.”

„Sa võiksid omale vagunelamu muretseda,” ütles Linda. „Sellega saad mere äärde sõita. Igaüks oleks nõus sulle tükikest maad loovutama.”

„Miks?”

„Eks kõik tahaksid ju tasuta politseinikku omale naabriks.”

Wallander krimpsutas nägu, kallas veenõu tühjaks ja läks minema. Linda järgnes isale. Ta ei pööra ringi, mõtles ta. See maja on tal juba unustatud.

Nad jäid autosse istuma. Linda jälgis üle põllu horisondi poole kaduvat harksaba.

„Mis sa teha tahaksid?” küsis Wallander.

Linda mõtles Anna peale. Ta mõistis, et tal tuleb oma murest isaga rääkida.

„Mul on vaja sinuga rääkida. Aga mitte siin.”

„Siis ma tean, kuhu me sõidame.”

„Kuhu?”

„Varsti näed.”

Nad sõitsid lõuna poole, keerasid Malmö peale ja pöörasid Kadesjö teeviida juurest kõrvale. Seal kasvas kõige ilusam mets, mida Linda üldse teadis. Ta aimas, et sinna ongi nad teel. Nad olid isaga seal palju jalutamas käinud, eriti siis, kui ta oli üheteistkümnene, vahetult enne murdeea algust. Tal oli ka ähmane mälestus, et oli käinud korra seal koos oma emaga. Kuid kogu perega mitte kunagi.

Nad jätsid auto palgivirna juurde. Hiljuti raiutud jämedad puutüved levitasid mõnusat puulõhna. Nad läksid mööda metsarada kummalise metallist mälestusmärgi juurde, mis oli püstitatud Karl XII võimaliku Kadesjös käigu auks. Linda tahtis parajasti hakata Annast rääkima, kui isa ootamatult käe tõstis. Nad seisid kõrgete puude vahele tekkinud väikesel lagendikul.

„See on minu surnuaed,” ütles ta. „Minu tõeline surnuaed.”

„Mis sa sellega mõtled?”

„Ma kavatsen sulle paljastada suure saladuse, võib-olla on see minu kõige suurem saladus. Tõenäoliselt juba homme ma kahetsen seda. Iga puu, mida sa siin näed, tähistab minu surnud sõpru. Ka minu isa ja ema on siin, samuti kõik vanad sugulased.”

Wallander osutas ühe noore tamme poole.

„Selle puu omistasin Stefan Fredmanile, meeleheitel indiaanlasele. Ka tema kuulub minu surnute hulka.”

„Ja too naine, kellest sa rääkisid?”

„Yvonne Ander? Tema on seal.”

Ta viitas ühe teise, võimsa võraga tamme poole.

„Ma tulin siia mõni nädal pärast isa surma. Mul oli tunne, et pind on jalge alt täiesti kadunud. Sina olid minust palju tugevam. Istusin politseimajas ja püüdsin üht jõhkrat peksmisjuhtumit uurida. Iroonilisel kombel oli tegemist noore mehega, kes oli oma isa sepavasaraga peaaegu poolsurnuks peksnud. See poiss lihtsalt valetas. Järsku sai mul kõigest kõrini. Katkestasin ülekuulamise ja sõitsin siia. Laenasin patrullauto ja panin sireeni peale ainult selleks, et linnast võimalikult kiiremini minema pääseda. Hiljem tuli selle pärast veel pahandus. Aga ma tulin siia ja siis tekkis mul tunne, et kõik need puud on minu surnute hauakivid. Kui tahan nendega jälle kohtuda, siis tulen siia, mitte ei lähe surnuaiale. Tunnen siin niisugust rahu, mida ma ei leia kusagil mujal. Siin saan oma surnuid emmata, ilma et nad mind näeksid.”

„Ma ei reeda sinu saladust,” ütles Linda. „Aitäh, et mulle sellest rääkisid.”

Nad jäid veel natukeseks ajaks puude vahele. Linda ei tahtnud küsida, milline puu tähistab tema vanaisa. Ta mõtles, et küllap too tugev, veidi üksildasena teistest eemal seisev puu.

Päike paistis läbi puulehtede. Tuul oli tõusnud ja ilm muutus otsekohe veidi jahedamaks. Linda võttis natuke hoogu ja rääkis siis Anna kadumisest, Henrietta valedest ja tundest, et midagi on juhtunud.

„Sa võid lollilt reageerida,” lõpetas ta. „Sa võid selle kõige peale pead raputada ja öelda, et ma pingutan üle ja kujutan omale asju ette. Siis saan ma kurjaks. Aga kui sa ütled, et ma eksin, ja seletad ka, mispärast, siis ma kuulan sind.”

„Sa pead omandama politseiniku põhimõttelise kogemuse,” vastas Wallander.

„Seletamatuid asju ei juhtu peaaegu mitte kunagi. Ka kadumisel on enamasti täiesti mõistlik, ehkki võib-olla veidi ootamatu seletus. Politseinikuna õpid seletamatut ja ootamatut teineteisest eristama. Ootamatu võib olla täiesti loogiline, kuid võimatu on sellele jälile jõuda enne seletuse leidmist. See puudutab peaaegu kõiki kadumisi. Sa ei tea, mis on Annaga juhtunud. Sa hakkad muretsema, see on täiesti loomulik. Aga kogemus ütleb mulle, et sa pead kasutama ainsat voorust, mis on politseinikule hädavajalik.”

„Kannatlikkust?”

„Täiesti õige. Kannatlikkust.”

„Kui kaua?”

„Paar päeva. Ja selleks ajaks on ta kindlasti jälle välja ilmunud. Või endast teada andnud.”

„Ometigi olen ma kindel, et ta ema valetas.”

„Ma ei usu, et ka mina ja Mona sinust rääkides alati tõtt kõnelesime.”

„Ma püüan kannatlik olla. Aga miski ütleb mulle, et midagi on valesti.”

Nad läksid auto juurde tagasi. Kell oli üks läbi. Linda tegi ettepaneku sõita kuhugi lõunat sööma. Nad sõitsid maanteeäärsesse restorani, mis kandis kummalist nime Fars Hatt3. Kurt Wallanderil oli ähmane mälestus, et ta oli kunagi seal oma isaga koos söömas käinud ja neil tekkis äge tüli. Kuid selle põhjust ei suutnud ta enam meenutada.

„Kõrtsid, kus ma olen tülitsenud,” ütles Linda. „Igale asjale saab nime anda. Küllap te tülitsesite sinu politseinikuks hakkamise pärast. Ma ei mäleta, et te oleksite muude asjade pärast riielnud.”

„Sa ei kujuta ettegi! Me riidlesime kõikide asjade pärast. Kuigi tegelikult olime nagu kaks jonnivat poissi, kes iialgi suureks ei saanud ja jäid igavesti oma mängu mängima. Ta süüdistas mind, et ma ei hooli temast, kui ma kokkulepitud kohtumisele viis minutit hiljaks jäin. Ta võis koguni sellise põrguliku tembuga hakkama saada, et kruttis oma kella – ainult selleks, et mulle siis hilinemist nina peale visata.”

Nad olid parajasti kohvi tellinud, kui telefon helisema hakkas. Linda haaras oma mobiili järele, kuid seekord oli see Wallanderi täpselt samasuguse helinaga telefon. Wallander vastas, kuulas, esitas mõned lühikesed küsimused, tegi äsja lauda toodud arve teisele küljele mõned märkmed ja lõpetas siis kõne.

„Mis see oli?”

„Üks inimene on kadunud.”

Ta pani raha lauale, murdis arve kokku ja pistis selle taskusse.

„Mis nüüd edasi saab?” küsis Linda. „Kes kadunud on?”

„Sõidame Ystadi tagasi. Aga läheme Skurupi kaudu. Kadunud on üksi elav leskproua Birgitta Medberg. Tema tütar on nähtavasti veendunud, et emaga on midagi juhtunud.”

„Kuhu ta siis kadus?”

„Helistaja pole selles päris kindel. Kuid tema ema on nähtavasti mingisugune välitöödel käiv teadlane, kes otsib metsades vanu radasid. Väga kummaline tegevus.”

„Võib-olla on ta ära eksinud?”

„Sedasama mõtlesin minagi. Peagi saame teada.”

Nad sõitsid Skurupi poole. Tuul oli veelgi tugevamaks muutunud. Oli kolmapäev, 29. august, kell oli üheksa minutit kolm läbi.