Читать книгу Enne külma - Хеннинг Манкелль - Страница 8

Järgmisel päeval kadus Anna Westin jäljetult oma kodust. Kui Linda kell viis ukse taga kella andis ja Anna avama ei tulnud, mõistis Linda kohe, et midagi on juhtunud. Ta helistas uuesti ja hüüdis postkastiluugist sisse. Kuid Annat polnud. Linda ootas pool tundi, kõhkles natuke, kuid võttis siis jopetaskust muukraua. Üks tema politseikooli kursusekaaslastest oli neid USA-st hulgi ostnud ja teiste seas ka Lindale kinkinud. Nad harjutasid salaja kõikide uste peal, mis neile ette jäid. Neid standardlukke, mille avamisega Linda hakkama ei saanud, oli vähe.

Ta muukis ukse kiiresti lahti ja pani enda järel jälle kinni. Siis kõndis ta läbi tühjade tubade. Kõikjal valitses kord nagu eelmiselgi päeval. Kraanikauss köögis oli tühi, käterätikud värskelt triigitud. Anna oli väga täpne inimene. Nad olid kohtumise aja kokku leppinud. Teda pole kodus. Niisiis on midagi juhtunud. Aga mis? Linda istus samale diivanile, kus ta oli istunud eelmisel päeval. Anna usub, et nägi tänaval oma kadunud isa, mõtles ta. Ja nüüd on ta ise samuti kadunud. Loomulikult on need asjad omavahel seotud. Aga kuidas? Tagasitulek, mis tõenäoliselt on vaid ettekujutus. Kas ka Anna kadumine on ettekujutuse vili? Linda jäi kauaks istuma ja püüdis mõista, mis on juhtunud. Kuid tegelikult ootas ta istudes Anna tulekut, lootes, et sõbratar jääb hiljaks või on kokkulepitud aja lihtsalt unustanud.

Anna kummaline kadumine oli Linda varakult alanud päeva tähtsaim sündmus. Kell pool kaheksa hommikul läks ta politseimajja, et kohtuda Martinssoniga, ühega Kurt Wallanderi vanematest kolleegidest, kes oli Linda juhendajaks määratud. Nad pidid koos tööle hakkama, sest nagu kõikidel alles tööle asuvatel noortel politseinikel, tuli Lindal kõigepealt hakata sõitma korrakaitseosakonna patrullautoga. Kuid Martinsson oli see, kelle poole tuli vajadusel pöörduda. Linda teadis meest juba lapsepõlvest saadik. Tookord oli Martinsson ise olnud nagu suur laps, isa kõige noorem kolleeg. Isa käest kuulis ta ka, et Martinsson lõi sageli kõhklema ja otsustas politseist lahkuda. Isa mäletas viimase kümne aasta jooksul vähemalt kolme korda, mil tal oli õnnestunud Martinssoni ümber veenda, et too ei teeks teoks oma impulsiivset otsust lahkumisavaldus otsekohe lauale panna.

Linda oli isa käest küsinud, kas tema käsi oli kuidagi mängus, kui politsei juhtkond eesotsas Lisa Holgerssoniga oli otsustanud Martinssoni tema juhendajaks määrata. Kuid isa eitas seda kindlalt. Ta püüdis ennast kõigest, mis tütre tööleasumist puudutas, võimalikult kaugele hoida. Linda suhtus isa kinnitusse umbusklikult. Kui ta millegi pärast üldse muretses, siis just nimelt selle pärast, et isa hakkab end tema töösse segama. See oli ka põhjus, miks ta viimase minutini kõhkles, kas tulla tagasi Ystadi või minna tööle kuhugi mujale. Ystadi järel oli ta avalduses võimalikuks soovitud töökohaks märkinud ka Kiruna ja Luleå – Skånest võimalikult kaugel. Kuid ta suunati Ystadi, kõik muud linnad ei tulnud lõpuks enam kõne allagi. Võib-olla kunagi hiljem kolib ta kuhugi mujale. Juhul muidugi, kui ta tõepoolest terveks eluks politseisse tööle jääb. See polnud sugugi kindel. Võib-olla oli see varasemate põlvkondade puhul nii. Kuid politseikoolis õppimise ajal oli ta oma kursusekaaslastega sageli rääkinud, et politseinikuks ei pruugi jääda kogu eluks. Politseis saadud kogemus annab kvalifikatsiooni töötada soovi korral mitmel muul kohal alates ihukaitsjast kuni firma turvaosakonna juhatajani välja.

Martinsson tuli talle valvelauda vastu. Nad võtsid kabinetis istet. Laual oli foto Martinssoni kahest lapsest ja sõbralikult naeratavast naisest. Lindal käis peast läbi mõte, kelle pildi tema küll peaks oma kirjutuslauale panema. Nad arutasid läbi terve rea eesootavaid tavapäraseid küsimusi. Kõigepealt hakkab ta koos kahe kogenud politseiniku autopatrulliga kaasa sõitma.

„Mõlemad on tublid,” ütles Martinsson. „Ekmanist võib mõnikord jääda mulje, et ta on natuke väsinud ja uimane. Aga kriitilisel hetkel on tal ülevaade olukorrast ja reaktsioon parem kui kellelgi teisel. Sundin on selles mõttes tema täielik vastand. Ta võib raisata energiat mitteolulise peale. Ta võib ikka veel näiteks punase tule alt üle tee minevaid inimesi kinni pidada. Kuid samas ta teab, mida politseinikutöö tähendab. Hakkad seega tööle kahe vanaga, kellel on suured kogemused.”

„Mis nad selle kohta ütlevad, et ma naisterahvas olen?”

„Kui teed, mis vaja, siis see neid ei huvita. Kümme aastat tagasi oleks asi teisiti olnud.”

„Ja minu isa?”

„Mis temaga on?”

„Ma olen tema tütar.”

Martinsson mõtles enne vastamist.

„Kindlasti võib olla neidki, kes loodavad, et sa mõne lollusega hakkama saad. Aga seda teadsid sa kahtlemata juba enne, kui siia tööle tulemiseks avalduse kirjutasid.”

Seejärel rääkisid nad peaaegu tund aega olukorrast Ystadi politseiringkonnas. „Olukord” oli midagi sellist, millest Linda arvates oli alatasa räägitud, juba lapsepõlves, kui ta elutoas laua all mängis ja isa külla tulnud kolleegiga klaase kokku lõi, oli jututeemaks keeruline olukord. Ta polnud kordagi kuulnud räägitavat olukorrast, kus ei olnud ühtki probleemi. Asi võis puudutada mida tahes. Uued viletsad mundrid, politseiautode või raadiosüsteemi vahetamine, uute inimeste värbamine, riigi politseiameti erinevad direktiivid, kuritegevuse statistilise kõvera muutumine – kõik puudutas „olukorda”, mis tekitas alailma muret ja ärritust. Politseiniku roll, mõtles Linda, tähendab seda, et võitluses kuritegevuse ja korralageduse vastu tuleb koos kolleegidega iga päev hinnata, kuidas on olukord muutunud eelmise päevaga võrreldes ja mida on homme oodata. Sellest meile koolis ei räägitud. Kuidas tänavatel korda pidades käituda, sellest tean ma päris palju, vähemalt teoorias, aga kuidas ise olukorda hinnata, sellest ei tea ma midagi.

Nad läksid kööginurka ja jõid kohvi. Martinsson võttis oma hinnangu „olukorrale” kokku väga lühidalt: üha vähem politseinikke tegeleb uurimisega.

„Ma olen viimastel aastatel natuke ajalugu uurinud. Tundub, et kunagi varem pole kuritegevus Rootsis nii kasulik olnud. Kui seda millegagi võrrelda, siis tuleb ajas väga kaugele tagasi minna, aega enne seda, kui Gustav Vasa meid riigiks koondas. Siis, väikevürstide ajastul, enne kui Rootsist sai Rootsi, valitses kohutav korralagedus ja seadusetus. Seaduslikkust me enam peaaegu ei kaitsegi. Suudame ainult seda, et hoiame seadusetuse mõnevõrra talutavates piirides.”

Martinsson saatis ta valvelauda.

„Ma ei tahtnud sind oma jutuga masendada,” ütles ta. „Pole midagi hullemat kui julguse kaotanud politseinikud. Tublidus tähendab meie töös muu hulgas seda, et kunagi ei tohi julgust kaotada. Ja heas tujus peab ka olema.”

„Nagu minu isa?”

Martinsson vaatas talle uudishimulikult otsa.

„Kurt Wallander on hea politseinik,” ütles ta. „Sa tead seda. Aga rõõmupalliks teda siin majas just nimetada ei saa. Ka see on sulle loomulikult juba teada.”

Nad jäid valvelaua juurde seisma. Keegi vihane mees kaebas valvelauatöötajale ära võetud juhiloa pärast.

„Surma saanud politseinik,” ütles Martinsson. „Kuidas sa sellele reageerid?”

Linda rääkis ballist, kokkade televiisorist ja millega kõik lõppes.

„See on valus hoop,” ütles Martinsson. „Kõik põevad seda. Kogu süsteemist käib jõnks läbi. Kõik teavad, et igaühe poole meist võib olla suunatud nähtamatu relv. Kui kolleeg tapetakse, siis kaaluvad paljud töölt lahkumist. Aga väga vähesed teevad selle teoks. Nad jäävad paigale. Mina olen üks neist.”

Linda astus politseimajast välja ja läks läbi tuulise linna Österi linnaossa Sebra korterisse. Tee peal mõtles ta Martinssoni sõnade peale. Ja selle peale, mis mees ütlemata jättis. Isa oli teda õpetanud kuulama ka seda, mida välja ei öelda. Sageli võis ütlemata sõnades peituda kõige tähtsam sõnum. Aga jutuajamisele tagasi mõeldes ta midagi sellist ei leidnud. Martinsson on lihtne ja aus tüüp, mõtles ta. Ta ei tea inimeste nähtamatutest sõnumitest midagi.

Ta jäi Sebra juurde ainult lühikeseks ajaks, sest poisil oli kõhugripp ja ta karjus vahetpidamata. Nad leppisid kokku, et kohtuvad järgmisel nädalavahetusel. Siis räägib Linda rahulikult ballist ja kleidist, mida kõik imetlesid.

Kuid see päev, 27. august, polnud Linda Wallanderi elus päev, mida ta hiljem oleks seostanud Martinssoniga. See oli päev, mil Anna Westin jäljetult kadus. Kui Linda oli muukrauda kasutades korterisse sisenenud ja istus seejärel Anna elutoas, püüdis ta sõbratari vaimusilmas näha, kuulda tema häält jutustamas mehest, kes seisis akna taga tänaval ja sarnanes tema isaga. Teisikud on olemas, mõtles Linda. See pole lihtsalt legend, et igal inimesel on kuskil siin maamunal teisik, inimene, kes on sündinud täpselt samal ajal ja ka sureb samal ajal. Teisikud on päriselt olemas. Ma ise nägin ükskord oma ema Stockholmi metroos. Palju ei puudunud, et ma oleksin talle ligi astunud. Selle hetkeni, kui naine soomekeelse ajalehe lahti tegi ja lugema hakkas, oli ta minu ema.

Mida Anna jutt õigupoolest oli tähendanud? Tagasi tulnud isa või tema teisikut? Anna oli jonnakalt väitnud, et see oli tõepoolest tema isa. Anna ongi tavaliselt jonnakas, mõtles Linda. Ta võib väita asju, mis pole tõsi, ta on midagi ette kujutanud või välja mõelnud. Aga ta ei jääks kunagi hiljaks ega unustaks, et talle tuleb külaline.

Linda tegi korteris uue ringi. Ta peatus söögitoas Anna õppimisnurgas raamaturiiuli ees. Luges raamatuselgadelt pealkirju. Põhiliselt romaanid, sekka mõni reisikiri. Kuid erialakirjandusest polnud jälgegi. Linda kortsutas kulmu. Meditsiinialast kirjandust ei olnud. Ta vaatas üle korteri teised raamaturiiulid. Ainsana leidis ta teatmeteose kõige tavalisemate haiguste kohta. Siin on lünk, mõtles ta. Kas tal ei peaks olema kuhjade kaupa meditsiinialaseid raamatuid, see kuulub ju arstiõpingute juurde?

Ta avas külmkapi. Seal olid tavalised asjad, ei midagi ootamatut, samuti polnud ka midagi puudu. Tulevik oli esindatud avamata piimapaki näol, mille säilivuskuupäevaks oli märgitud 2. september. Linda istus uuesti elutuppa ja püüdis lünka mitte mõtteist kaotada. Kuidas saab arstiks õppival inimesel erialakirjandus puududa? Kas ta hoiab seda kuskil mujal? See ei klapi, ta elab Ystadis ja õpib enda jutu järgi põhiliselt siin.

Ta ootas. Kell sai seitse. Ta helistas koju. Isa vastas, suu täis.

„Ma arvasin, et me sööme täna õhtul koos.”

Linda kõhkles enne vastamist. Ta tahtis ja samas ka ei tahtnud Anna kohta midagi öelda.

„Ma olen hõivatud.”

„Millega?”

„Enda eluga.”

Isa porises midagi arusaamatut.

„Sain täna Martinssoniga kokku.”

„Ma tean.”

„Mida sa tead?”

„Ta ütles. Et te saite kokku. Muud midagi. Sa ei pea kogu aeg muretsema.”

Kõne lõppes. Linda ootas edasi. Kui kell sai kaheksa, helistas ta Sebrale ja küsis, kas too teab, kus Anna võiks olla. Sebra polnud Annast juba mitu päeva midagi kuulnud. Lõpuks, kui kell oli üheksa saanud ja Linda söönud Anna kapist ning külmkapist võetud toitu, valis ta Henrietta telefoninumbri. Telefon kutsus pikalt, enne kui kõne vastu võeti. Linda rääkis ettevaatlikult. Ta ei tahtnud habrast naist hirmutada. Kas Anna oli Lundi sõitnud? Kas ta on Kopenhaagenis või Malmös? Linda esitas kõige süütumaid küsimusi, mis ta välja suutis mõelda.

„Ma pole temaga neljapäevast saadik rääkinud.”

Neli päeva, mõtles Linda. Seega pole Anna midagi öelnud ka mehe kohta, keda ta Malmös hotelliakna taga nägi. Ta pole oma tähtsat uudist emaga jaganud, ehkki neil on lähedased suhted.

„Miks sa küsid, kus Anna on?”

„Ma helistasin talle ja ta ei vasta.”

Telefonis oli tunda nõrka ärevusevirvet.

„Aga sa ei helista ju mulle iga kord, kui Anna ei vasta?”

Linda oli selleks küsimuseks valmistunud. Väike sõbralik vale.

„Mul oli kange tahtmine ta enda juurde õhtusöögile kutsuda. Muud midagi.”

Linda keeras jutu enda peale.

„Kas sa tead, et ma hakkan Ystadis tööle?”

„Anna rääkis jah. Aga me kumbki ei saa aru, miks sa politseinikuks hakkad.”

„Kui ma oleksin sadulsepaks õppinud, peaksin iga päev naelu suus hoidma. Politseinikutöö tundub vaheldusrikkam.”

Kuskil eemal hakkas kell helisema. Linda kiirustas kõnet lõpetama. Anna pole oma emale rääkinud, keda ta enda arvates nägi, mõtles ta. Ta lepib tänaseks minuga kohtumise kokku ega ole ise siin. Ja ta ei jäta teadet.

Linda püüdis uuesti mõelda, et kõik on vaid ettekujutus. Mis oleks õieti võinud juhtuda? Anna ei ole riskija tüüp. Erinevalt Sebrast ja Lindast endast oli Anna see, keda oli kõige raskem ameerika mägedele kaasa meelitada. Ta umbusaldas võõraid inimesi, ei istunud iialgi taksosse, enne kui polnud autojuhile silma vaadanud. Linda eeldas kõige lihtsamat: Anna on ärevil. Kas ta oli uuesti Malmösse sõitnud, et püüda leida meest, kes võib ta isa olla? Anna pole kunagi ühtegi kohtumist unustanud, mõtles Linda. Aga ta pole ka kunagi varem arvanud, et nägi tänaval oma isa.

Ta jäi korterisse kuni keskööni.

Siis oli ta veendunud. Anna puudumisele ei ole loomulikku seletust. Midagi on juhtunud. Aga ta ei teadnud, mis.