Читать книгу Enne külma - Хеннинг Манкелль - Страница 15

Linda püüdis näha, mis on juhtunud. Ta oli tühjas ruumis, uksest sisse astumine oli nagu läbi veepeegli minek ja vaikivasse ning võõrasse maastikku sukeldumine. Ta püüdis õpitut meenutada. Seal, kus midagi on juhtunud, on alati jälgi. Aga on siin üldse midagi juhtunud?

Polnud vereplekke, midagi polnud katki tehtud, kõik oli tavapärases heas korras. Kui jätta kõrvale, et koos kohvri ja mõne riideesemega on kadunud väike liblikapilt. Ometigi peaks ju mingeid jälgi olema. Isegi siis, kui see oli tõesti Anna ise, kes siin käis, pidi ta end oma korteris kutsumata külalisena tundma.

Linda kõndis korteri mõned korrad aeglaselt läbi, kuid ei märganud midagi muud, mis oleks muutunud või kadunud. Siis kuulas ta läbi vilkuva punase tulukesega uuest kõnest märku andva telefonivastaja. Oli tulnud kolm uut kõnet. Me anname hääle enda valdusest ära, mõtles Linda. Levitame seda sadadele vastajatele üle kogu maailma. Hambaarst Sivertsson tahab iga-aastase kontrolli aega muuta ja palub tal õele helistada, keegi Mirre helistab Lundist ja küsib, kas Anna tuleb Båstadi kaasa või mitte. Ja lõpuks Linda ise, tema hõige ja klõps, kui ta telefoni kinni vajutas.

Laual oli märkmik. Linda otsis sellest hambaarst Sivertssoni nime ja valis numbri.

„Hambaarst Sivertsson.”

„Minu nimi on Linda Wallander. Lubasin Anna Westini automaatvastajat kuulata. Ta on mõneks päevaks ära sõitnud. Tahtsin lihtsalt küsida, mis kuupäeval ja mis kell tal hambaarst on?”

Õde tuli natukese aja pärast telefoni juurde tagasi.

„Kümnendal septembril kell üheksa.”

„Mul tuleks talle seda võib-olla meelde tuletada.”

„Anna ei unusta oma hambaarsti aegu tavaliselt kunagi ära.”

Linda lõpetas kõne ja püüdis leida Mirre telefoninumbrit. Ta mõtles oma täis soditud märkmiku peale, mille kaasi oli ta juba mitu korda teibiga parandanud. Miski takistas tal uut märkmikku ostmast. See oli nagu mälestuste album. Üle kriipsutatud telefoninumbrid, mis ei viinud enam kuhugi, vägagi isiklikul kalmistul rahus puhkavad telefoninumbrid. Mõneks minutiks unustas ta Anna ja pöördus mõttes tagasi metsa, isa ja tema puude juurde. Ta tundis õrnust, justkui aimaks ta, milline oli isa lapsena olnud. Väike poiss suurte mõtetega, võib-olla olid need mõtted mõnikord liigagi suured olnud. Ma tean temast liiga vähe, mõtles ta. Pealegi see, mida ma arvan temast teadvat, osutub sageli valeks. Isa ise ütleb nii, ja ma arvan ise samamoodi. Ma olen alati ette kujutanud, et ta on sõbralik mees, mitte eriti terava mõistusega, kuid visa ja väga hea vaistuga. Nüüd pole ma selles enam kindel. Ma usun, et ta on hea politseinik. Aga ma kahtlustan, et ta on sügavalt sentimentaalne inimene, kes salaja arvatavasti armastab ja unistab väikestest romantilistest kohtumistest ja põhimõtteliselt vihkab teda ümbritsevat enamasti arusaamatut ja julma tegelikkust.

Ta tõmbas tooli aknale lähemale ja hakkas lehitsema raamatut, mis Annal pooleli oli. See oli ingliskeelne ja jutustas Alexander Flemingist ning penitsilliinist. Linda libistas silmad üle lehekülje ja taipas, et tal on tekstist raske aru saada. Teda üllatas, et Anna sai raamatu lugemisega hakkama. Nad olid juba ammu omavahel arutanud, et peaks oma keeleoskuse parandamiseks Inglismaale sõitma. Võib-olla oli Anna selle unistuse teoks teinud? Ta pani Flemingi raamatu kõrvale ja lehitses paksu märkmiku aeglaselt läbi. Iga lehekülg oli nagu keerulises matemaatikatunnis tihedalt täis kirjutatud klassitahvel. Igal pool oli ülekriipsutusi ja viiteid. Linda pidi vägisi naeratama, kui leidis oma vana telefoninumbri, lisaks ka veel kahe kunagise peigmehe omad, kelle ta oli juba ammu täiesti unustanud. Mida ma otsin? mõtles ta. Ma otsin Anna jäetud salajast jälge. Aga miks see peaks tema märkmikus olema?

Ta lehitses edasi, aeg-ajalt ärritas teda tunne, et ta tungib lubamatult Anna kõige salajasemasse ja isiklikumasse maailma. Ma olen üle teda ümbritseva tara roninud, mõtles ta. Minu kavatsused on seejuures head. Kuid ometigi on see kõik ebamugav. Katkise märkmiku vahele olid siia-sinna torgatud erinevad paberid. Ajalehest välja lõigatud artikkel reisist Reimsi meditsiinimuuseumi, mõned Lundi ja Ystadi rongipiletid.

Linda võpatas. Ühele leheküljele oli Anna kirjutanud tugevate punaste tähtedega „isa” ning üheksateistkümnest numbrist, üksnes ühtedest ja kolmedest koosneva telefoninumbri. Seda numbrit pole olemas, mõtles Linda. Salajase linna sama salajase koodiga telefoninumber, kuhu kogunevad kõik kadunud inimesed.

Tal tekkis tahtmine märkmik kinni lüüa. Kui Annat pole juures, ei ole tema asi Anna elus sorida. Kuid ometigi ta jätkas. Paljud telefoninumbrid üllatasid teda. Anna oli hoolikalt üles märkinud valitsuskabineti telefoninumbri ja peaministri sekretäri nime. Mida Anna temast võiks tahta? Märkmikus oli ka Madridis elava Rauli-nimelise mehe number. Selle kõrvale oli Anna joonistanud südame ja hiljem selle ägedalt läbi kriipsutanud. Meile oleks tulnud õpetada teooriat ja praktikat, kuidas inimeste märkmikke tõlgendada, mõtles Linda.

Kuid kui ta oli kogu märkmeraamatu läbi vaadanud, pakkus talle huvi endiselt ainult üks number. „Lundi kodu” oli Anna kirjutanud. Linda kõhkles hetke. Siis valis ta numbri. Telefonile vastas otsekohe keegi mees.

„Peter kuuleb.”

„Ma otsin Annat.”

„Vaatan järele, kas ta on siin.”

Linda ootas. Taustal oli kuulda muusikat. Lugu tuli talle tuttav ette, kuid laulja nimi talle ei meenunud.

Peter tuli telefoni juurde tagasi.

„Teda pole siin.”

„Kas teate, millal ta tagasi tuleb?”

„Ma ei tea isegi seda, kas ta on siin. Pole teda tükk aega näinud. Ma võin järele küsida.”

Ta kadus uuesti, et peagi telefoni juures tagasi olla.

„Viimastel päevadel pole keegi teda näinud.”

Enne kui Linda jõudis aadressi küsida, oli mees toru hargile pannud. Ta jäi seisma, telefon käes. Annat pole, mõtles ta. Keegi ei muretse, lihtsalt nenditakse asjalikult, et teda pole seal. Linda hakkas end lollina tundma. Ta meenutas, kuidas ta ise varem oli käitunud. Ma võin vabalt lahkuda, mõtles ta. Kogu oma elu olen ma muudkui lahkunud ega ole kellelegi midagi täpsemalt seletanud. Mitu korda oleks isa mind äärepealt taga otsima hakanud. Aga ma olen alati ära tajunud, millal asi kipub liiga kaugele minema, ja endast siis teada andnud. Miks ei võiks Anna sama teha?

Linda helistas Sebrale ja küsis, kas too on Annast midagi kuulnud. Sebra vastas eitavalt, Annast polnud kippu ega kõppu. Nad otsustasid järgmisel päeval kokku saada.

Linda läks kööki ja keetis teed. Vee keemaminekut oodates märkas ta seinal konksu otsas paari võtit. Ta teadis, millistele lukkudele need sobivad. Ta lülitas pliidiplaadi välja ja läks keldrisse. Anna keldriboks oli kitsa koridori otsas viimane. Ühel õhtul oli Linda aidanud Annal sinna ühte lauda tassida. Ta nägi võre vahelt, et laud seisis endiselt oma koha peal. Ta keeras tabaluku lahti ja pani tule põlema. Otsekohe tundis ta end taas lollina. Ma lasen Annal oma mõtetes ainult selleks kaduma minna, et mul midagi teha oleks, mõtles ta. Samal hetkel, kui ma saan mundri selga tõmmata ja tööle hakata, ilmub Anna välja. See kõik on lihtsalt mäng. Loomulikult pole midagi juhtunud. Ta tõstis ühe laua peal lebavat kaltsuvaipa. Selle all olid vanad tolmunud ajakirjad. Ta lasi vaibad käest lahti, keeras ukse jälle lukku ja läks korterisse tagasi.

Seekord lasi ta teeveel keema tõusta. Ta võttis tassi kätte, läks Anna magamistuppa ja heitis laia voodi sellele poolele, kus Anna tavaliselt ei maganud. Ta oli siin korra varem maganud. Ühel öösel, kui nad olid Annaga kaua juttu ajanud, liiga palju veini joonud ja ta ei jaksanud enam koju minna. Tookord magas ta selles voodis üsnagi rahutult, sest Anna siples ja keeras end unes ägedalt. Ta pani teetassi käest ja sirutas end välja. Peagi jäi ta magama.

Ärgates ei teadnud Linda esimese hooga, kus ta on. Ta vaatas kella. Ta oli maganud terve tunni. Tee oli jahtunud. Ta jõi selle janu kustutamiseks siiski ära. Siis tõusis ta üles ja silus voodikatet. Järsku tundis ta uuesti, et miski on väga valesti.

Võttis natuke aega, enne kui Linda taipas. Voodikatte Anna-poolne külg. Keegi oli seal lamanud, keha jälg oli selgesti märgatav. Ja see inimene polnud voodikatet enda järel ära silunud. See ei klappinud kohe sugugi. Mis puudutas korda, siis järgis Anna iseenda kehtestatud karme reegleid. Saiapuruga kaetud laud või silumata voodikate ei tulnud kõne allagi, see oleks tähendanud tema elus tagasilööki.

Midagi mõtlemata kergitas Linda voodikatet. Selle all oli särk. Ta võttis selle kätte. Tumesinine särk oli XXL-suuruses, Inglise lennufirma Virgini reklaamiga. Ta nuusutas särki. See polnud Anna lõhn. Särk lõhnas tugeva pesuvahendi või odekolonni järele. Ta laotas rõiva voodi peale. Anna magas öösärgis. Lisaks oli ta üsna pirtsakas ja ostis ainult kvaliteetseid asju. Linda ei suutnud ette kujutada, et Anna kas või ühekski ööks paneb selga Inglise lennufirma reklaamsärgi.

Ta istus voodiäärele ja vaatas särki. Me ei õppinud politseikoolis sõnagi selle kohta, kuidas suhtuda kadunud sõbrannade vooditest leitud võõrastesse särkidesse, mõtles ta. Ta jäi mõtlema, mida tema isa oleks teinud. Vahel, kui ta isaga pikemate pühade ajal kokku sai, oli isa põhjalikult vastanud tema üha nõudlikumatele küsimustele, mis tal õpingute käigus olid tekkinud. Isa oli jutustanud erinevatest uurimistest ja ta teadis nüüd, et isal oli lähtepunkt, mille juurde ta alati tagasi pöördub, korrates seda nagu mantrat enne kuriteopaiga läbivaatamist. Alati on midagi sellist, mida ei näe, oli ta öelnud. Tuleb püüda leida see detail, mida esimese hooga tähelegi ei pane. Ta vaatas magamistoas ringi. Mis on siin sellist, mida ma ei näe? Mulle teeb muret mitte nähtamatu, vaid näha olev. Voodikate, mis pole korralikult siledaks tõmmatud, tavaline särk öösärgi koha peal.

Telefon elutoas hakkas helisema. Ta võpatas, tõusis püsti ja vaatas telefonivastajat. Kas ta peaks toru võtma? Ta sirutas käe välja, kuid tõmbas selle siis jälle tagasi. Pärast viiendat helinat hakkas telefonivastaja tööle. Helistajaks oli Henrietta. Mina siin. Sinu sõbranna Linda, kellest kummalisel kombel saab politseinik, käis eile siin ja küsis, kus sa oled. Muud midagi. Anna endast teada, kui aega saad. Nägemist!

Linda mängis teate vastaja pealt veel kord üle. Henrietta hääl oli täiesti rahulik, sõnade vahel polnud peidetud teadet, muret ega üldse mitte midagi peale tavapärase. Ehk ainult kriitika, võib-olla koguni põlgus, et tema tütrel on piisavalt loll sõbranna, kes kavatseb edaspidi mundrit hakata kandma. Linda märkas, et see mõte ärritab teda. Võib-olla mõtleb Anna samamoodi? Võib-olla on Linda elukutsevalik ka tema jaoks vastumeelne ja koguni põlastusväärne? Mul ükskõik, mõtles Linda. Anna võib nii kauaks ära jääda, kui tahab. Ta lasi kastekannu köögis vett täis ja kastis korteris lilli. Siis lahkus ta majast ja läks koju Mariagatanile.

Kui isa õhtul kella seitsme paiku uksest sisse astus, oli Linda süüa teinud ja ise juba süüagi jõudnud. Ta soojendas isale toitu, kuni too riideid vahetas. Siis istus ta kööki isa juurde.

„Mis juhtus?”

„Kadunud tädi mõtled või?”

„Mida veel?”

„Värvipood võttis selle enda hooleks.”

Linda vaatas isale üllatunult otsa.

„Värvipood?”

„Meil on kriminalist nimega Svartman. Ja üks teine, kelle nimi on Grönkvist. Nad on meil päris uued ja töötavad tihtipeale koos. Must ja roheline teeb meie kohalikus kõnepruugis kokku värvipoe. I-le paneb täpi veel see, et Svartman on abielus Rosa-nimelise naisega4. Nad püüavad välja selgitada, kuhu Birgitta Medberg võis kaduda. Nyberg pidi naise korteri üle vaatama. Meie hinnangul tuleks asjasse tõsiselt suhtuda. Eks siis edaspidi vaatame.”

„Mida sa ise arvad?”

Wallander lükkas taldriku eemale.

„Miski paneb muretsema. Aga ma võin ka eksida.”

„Mis sind muretsema paneb?”

„Osa inimesi ei kao lihtsalt niisama ära. Kui nad aga siiski kaovad, siis on midagi juhtunud. Arvatavasti räägin ma praegu oma kogemustest.”

Ta tõusis laua äärest ja pani kohvimasina tööle.

„Peaaegu kümme aastat tagasi kadus üks kinnisvaramaakler. Sa peaksid seda ometi mäletama? Aga sa võib-olla ei mäleta, et ta oli usklik inimene, vabakiriku liige ja väikeste laste ema. Tookord sain kohe aru, et midagi oli juhtunud, kui mees tema kadumise kohta avaldust tuli tegema. Nii oligi. Naine tapeti.”

„Birgitta Medberg on lesk, tal pole väikesi lapsi ja vaevalt ta aktiivselt kogudusse kuulus. Suudad sa seda paksu tütart usklikuna ette kujutada?”

„Ma suudan keda tahes usklikuna ette kujutada. Koguni sind. Aga ma ei räägi sellest. Ma räägin ootamatusest, mida on raske tajudagi.”

Linda rääkis oma järjekordsest külaskäigust Anna korterisse. Ta jutustas kõigest üksikasjalikult ja isa näoilme muutus teda jälgides üha süngemaks.

„Sa ei tohiks selle asjaga tegeleda,” ütles ta, kui tütar lõpetas. „Kui midagi on juhtunud, siis on see politsei ja prokuratuuri asi.”

„Mina olengi ju politseinik!”

„Sa oled praktikant, kes hakkab tööle korrakaitseosakonnas ja jälgib, et tänavatel ning Skåne ilusates külakestes valitseks rahu.”

„Minu meelest on tema kadumine imelik.”

Kurt Wallander pani oma taldriku ja kohvitassi kraanikaussi.

„Kui sa mõtled tõsiselt, et temaga on midagi juhtunud, siis soovitan sul politseile avaldus teha.”

Ta läks köögist välja. Telekas pandi käima. Linda jäi laua äärde istuma. Isa irooniline toon ärritas teda. Eeskätt sellepärast, et loomulikult oli isal õigus.

Linda istus ja mossitas köögis, kuni oli valmis uuesti isa palge ette astuma. Isa magas elutoas oma tugitoolis. Kui ta norskama hakkas, müksas Linda teda vastu külge ja ajas üles. Wallander võpatas ja tõstis käed, nagu oleks teda rünnatud. Täpselt sama moodi oleksin ka mina reageerinud, mõtles Linda. Veel üks sarnasus. Isa kadus vannituppa ja läks seejärel magama. Linda vaatas mingit filmi, suutmata aga sellele keskenduda. Veidi enne südaööd läks ka tema voodisse. Ta nägi unes Herman Mboyat, kes oli nüüd Keeniasse tagasi sõitnud ja Nairobis oma vastuvõtu avanud.

Ootamatult äratas teda telefonihelin. Telefon vibreeris öölambi kõrval. Linda võttis telefoni ja nägi, et kell on veerand neli. Keegi ei öelnud midagi, ta kuulis ainult hingamist. Ja seejärel kõne katkes. Linda oli täiesti kindel: kes helistaja ka ei olnud, oli asi seotud Annaga. Ta oli saanud sõnatu teate, mis koosnes ainult mõnest hingetõmbest. Kuid teade oli tähtis.

Linda ei jäänudki uuesti magama. Isa tõusis veerand seitse üles. Ta lasi isal duši all ära käia ja rahulikult riidesse panna. Kui isa köögis kolistama hakkas, läks ka Linda sinna. Wallander oli ärkvel ja juba riides tütart nähes üllatunud.

„Ma sõidan koos sinuga politseimajja.”

„Milleks?”

„Ma mõtlesin selle peale, mis sa eile ütlesid. Et kui ma olen mures, siis peaksin tegema politseile avalduse. Seda ma kavatsengi teha. Ma tulen sinuga kaasa, et teha avaldus Anna Westini kadumise koha. Ja ma usun, et temaga on juhtunud midagi tõsist.”