Читать книгу Enne külma - Хеннинг Манкелль - Страница 14

Telliskividest maja oli kahekorruseline. Tüüpiline Rootsi maja, mõtles Linda. Kõik majad näevad siin ühesugused välja. Rootsi on riik, mille osi saab üksteisega asendada. Västeråsi linnaväljaku saaks vabalt ära vahetada Örebro omaga, Skurupi maja Sollentuna majaga.

„Oled sa varem sellist maja näinud?” küsis ta, kui nad autost välja tulid ja isa luku kallal kohmitses. Wallander heitis pilgu majale.

„Näeb välja samasugune nagu see, kus sa Sollentunas elasid. Enne seda, kui politseikooli ühiselamusse kolisid.”

„Sul on hea mälu. Mis ma nüüd edasi teen?”

„Tuled minuga kaasa. Suhtu sellesse kui politseitöö eelproovi.”

„Kas sa sellega mingeid reegleid ei riku? Kõrvaliste isikute viibimine ülekuulamisel või midagi taolist?”

„Tegemist pole ülekuulamise, vaid lihtsalt vestlusega. Põhiliseks eesmärgiks on võib-olla kellegi mure leevendamine.”

„Ikkagi.”

„Ei mingit ikkagit. Nii kaua, kui ma olen politseinik olnud, olen ma ka reeglite vastu eksinud. Martinsson arvestas ükskord välja, et kõige eest, mis ma korda olen saatnud, peaksin ma kokku neli aastat kinni istuma. Aga senikaua, kuni ma oma tööd hästi teen, see ei loe. See on üks neid väheseid asju, milles ma Nybergiga ühel nõul olen.”

„Nybergiga? Kriminalistiga?”

„Nii palju kui mina tean, on meil Ystadis ainult üks Nyberg. Ta läheb varsti pensionile. Keegi ei hakka temast puudust tundma. Või siis vastupidi: kõik jäävad tema kohutavat tujukust taga igatsema.”

Nad läksid üle tänava. Tuul oli nüüd tugev. Iilid keerutasid maast nende jalgade ümbert rämpsu üles. Välisukse kõrval seisis ilma tagumise rattata jalgratas. Raam oli ära väänatud, justkui oleks ratas langenud sadistliku rünnaku ohvriks. Nad läksid majja. Wallander luges seinalt nimesilte.

„Birgitta Medberg. Kahtlustatakse, et ta on kadunud. Tütre nimi on Vanja. Tema telefonikõne järgi otsustades oli ta täiesti hüsteeriline ja ta hääl oli erakordselt kile.”

„Ma pole sugugi hüsteeriline!” karjus üks naine korrus kõrgemalt. Ta kummardus üle trepikäsipuu ja vaatas nende poole.

„Ma räägin trepikojas nähtavasti liiga valjusti,” pomises Wallander.

Nad läksid trepist üles.

„Täpselt seda ma mõtlesingi,” ütles Wallander sõbralikult ja ulatas umbuskliku ilmega närvilisele naisele käe. „Jaoskonnas valves olevad poisid on noored. Nad pole veel õppinud, mis vahe on hüsteerial ja tavalisel ärritusel.”

Vanja oli umbes neljakümnene. Ta oli tugevasti ülekaaluline, pluus oli kaela ja mansettide kohalt määrdunud. Linda mõtles, et pead pesi ta viimati küll juba tükk aega tagasi. Nad astusid korterisse. Linda tundis talle vastu pahvatanud lõhna ära. Ema lõhnaõli, mõtles ta. See, mida ema kasutas siis, kui ta oli rahulolematu või lihtsalt vihane. Oli ka teine lõhnaõli, seda kasutas ta siis, kui ennast hästi tundis.

Nad läksid elutuppa. Vanja istus raskelt toolile ja osutas Linda poole, kes esikusse tulles vaid kiirustades oma nime oli öelnud.

„Kes tema on?”

„Assistent,” vastas Kurt Wallander mõjukalt. „Ehk te räägiksite, mis on juhtunud?”

Vanja rääkis, tema jutt oli katkendlik ja närviline. Tal oli raske sõnu leida, jäi mulje, et tal pole just eriti sageli vaja end pikemate lausetega väljendada. Linda tajus, et naise mure on tõeline. Ta võrdles seda enda murega, mida ta Anna pärast tundis.

Vanja lugu oli lühike. Tema ema Birgitta oli kultuurigeograaf, kes oli pühendunud Lõuna-Rootsi, eeskätt Skåne, aga osalt ka Smålandi vanade teede ning radade kaardistamisele. Ema oli umbes aasta aega lesk. Tal oli neli lapselast, kaks neist Vanja tütred. Tütarde muretsemise pärast oligi Vanja politseile helistanud. Ta oli emaga kokku leppinud, et tütred lähevad kell kaksteist talle külla. Enne seda pidi ema käima ühel oma väikestest ekspeditsioonidest, ta ise nimetas seda rajajahiks. Aga kui Vanja tütardega kohale jõudis, polnud ema veel koju tulnud. Ta ootas kaks tundi ja helistas siis politseisse.

Ema ei veaks iialgi oma lapselapsi alt. Midagi pidi olema juhtunud.

Naine jäi vait. Linda püüdis ette kujutada isa esimest küsimust: „Kuhu tal oli kavas minna?”

„Kas te teate, kuhu ta tol hommikul pidi minema?” küsis Wallander.

„Ei,” vastas Vanja.

„Ma oletan, et ta läks autoga.”

„Tal on punane motoroller. See on nelikümmend aastat vana.”

„Punane motoroller? Nelikümmend aastat vana?”

„Tolleaegsed motorollerid olid punased. Mina polnud siis veel sündinudki. Aga ema on sellest rääkinud. Ta kuulub mingisse veteranmopeedide ja – rollerite klubisse. See asub Staffanstorpis. Ma ei saa aru, miks tal seda vaja on. Aga talle meeldib nende rollerihulludega suhelda.”

„Te ütlesite, et ta jäi aasta tagasi leseks. Kas olete tema juures tähele pannud mingeid märke depressioonist?”

„Ei. Kui te arvate, et ta tegi enesetapu, siis te eksite.”

„Ma ei arva midagi. Aga mõnikord oskavad ka kõige lähedasemad inimesed oma tõelisi tundeid väga osavasti varjata.”

Linda vahtis oma isale üksisilmi otsa. Isa heitis talle kiire pilgu. Me peame sellest rääkima, mõtles Linda. Minust on vale mitte rääkida talle tollest korrast, kui ma sillapiirde peal kõõlusin. Ta arvab, et ainuke kord oli siis, kui ma omal käsivarsi lõikusin.

„Ta ei teeks endaga kunagi midagi. Väga lihtsal põhjusel. Ta ei paneks oma lapselapsi mitte iialgi niisugusesse šokiolukorda.”

„Kas ta võis kellelegi külla minna?”

Vanja süütas sigareti. Tuhka pudenes ta riietele ja põrandale. Linda mõtles, et naine ei sobi oma ema korterisse mitte sugugi.

„Minu ema on loomu poolest vanamoodne. Ilma ette teatamata ta külla ei läheks.”

„Nii palju, kui ma aru olen saanud, siis pole ta haiglasse sattunud. Seega pole mingit õnnetust juhtunud. Aga kas ta põeb mingeid haigusi? Kas tal pole mobiiltelefoni?”

„Ema on terve. Tema eluviisid on tervislikud ja lihtsad. Mitte sellised nagu minul. Aga ega munakaupmees just väga palju liikuda ei saa.”

Vanja laiutas käsi, otsekui väljendades jälestust oma keha vastu.

„Ja mobiil?”

„Tal on mobiiltelefon, aga see on alati välja lülitatud. Ehkki nii mina kui õde oleme talle korduvalt peale käinud.”

Toas jäi vaikseks. Kõrvalkorteris mängis summutatult raadio või televiisor.

„Teil pole siis aimugi, kuhu ta minna võis? Kas keegi teab, millega ta hetkel tegeleb? Kas ta pidas päevikut?”

„Minu teada mitte. Ema töötas üksi.”

„Kas seda on ka varem juhtunud?”

„Et ta ära kaob? Ei, mitte kunagi.”

Linda isa otsis jopetaskust märkmiku ja pliiatsi ning küsis Vanjalt täisnime, aadressi ja telefoninumbrit. Linda pani tähele isa võpatust, kui naine oma perekonnanime ütles – Jorner. Wallander peatus ja vaatas enne pilgu tõstmist märkmikku.

„Teie ema nimi on Medberg. Kas te saite Jorneriks pärast abiellumist?”

„Minu mehe nimi on Hans Jorner. Ema neiupõlvenimi on Lundgren. On see tähtis?”

„Hans Jorner. Kas see võib olla Limhamni kruusafirma vana direktori poeg?”

„Jah. Noorim poeg. Mis siis?”

„Lihtsalt uudishimust küsin.”

Kurt Wallander tõusis püsti, Linda järgis tema eeskuju.

„Kas teil on midagi selle vastu, kui me siin natuke ringi vaatame? Kas teie emal on töökabinet?”

Vanja viipas käega ja hakkas seejärel läkastades köhima. Nad läksid kabinetti, selle seinad olid kaetud kaartidega. Kirjutuslaual olid paberid ja kaustikud korralikult virnades.

„Mis see oli?” küsis Linda vaikselt. „Nimega?”

„Räägin hiljem. See on ebameeldiv lugu. Toob meelde vanad mälestused.”

„Mis ta ütleski? Munakaupmees?”

„Jah,” vastas Wallander. „Kuid tema mure on siiras.”

Linda võttis kirjutuslaualt paar paberit. Isa oli hetkega tema juures.

„Sa võid siin olla, võid kuulata ja vaadata. Kuid sa ei tohi midagi puutuda.”

„Ma tõstsin ju ainult üht paberit!”

„Sedagi on juba ühe võrra liiga palju.”

Linda läks toast pahaselt välja. Loomulikult on isal õigus. Kuid sellegipoolest ei meeldinud talle see toon. Ta noogutas põgusalt Vanjale, kes endiselt köhis, ja läks trepist alla. Tuulisele tänavale astudes kirus ta endamisi oma lapsikut reaktsiooni.

Kümme minutit hiljem astus isa välisuksest välja.

„Mis juhtus? Mida ma valesti tegin?”

„Ei midagi. Asi on unustatud.”

Linda laiutas otsekui vabandust paludes käsi. Isa keeras autoukse lukust lahti. Tuul rebis nende riideid. Nad istusid autosse. Wallander pistis võtme lukku, kuid ei keeranud seda.

„Sa panid tähele mu üllatust, kui see kohutav inimene ütles, et ta nimi on Jorner. Asi ei läinud sugugi paremaks, kui ma taipasin, et ta on abielus vana Jorneri pojaga.”

Wallander urises endamisi ja pigistas tugevasti rooli. Siis hakkas ta rääkima.

„Kui me Kristinaga väikesed olime ja isa maalis, siis juhtus ju mõnikord, et tähtsad ninad tulid oma luksautodes isa töid ostma. Raha meil tol ajal ei olnud. Ema pidi tööd tegema. Tal polnud ju mingit haridust, nii et põhimõtteliselt oli tal valida vabrikutöö ja majateenija ameti vahel. Ta valis teise võimaluse ja sattus perekond Jorneri juurde, ehkki ta elas kogu aeg kodus. Vana Jorner – tema nimi oli Hugo – ja tema naine Tyra olid hirmsad inimesed. Nende jaoks polnud ühiskond viiekümne aasta jooksul muutunud. Nende jaoks oli olemas vaid ülemklass ja alamklass, muud midagi. Mehe arusaamad olid eriti jäigad.

Ühel hilisõhtul tuli ema nuttes koju. Isa ei küsinud tavaliselt kunagi, kuidas tal päev läks. Mina istusin diivani taga põrandal ja kuulasin ega unusta seda kunagi. Jornerite juures oli olnud pidu. Külalisi väga palju ei olnudki, lauas istus ehk kaheksa inimest. Ja ema pidi lauas teenima. Kohvijoomise ajal, kui rahvas ja ennekõike Hugo hakkasid pisut vinti jääma, kutsusid nad ema ja käskisid tal redeli tuua. Ma mäletan iga sõna ja seda, kuidas ema, nutt kurgus, seda kõike rääkis. Ta tõi redeli. Külalised istusid ümber laua ja sadistlik Hugo käskis emal redeli otsa ronida. Ema tegi, nagu kästud, ja siis küsis Hugo, kas ema sealt redeli otsast ikka näeb, et on unustanud ühele külalistest kohvilusika lauale panna. Pärast seda saatis ta ema redeliga minema ja ema kuulis, kuidas seltskond tema üle naerab ning klaase kokku lööb.

Ema hakkas uuesti nutma, kui oli oma loo lõpuni rääkinud, ja ütles, et ei lähe enam kunagi sinna tagasi. Ja isa oli nii raevus, et tahtis kuurist kirve tuua ja minna sellega Jorneril pead lõhki lööma. Aga ema rahustas ta loomulikult maha. Ma ei unusta seda mitte kunagi. Võisin tol ajal olla kümne- või kaheteistkümneaastane. Ja nüüd saan siin majas selle perekonna ühe miniaga kokku.”

Ta käivitas järsu liigutusega mootori. Linda sai aru, et mälestused ärritasid isa. Nad sõitsid Skurupist ära. Linda vaatas maastikku ja üle põldude kulgevate pilvede varje.

„Ma mõtlen tihti oma vanaema peale. Ta suri ju tükk aega enne minu sündimist. Põhiliselt imestan vist selle üle, kuidas keegi suutis minu vanaisaga abielus olla.”

Wallander pahvatas naerma.

„Mamps ütles tavaliselt, et kui isa natuke soolaga hõõruda, siis tegi ta kõik, mis talle öeldi. Ma ei saanud aru, mida ta sellega mõtles. Inimest soolaga hõõruda? Aga ema oli lõputult kannatlik.”

Ta vajutas ägedalt pidurile ja suunas auto järsult teepeenrale. Ohtlikku olukorda tekitades kihutas neist mööda lahtine sportauto. Isa vandus.

„Tegelikult peaksin ma selle tüübi kinni võtma,” ütles ta.

„Miks sa seda siis ei tee?”

„Sellepärast, et mul on mure.”

Linda vaatas oma isa. Too oli pinges.

„Kadunud naise loos on midagi, mis mulle ei meeldi,” jätkas ta. „Ma usun, et kogu Vanja Jorneri jutt on õige. Tema mure polnud teeseldud. Ma usun, et Birgitta Medberg on kas haigeks jäänud, ta on täiesti ootamatu meeltesegaduse tagajärjel kuhugi kadunud, või siis on midagi juhtunud.”

„Kas kuritegu?”

„Ma ei tea. Aga minu vaba päev on nüüd arvatavasti läbi. Ma viin sind koju.”

„Tulen koos sinuga politseimajja. Lähen sealt jala.”

Wallander parkis auto politseimaja alla garaaži. Linda läks tagauksest välja, tõmbus tugeva tuule kätte sattudes küüru ega teadnud järsku enam, mida ta peaks tegema. Kell oli saanud neli, tuul oli külm, nagu läheneks kiiresti sügis. Ta hakkas kodu poole minema, kuid muutis siis meelt ja suundus Anna kodutänavasse. Ta vajutas ukse taga kella, ootas ja lükkas ukse lahti.

*

Tal kulus ainult mõni sekund arusaamisele jõudmiseks, et midagi on juhtunud. Esialgu ei teadnud ta, mis täpselt. Siis taipas ta, et keegi on korteris käinud. Ta lihtsalt teadis seda. Siis märkas ta, et midagi on puudu. Ta seisis elutoa uksel ja otsis seda, mis on nüüd teisiti. Kas miski on kadunud? Mingi asi seina pealt? Ta läks raamaturiiuli juurde ja tõmbas käega üle raamatuselgade. Midagi polnud puudu.

Ta istus tooli, kus enamasti istus Anna, ja vaatas ringi. Midagi oli muutunud, selles oli ta täiesti kindel. Aga mis? Ta tõusis püsti ja läks akna alla, et ruumi teise nurga alt näha. Sel hetkel ta märkaski. Ühel seinal oli Berliinist pärit kunstiplakati ja vana baromeetri vahel rippunud väike klaastahvel liblikaga. Liblikapilt oli nüüd kadunud. Linda raputas pead. Kas ta kujutab endale seda lihtsalt ette? Ei, pilt oli kadunud. Ta mäletas, et kui ta viimati korteris käis, rippus pilt oma kohal. Kas Henrietta võis siin käia ja selle ära viia? See ei tundunud loogilisena. Ta riputas jope nagisse ja kõndis aeglaselt läbi korteri.

Alles siis, kui ta Anna riidekapi ukse lahti tegi, sai talle täiesti selgeks, et keegi on korteris käinud. Kapist oli riideid puudu, võib-olla oli kadunud ka üks kohver. Linda teadis seda, sest tavaliselt olid Anna riidekapi uksed lahti. Linda oli mõni päev enne Anna kadumist käinud magamistoast telefoniraamatut võtmas, kui oli hetkeks korterisse üksi jäänud. Ta istus voodi peale ja püüdis mõelda. Siis märkas ta kirjutuslaual lebavat päevikut. Päevik on alles, mõtles ta. Ja see on vale. Või õigemini: see tähendab, et siin ei käinud Anna. Ta võis tulla riideid võtma, ta võis koguni sinise liblika kaasa võtta. Aga ta poleks iialgi päevikut maha jätnud. Mitte mingil juhul.