Читать книгу Enne külma - Хеннинг Манкелль - Страница 4

Sel päeval augustikuu lõpus mõtles Linda Caroline Wallander, kas tema ja tema isa vahel on sarnasusi, mida ta veel pole avastanud, ehkki saab peagi kolmkümmend ja peaks teadma, kes ta on. Ta oli isa käest küsinud, mõnikord koguni püüdnud vastust välja pressida, kuid isa tegi mõistmatu näo ja vastas põiklevalt, et küllap sarnaneb Linda kõige rohkem oma vanaisaga. „Sarnasust puudutavad jutuajamised”, nagu Linda neid nimetas, arenesid mõnikord sõnelusteks ja kasvasid üle ägedaks riiuks. Need puhkesid kiiresti, kuid vaibusid seejärel sama ruttu. Enamik riidudest läks Lindal peagi meelest ja ta oletas, et ka isa ei põdenud nende mõnikord kontrolli alt väljunud jutuajamiste pärast kuigi kaua.

Kuid ühte paljudest sellesuvistest tülidest ei suutnud ta unustada. See algas tühisest asjast. Ometigi tundus talle, et selle mälestusega seoses hakkab ta avastama varem tagaplaanile tõrjutud detaile oma lapsepõlvest. Samal päeval, kui ta juuli alguses Stockholmist Ystadi jõudis, läksid nad tülli just nimelt mälestuste pärast. Kunagi ammu, kui Linda väike oli, käisid nad koos Bornholmis. Isa, ema Mona ja tema ise, tookord ehk kuus või seitse aastat vana. Idiootliku tüli põhjustas küsimus, kas too päev oli tuuline või mitte. Nad sõid õhtust ja istusid kitsukesel rõdul mahedas tuuleõhus, kui Bornholmis käik ootamatult kõne alla tuli. Isa väitis, et Linda jäi merehaigeks ja oksendas tema jope täis. Linda seevastu oli üsna kindel, et sinine meri oli tol päeval peegelsile. Nad olid Bornholmis ainult ühe korra käinud, polnud võimalik erinevaid reise omavahel segi ajada. Emale ei meeldinud meresõit ja isa meenutas oma üllatust, kui naine soostus Bornholmi kaasa tulema.

Õhtul, kui kummaline tüli oli nagu iseenesest vaibunud, oli Lindal raske uinuda. Kahe kuu pärast pidi ta Ystadi politseimajas politseinikuna tööle asuma. Koolitus Stockholmis oli lõppenud ja kõige parema meelega oleks ta tahtnud juba varem alustada. Nüüd polnud tal suveks mingit mõistlikku tegevust ja isa ei saanud talle seltsiks olla, sest oli suurema osa oma puhkusest juba mais ära kasutanud. Isa oli enda arvates maja ostnud ja kavatses puhkuse ajal kolida. Tegelikult ta oligi maja ostnud, see asus Svartes, suurest maanteest lõuna pool mere ääres. Kuid viimasel minutil, kui käsirahagi oli juba makstud, sattus müüja, üksik pensionil õpetajanna, ootamatult paanikasse mõttest jätta oma roosipõõsad ja rododendronid mehe hoole alla, keda aiapidamine nähtavasti eriti ei huvitanud ja kes jahvatas ainult koerakuudi ehitamisest koerale, kelle ta ühel päeval endale võib-olla ostab. Naine taganes tehingust, maakler tegi ettepaneku, et isa peaks nõudma lepingu allakirjutamist või vähemalt kahjutasu, kuid isa oli selleks ajaks majja kolimise plaanist mõttes juba loobunud.

Puhkusekuu oli külm ja tuuline, Wallander püüdis selle jooksul teist maja leida. Kuid kõik müügis olevad objektid olid liiga kallid või ei vastanud unistusele sellest majast, mida ta Ystadis Mariagatanil elades oli hellitanud. Ta jäi oma korterisse ja hakkas tõsiselt kahtlema, kas ta sealt üldse kunagi ära kolibki. Linda õppis viimast aastat politseikoolis, ühel nädalavahetusel tuli Wallander autoga Stockholmi ja pakkis auto täis asju, mida Linda koju tahtis viia. Septembris pidi ta oma korteri saama, seniks aga kavatses ta isa juures oma vanas toas elada.

Nad hakkasid teineteisele otsekohe närvidele käima. Linda oli kannatamatu ja leidis, et isa peaks oma mõjuvõimu kasutama ning tütre varem tööle aitama. Wallander rääkiski oma ülemuse Lisa Holgerssoniga, kuid too ei saanud midagi teha. Loomulikult oli noori politseinikke väga vaja, sest tööjõust oli puudus, kuid palgafondi ei olnud. Kuigi Lindale oleks tegemist küll olnud, ei saanud ta tööle asuda enne kümnendat septembrit.

Suve jooksul taaselustas Linda kaks teismeliseeast soiku jäänud vana sõprussuhet. Juhuslikult nägi ta ühel päeval turul Zebat, keda kutsuti Sebraks. Linda ei tundnud naist algul ära. Too oli oma mustad juuksed punaseks värvinud ja lühikeseks lõiganud. Zeba oli pärit Iraanist ja nad olid kuni põhikooli lõpuni ühes klassis käinud, seejärel läksid nende teed lahku. Sel juulipäeval, kui nad juhuslikult kokku põrkasid, jalutas Sebra lapsevankriga ning nad läksid koos kohvikusse.

Sebra oli lõpetanud baarmenikursused, kuid seejärel saanud lapse Marcusega, keda Linda samuti tundis. Marcus armastas eksootilisi puuvilju ja oli juba üheksateistkümneaastaselt Ystadi idaossa oma aiandi rajanud. Noorte suhe lõppes, kuid selle tulemuseks oli pisike poiss. Nad ajasid kaua juttu, kuni poiss nii kõvasti karjuma hakkas, et neil tuli röökiva lapsega kohvikust tänavale põgeneda. Kuid pärast juhuslikku kohtumist jäid nad omavahel suhtlema ja Linda märkas, et tema kannatamatus kahaneb, kui tal õnnestub ehitada sild tagasi aega, mil ta Ystadist väljaspool asuvast maailmast veel suurt midagi ei teadnud.

Pärast Sebraga kohtumist koju Mariagatanile minnes sai Linda kaela ootamatu vihmahoo. Ta läks varju jalakäijate tänava ühte riidekauplusse ja otsis vihma lõppemist oodates telefoniraamatust Anna Westini telefoninumbri. Süda jõnksatas, kui ta numbri leidis. Tal polnud Annaga peaaegu kümme aastat kontakti olnud. Lapsepõlveaegne südamesõprus lõppes järsku ja julmalt, kui nad seitsmeteistkümneaastaselt mõlemad samasse poissi armusid. Hiljem, kui armumine oli möödas, püüdsid nad oma sõprust taastada. Kuid mingi okas oli nende vahele jäänud ja lõpuks nad loobusid. Viimastel aastatel oli Linda äärmiselt harva Anna peale mõelnud. Aga Sebra oli mälestused ellu äratanud ja tal oli hea meel, kui nägi, et Anna elab ikka veel Ystadis, üsna Mariagatani lähedal Österleni tee ääres.

Linda helistas samal õhtul ja mõni päev hiljem said nad kokku. Hiljem kohtusid nad mitu korda nädalas, mõnikord kõik kolm, kuid enamasti vaid Anna ja Linda. Anna elas üksi, ainsaks sissetulekuks õppetoetus, millega ta hädavaevu oma arstiõpinguid finantseeris.

Linda meelest oli Anna varasemate aastatega võrreldes veelgi ujedamaks muutunud. Isa oli perekonna juurest ära läinud, kui tüdruk oli viiene või kuuene. Pärast seda ei võtnud ta tütrega enam kordagi ühendust. Anna ema elas maal, Löderupis, üsna samas kandis, kus Linda vanaisa oli pikki aastaid elanud ja oma igavesti muutumatuid pilte maalinud. Anna rõõmustas, et Linda temaga kontakti võttis ja Ystadi tagasi kolis. Kuid Linda märkas, et tal tuleb sõbrannat kohelda äärmiselt õrnalt. Anna juures oli midagi habrast, mis teda pelutas. Ta ei lasknud Lindat endale liiga lähedale. Kuid suhtlemine Sebra, tema poja ja Annaga aitas Lindal venivaid suvepäevi mööda saata, kuni oli aeg minna politseimaja lattu paksu proua Lundbergi palge ette mundrit ja muud varustust välja võtma.

Suve jooksul töötas isa peaaegu vahetpidamata, kuid tulemusteta Ystadis ja selle ümbruses toime pandud mitmete jõhkrate panga- ning postkontoriröövide uurimisega. Aeg-ajalt kuulis Linda jutte suurte dünamiidikoguste vargustest, see oli nähtavasti hästi kavandatud operatsioon. Kui isa õhtuti magama läks, lehitses Linda ta märkmeplokki ja sageli koju kaasa võetud toimikuid. Aga kui ta püüdis isa käest midagi täpsemalt küsida, sai ta ainult põiklevaid vastuseid. Ta pole veel politseinik. Oma küsimustega tuleb tal oodata septembrini.

Suvi kestis. Ühel augustipäeval tuli isa pärast lõunat juba varakult koju ja ütles, et oli rääkinud kinnisvaramaakleriga. Too oli helistanud ühe maja pärast, mis tema meelest peaks Wallanderile sobima. See asub Mossby ranna lähedal, mereäärsel mäenõlvakul. Ta küsis, kas tütar tahab koos temaga maja vaatama tulla. Linda helistas Sebrale ja lükkas kokku lepitud kohtumise järgmisele päevale edasi.

Siis istusid nad isa Peugeot’sse ja sõitsid lääne suunas. Meri oli sel päeval hall ja ennustas sügise peatset saabumist.