Читать книгу Enne külma - Хеннинг Манкелль - Страница 7

Järsku meenus Lindale Anna ema Henrietta.

Kõhn naine, järskude ja närviliste liigutustega. Linda oli temasse alati ettevaatusega suhtunud, tal tekkis lausa kinnisidee, et Anna ema on nagu habras vaas, mis võib puruneda, kui keegi liiga valjusti räägib, äkilise liigutuse teeb või muul moel häirib ema jaoks elus kõige tähtsamana tunduvat vaikust.

Linda mäletas esimest korda, kui ta Anna kodus külas käis. Ta oli siis kaheksa või üheksa aastat vana, Anna käis tema paralleelklassis ja kumbki neist ei osanud öelda, mis neid teineteise poole tõmbas. Meil oli lihtsalt eriline side, mõtles Linda. Muud midagi. Keegi heidab inimeste ümber nähtamatud köidikud ja seob nad kokku. Niimoodi oli see Anna ja minu puhul. Me olime lahutamatud, kuni too vinniline poiss meie vahele tuli ja me mõlemad temasse ära armusime.

Kadunud isa eksisteeris ainult mõnel luitunud fotol. Kuid ühtegi pilti polnud nähtaval kohal. Henrietta oli kõik jäljed ära koristanud, nagu tahaks ta oma tütrele öelda, et isa tagasitulek on välistatud. Isa oli läinud, et mitte kunagi tagasi tulla. Fotosid hoidis Anna ühes oma sahtlis, hoolikalt pesu alla peidetult. Linda mäletas pikkade juuste ja prillidega meest, kes vaatas kaamerasse säärase pilguga, otsekui oleks teda vastu tema tahtmist pildistatud. Anna näitas talle pilte suure saladuskatte all. Selleks ajaks, kui nad sõpradeks said, oli isa kaks aastat kadunud olnud. Anna osutas vaikivat vastupanu emale, kes tahtis korteri ja nende elud kõikidest isa jälgedest puhtaks teha. Kord, kui ema pakkis isa viimased riided paberkotti ja viis selle alla prügiruumi, läks Anna öösel keldrisse ning võttis kotist paari kingi ja ühe särgi. Ta peitis need enda voodi alla. Linda jaoks oli kadunud isa põnev seiklus. Ta soovis sageli, et lugu oleks olnud vastupidi, et tema pidevalt tülitsevad vanemad oleksid ühel päeval äkitselt kadunud nagu hall suitsuviirg sinisesse taevasse.

Nad istusid diivanile. Anna nõjatus tahapoole, nii et tema nägu jäi poolenisti varju.

„Kuidas ballil läks?”

„Keset tantsu kuulsime uudist politseiniku surmast. Pidu sai sellega otsa. Aga kleit oli ilus.”

Tuttav lugu, mõtles Linda. Anna ei lähe kunagi otse asja juurde. Kui tal on midagi tähtsat rääkida, siis võtab see aega.

„Kuidas su emal läheb?”

„Hästi.”

Anna võpatas oma sõnade peale.

„Hästi. Miks ma ütlen „hästi”? Tal läheb halvemini kui kunagi varem. Kaks aastat on ta oma elule reekviemi kirjutanud, ta nimetab seda „Nimetuks missaks”. Kaks korda on ta noodipaberid tulle visanud ja kaks korda need viimasel minutil tulesurmast päästnud. Tema enesekindlus on umbes sama suur nagu ühe hambaga inimesel.”

„Milline ta muusika on?”

„Ma täpselt ei teagi. Mõned korrad on ta püüdnud mulle seda ümiseda. Nendel harvadel kordadel, kui ta on arvanud, et kirjutatul on mingi väärtus. Aga ma ei ole viisist kunagi aru saanud. Kas muusika saab ilma meloodiata olla? Muusika, mis sarnaneb karjetega, kui keegi sind torkab või lööb. Ma ei suuda kuidagi aru saada, kuidas võiks keegi tahta niisugust asja kuulata. Samal ajal imetlen tema järjekindlust. Kaks korda olen püüdnud veenda teda elus midagi hoopis muud tegema. Ta pole ju veel viiskümmendki. Mõlemal korral tuli ta mulle kallale, küünistas ja sülitas. See andis mulle kinnitust, et ta hakkab hulluks minema.”

Anna katkestas oma jutu, otsekui oleks ta järsku kartma löönud, et on liiga palju rääkinud. Linda ootas järge. Talle meenus, et nad on korra varemgi niimoodi kõrvuti istunud, kui nad avastasid, et mõlemad on armunud samasse poissi. Kumbki ei julgenud tookord midagi öelda. Nad jagasid tumma ja põhjatut kohkumust selle üle, et nende sõprus pannakse proovile. Tookord kestis nende vaikimine terve õhtu, kuni hilisööni välja. Nad olid Mariagatanil, Linda ema oli oma kohvritega juba välja kolinud, isa oli aga Kadesjö ümbruse metsas, otsimas taksojuhti peksnud psühhoosis meest. Lindal oli koguni meeles, et sel õhtul ja ööl oli Annat ümbritsenud kerge vaniljelõhn. Kas on olemas vaniljelõhnaline parfüüm? Või seep? Ta polnud tookord täpsemalt küsinud ega kavatsenud seda nüüdki teha.

Anna ajas selja sirgu, tuli poolvarjust välja.

„Kas sul on mõnikord tunne, et hakkad mõistust kaotama?”

„Iga päev.”

Anna pea nõksatas ärritunult tahapoole.

„Ma ei tee nalja! Mõtlen seda tõsiselt.”

Linda kahetses otsekohe oma sõnu.

„Seda on ette tulnud. Sa tead küll, millal.”

„Sa lõikusid oma käsi. Ja seisid sillapiirdel. Aga see on ahastus. See pole sama asi. Kõiki inimesi tabab mõnikord ahastus. See on omamoodi rituaal täiskasvanuks saamise juures. Ilma mere või kuu või oma vanemate peale karjumata pole võimalik täiskasvanuks saada. Prints ja printsess Muretu on hukule määratud olevused. Nende hinged on tuimastatud. Meie, elavad, peame teadma, mis on kurbus.”

Linda kadestas Anna väljendusoskust. Keel ja mõte, mõtles ta. Mina peaksin selle kõik enne kirja panema, kui tahaksin pooltki nii ilusti kõnelda nagu tema.

„Sel juhul pole ma kunagi kartnud, et lähen hulluks,” vastas ta.

Anna tõusis püsti, läks akna alla ja tuli natukese aja pärast diivani juurde tagasi. Igaüks on oma vanemate moodi, mõtles Linda. Samamoodi tegi ka tema ema, pidevalt sama liigutust, et oma murega toime tulla. Püsti, akna juurde ja siis jälle tagasi. Minu isa surub käed rinnale risti ja Mona hõõrub nina. Huvitav, mida mu vanaema tegi? Kui ta suri, olin ma nii väike, et ma ei mäleta teda. Ja vanaisa? Tema ei pigistanud käsi rusikasse ega läinud akna alla seisma. Ta saatis kõik kuradile ja jätkas oma kohutavate piltide maalimist.

„Ma arvan, et nägin eile Malmös tänava peal oma isa,” ütles Anna ootamatult.

Linda kortsutas kulmu, oodates asjatult, et Anna edasi räägiks.

„Sulle tundus, et nägid eile Malmös tänaval oma isa?”

„Jah.”

Linda mõtles järele.

„Aga sa pole teda ju kunagi näinud? Ei, see pole tõsi. Sa oled teda näinud. Aga sa olid nii väike, kui ta ära läks, et sa ei mäletagi teda.”

„Mul on fotod.”

Linda arvutas mõttes.

„Tema kadumisest on kakskümmend viis aastat möödas.”

„Kakskümmend neli.”

„Kakskümmend neli. Kuidas inimene kakskümmend neli aastat hiljem välja näeb? Kes teab. Teada on ainult, et ta on teistsugune.”

„Ometigi oli see tema. Ema on rääkinud tema pilgust. Ma olen kindel, et see oli tema. See pidi olema tema.”

„Ma ei teadnud isegi seda, et sa eile Malmös käisid. Ma arvasin, et kui sa ära sõidad, siis oled sa Lundis. Eksameid tegemas või mis iganes.”

Anna silmitses teda mõtlikult.

„Sa ei usu mind.”

„Ka sina ise ei usu ennast.”

„See oli minu isa, keda ma tänaval nägin.”

Ta tõmbas hinge.

„Sul on õigus. Ma käisin Lundis. Kui ma Malmösse jõudsin ja teisele rongile ümber pidin istuma, siis oli kuskil Skurupi kandis mingi pöörang katki. Üks rong jäi vahelt ära. Ootamatult oli mul kaks tundi aega. See ärritas mind, sest ma jälestan ootamist. Ma pole kunagi suutnud kannatlikkust ära õppida. Ma pole kunagi aru saanud, et aega ei ole võimalik kaotada ega ära kasutada. Ootamise ajal võib midagi muud teha. Aga mind see ainult ärritab. Kõndisin mööda linna, täiesti sihitult. Lihtsalt selleks, et vastikut üleliigset aega kuidagi kulutada. Astusin mingisse poodi sisse ja ostsin paari sokke, mida mul üldse vaja pole. St. Jörgeni hotelli ees oli üks naine tänaval maha kukkunud. Ma ei läinud lähemale, mind puudutab alati väga valusalt, kui keegi ootamatult haigeks jääb või maha kukub. Tema seelik oli üles kerkinud ja mind ärritas, et keegi seda alla ei tõmmanud. Olin kindel, et ta on surnud. Inimesed seisid ümberringi ja vaatasid teda, justkui oleks ta rannale uhutud surnud loom. Läksin sealt ära, kõndisin üles Triangelni keskuse poole, astusin sealsesse hotelli sisse ja sõitsin klaasliftiga üles katusele. Malmös olles ma käin seal vahel, tõusen nagu klaasist õhupalliga taeva poole. Aga seekord see ei õnnestunud. Nüüd tuleb liftiukse avamiseks toavõtit kasutada. Ma olin nii pettunud. Selline tunne oli, nagu oleks keegi mu käest mänguasja ära võtnud. Istusin akna alla ühte tugitooli ja kavatsesin seal oodata, kuni on aeg jaama tagasi minna.

Siis ma teda märkasingi. Ta seisis tänaval, ootamatud tuuleiilid panid akna värisema. Ma vaatasin teda, ta seisis kõnniteel ja vaatas mulle otsa. Meie pilgud kohtusid, vahtisime teineteist võib-olla viis sekundit. Siis lõi ta pilgu maha ja läks minema. Ma olin nii šokis, et ei taibanud talle järele minna. Sel silmapilgul ma ei uskunud, et see oli tema. See pidi olema viirastus, silmapete, nagu neid mõnikord ette tuleb, kui arvad, et tänaval mööduv juhuslik võhivõõras on mõni minevikust tuttav inimene. Kui ma lõpuks välja jooksin, oli ta muidugi kadunud. Läksin jaama poole tagasi, hiilisin mööda tänavaid nagu kiskja, kes püüab kedagi lõhna järgi leida. Aga ta oli kadunud. Ma olin nii erutatud, või õigemini ärevil, et ei läinudki rongi peale, vaid otsisin kesklinna tänavad veel kord läbi. Kuid ma ei leidnud teda. Ometigi olin ma kindel. Tänaval seisnud mees oli minu isa. Ta oli vanem kui pildi peal. Aga mul oli tunne, justkui oleks mul õnnestunud oma mälust leida veel üks karp vanade fotodega, mida ma kunagi varem pole näinud. Seal ta oli, ma olin selles täiesti veendunud. Ema kirjeldas kord tema pilku nii, et enne kui ta midagi ütles, pööras ta pilgu kaarega taevasse. Mees akna taga täpselt nii tegigi. Tal polnud nii pikad juuksed kui kadumise hetkel ja prillid olid teised, mitte paksude mustade raamidega, vaid hoopis ilma raamita. See oli tema. Ma olen kindel. Ma helistasin sulle, sest mul oli vaja kellegagi rääkida, muidu läheksin hulluks. See oli minu isa. Mitte ainult mina ei tundnud teda ära, jäi mulje, et tema nägi mind esimesena ja jäi seisma, sest tundis minu ära.”

Linda mõistis, et Anna oli täiesti veendunud, et oli Triangelni hotelli akna taga oma isa näinud. Linda püüdis meenutada, mida politseikoolis oli õpetatud tunnistaja mälu, hiljem konstrueeritud mälupiltide ja puhtalt ettekujutuste kohta. Ta tuletas meelde, mida ta teab tundemärkide kohta, ja meenutas arvutis tehtud harjutusi. Igaüks pidi arvutis kujundama pildi iseendast kakskümmend aastat vanemana. Linda oli näinud, kuidas ta vananedes muutub üha sarnasemaks oma isaga ja võib-olla koguni vanaisaga. Me käime sama teed, mis meie vanemad ja vanavanemad, oli ta tookord mõelnud. Elu jooksul vilksatavad me näos kõik meie esiisad. Kui väiksena oled ema moodi olnud, siis oled vanast peast isa nägu. Kui oma nägu tuttav ette ei tule, siis on see ammu unustatud esiisade möödavilksatav vari. Tal oli raske uskuda, et Anna oli tõepoolest oma isa näinud. Vaevalt tundis mees ära täiskasvanud naise, keda ta oli viimati näinud siis, kui too oli alles väike laps. Muidugi juhul, kui ta polnud salaja jälginud lapse kasvamist, viibides nähtamatuna tütre kõrval.

Linda mõtles kiiresti, mida ta teab salapärasest Erik Westinist. Anna sündides olid ta vanemad noored. Mõlemad olid pärit suurlinnast, kuid läinud kaasa roheliste süütu lainega, mis viis neid inimestest tühjaks jäänud Smålandi külakollektiivi. Linda mäletas ähmaselt, et Erik Westin oli olnud tubli käsitööline, kes valmistas originaalseid ja äärmiselt mugavaid sandaale. Aga ta oli kuulnud ka Anna ema kirjeldust, mille järgi mees olevat olnud vastutustundetu looder, hašišit suitsetav tüüp, kes oli passiivsuse elustiiliks muutnud ega teadnud, mida tähendab lapse eest vastutamine. Kuid miks ta õigupoolest ära läks? Polnud tema kirjutatud kirju, mingit vihjet ega märki põgenemise ettevalmistamise kohta. Politsei oli teda otsinud, kuid viiteid kuriteole ei leitud.

Erik Westini põgenemine pidi olema hoolikalt kavandatud. Ta oli kaasa võtnud passi ja oma vähese raha. Seda ei saanud kuigi palju olla; nende sissetulekud olid väikesed. Suurem osa rahast pärines perekonna auto müügist, mis tegelikult kuulus Anna emale; ema oli see, kes haiglas öövalvete tegemisega oli autoraha kokku kraapinud. Erik Westin oli ühel päeval lihtsalt kadunud. Seda oli varemgi juhtunud, et ta oli ette teatamata jalga lasknud. Seepärast ootas Anna ema kaks nädalat, hakkas siis muretsema, läks politseisse ja tegi avalduse mehe kadumise kohta.

Linda mäletas, et ka tema isa oli mingil kombel uurimisega seotud olnud. Kuid kuna kadumist ei seostatud kuriteoga, jäi Erik Westini lugu „pimedaks” nagu paljud muudki sarnased. Tal polnud kriminaalset minevikku, teda ei süüdistatud milleski ja ta ei olnud ka kohtulikult karistatud. Samuti ei vihjanud miski sellele, et ta oleks kadunud meeltesegadushoos. Mõni kuu enne kadumist oli ta käinud tervisekontrollis ja kui kerge kehvveresus kõrvale jätta, tunnistati ta täiesti terveks.

Linda teadis statistikale tuginedes, et enamik kadunuid ilmuvad mingil hetkel välja. Neist, kes tagasi ei tule, on suur osa teinud enesetapu, ja suur osa ülejäänutest ei taha, et neid leitaks. Neid, kes on kadudes langenud kuriteo ohvriks, on ainult väga väike osa. Need olid maetud teadmata kohta või keha külge kinnitatud raskuste abil mere või järvede põhja uputatud.

„Kas sa oled oma emaga rääkinud?”

„Veel mitte.”

„Miks?”

„Ma ei tea. Ma olen ikka veel šokis.”

„Sisimas pole sa kindel, et mees seal akna taga oli tema.”

Anna vaatas talle paluvalt otsa.

„Ma tean, et see oli tema. Kui ei olnud, siis pidi mu ajus mingi lühiühendus toimuma. Sellepärast ma küsisingi sinult, kas oled kunagi kartnud, et lähed hulluks.”

„Miks oleks ta pidanud nüüd tagasi tulema? Pärast kahtekümmet nelja aastat? Miks ta sind läbi akna vaatas? Kuidas ta teadis, et sa seal oled?”

„Ma ei tea.”

Anna tõusis uuesti püsti, läks akna alla ja tuli siis tagasi.

„Ma olen mõnikord mõelnud, et tegelikult ta ei kadunudki ära. Ta lihtsalt otsustas nähtamatuks muutuda.”

„Aga miks?”

„Ma arvan, et ta lihtsalt ei jaksanud rohkem. Asi polnud ei minus ega emas. Ma arvan, et ta tahtis midagi rohkemat. Elul pidi olema pakkuda midagi rohkemat. Lõpuks sundis see teda meie juurest ära minema. Võib-olla tahtis ta iseenda käest pääseda? On inimesi, kes tahaksid kõigest hingest olla nahka vahetavad ussid. Aga võib-olla on ta kogu aeg mu lähedal olnud, ilma et ma seda teadnud oleksin.”

„Sa palusid mul siia tulla, et ma sind ära kuulaksin ja seejärel ütleksin, mida ma arvan. Isegi kui sa oled kindel, et mees teisel pool akent oli tema, pole sul minu arvates õigus. Sa lihtsalt soovid, et ta tagasi tuleks ja uuesti nähtavaks muutuks. Kakskümmend neli aastat on pikk aeg.”

„Ma tean, et see oli tema. See oli minu isa. Pärast kõiki neid aastaid näitas ta mulle end uuesti. Ma ei eksinud.”

Jutuajamine jäi soiku. Linda tajus, et Anna tahab nüüd üksi olla, täpselt sama moodi, nagu ta varem oli seltsi vajanud.

„Räägi oma emaga,” ütles Linda. „Sa kas nägid teda, või siis nägid seda, mida sa tahtsid näha.”

„Sa ei usu mind?”

„Küsimus pole selles, mida ma usun või mitte. Ainult sina üksi tead, mida sa hotelliakna taga nägid. Sa pead aru saama, et mul on raske seda tõe pähe võtta. Loomulikult ma ei ütle, et sa valetad. Miks sa peaksidki seda tegema? Ma ütlen ainult, et inimesed, kes on kakskümmend neli aastat kadunud olnud, tulevad äärmiselt harva tagasi. Mõtle selle peale, homme võime uuesti rääkida. Ma saan kell viis sinu juurde tulla, kas see sobib?”

„Ma tean, et ma nägin teda.”

Linda kortsutas kulmu. Anna hääletoonis kajas midagi pingelist ja õõnsat. Võib-olla ta siiski valetab, mõtles Linda. Miski selles jutus ei vasta tõele. Aga miks ta mulle valetab? Ta peab ju aru saama, et ma näen teda läbi.

Linda läks läbi õhtuselt tühja linna kodu poole. Stora Östergatanil kino ees seisid mõned noored, nad olid täiesti vait ja uurisid süvenenult ühte kinokuulutust. Ta mõtles, kas noored näevad tema seljas nähtamatut politseivormi.