Читать книгу Enne külma - Хеннинг Манкелль - Страница 3

2001. aasta 21. augusti õhtul kohe pärast kella üheksat tõusis tuul. Romeleåseni lõunapoolses orus asuval Marebo järvel loksusid vahused lained. Rannal varjus ootav mees tõstis käe üles ja kontrollis tuule suunda. Peaaegu otse lõunast, nentis ta rahulolevalt. Niisiis oli ta valinud õige koha, kuhu sööt välja panna, et eelseisvaks ohverdamiseks mõeldud loomi ligi meelitada.

Ta istus kivile, külma eest oli ta selle peale kampsuni pannud. Kuu oli viimases veerandis. Taevast katvad pilved ei lasknud valgust läbi. Pimedad angerjaööd, mõtles ta. Mu rootslasest mängukaaslane nimetas omal ajal sääraseid öid niimoodi. Augustikuu pimeduses hakkavad angerjad rändama. See on aeg, mil nad rüsadesse lähevad. Lõks langeb kinni.

Ta kuulatas pimeduses. Tundlikud kõrvad püüdsid kinni kaugel mööda sõitva auto. Muidu oli kõik vaikne. Ta võttis taskulambi ja lasi valgusvihul üle ranna ning vee libiseda. Oli näha, et nad hakkavad nüüd tulema. Ta silmas tumedal veel kahte valget laiku, peagi on neid rohkem ja nad hakkavad kasvama.

Ta kustutas lambi ja mõtles, mis kell võiks olla; oma aju oli ta treeninud truuks ja sõnakuulelikuks partneriks. Kolm minutit üheksa läbi, mõtles ta. Siis tõstis ta käe. Seierid helendasid pimeduses. Kolm minutit üheksa läbi. Tal oli õigus olnud. Loomulikult oli tal õigus. Poole tunniga on kõik valmis ja tal pole vaja kauem oodata. Elu jooksul oli ta õppinud, et lisaks inimestele tunnevad ka loomad vajadust täpsuse järele. Samuti sai loomi ka täpseks dresseerida. Tal oli täna õhtul toimuva ettevalmistamiseks kulunud kolm kuud. Aeglaselt ja süsteemselt oli ta harjutanud neid, keda tahtis ohverdada, oma juuresolekuga. Ta oli neist oma sõbrad teinud.

See oli tema suurim anne. Ta suutis kõikidega sõbraks saada. Mitte ainult inimestega, vaid ka loomadega. Ta sai nendega sõbraks ja keegi ei teadnud, mida ta tegelikult arvab ja mõtleb. Ta pani taskulambi uuesti põlema. Valgeid laike oli rohkem ja need olid suuremaks kasvanud. Nad lähenesid rannale. Varsti on ootamine läbi. Ta kuulatas, taskulambi valgus rannale suunatud. Seal oli kaks bensiiniga täidetud spreipudelit ja saiatükid, mis ta varem rannale oli puistanud. Ta kustutas lambi ja ootas.

Kui õige aeg käes oli, tegutses ta täpselt nii rahulikult ja metoodiliselt, nagu oli varem kavandanud. Luiged olid rannale tulnud. Nad nokkisid saiatükke ega paistnud inimese lähedalolekut märkavat. Või siis ei hoolinud nad sellest, sest olid harjunud, et mees ei kujutanud endast ohtu. Ta ei süüdanud enam taskulampi, vaid kasutas öiseks nägemiseks mõeldud prille. Rannal oli kuus luike, kolm paari. Kaks olid rannale istunud, ülejäänud puhastasid oma sulgi või otsisid viimaseid saiatükke.

Hetk oli käes. Ta tõusis, võttis kummassegi kätte spreipudeli, pihustas iga linnu peale bensiinipilve ja enne kui need jõudsid lendu tõusta, oli ta juba ühe pudelitest käest maha lasknud ja teisele tule otsa pannud. Põlev bensiin süütas luikede tiivad sekundiga. Otsekui tiibadega vehkivad tulekerad püüdsid nad järve kohale lendu tõustes piinast pääseda. Mees püüdis tema ees avanevat vaatepilti ja hääli mällu talletada – põlevad, kisendavad linnud lendasid järve kohal kaugemale, kuni kukkusid vette ja surid, tiivad kustusid vees sisinal. Nagu katkised trompetid, mõtles ta. Nii sööbivad mulle mällu nende viimased karjed.

Kõik oli toimunud väga kiiresti. Vähem kui minutiga oli ta luikedele tule otsa pannud, näinud neid eemale laperdamas ja vette kukkumas, ja seejärel valitses taas pimedus. Ta oli rahul. Kõik oli läinud hästi. Õhtu oli kujunenud niisuguseks, nagu oli mõeldudki, kobav algus oli tehtud.

Ta viskas spreipudelid järve. Siis pistis ta kampsuni, mille peal ta oli istunud, seljakotti ja valgustas taskulambiga ümbrust, et kontrollida, ega ta pole midagi unustanud. Veendunud, et mingeid jälgi ei ole, võttis ta jopetaskust mobiiltelefoni. Selle oli ta mõni päev tagasi Kopenhaagenist ostnud. Seda pole võimalik temaga seostada. Ta valis numbri ja jäi ootama.

Vastust kuuldes palus ta end politseiga ühendada. Kõne kujunes lühikeseks. Siis viskas ta mobiili kaugele järve, pani seljakoti selga ja kadus pimedusse.

Tuul puhus selleks ajaks juba läänekaarest ja oli muutunud puhanguliseks.