Читать книгу Enne külma - Хеннинг Манкелль - Страница 6

Paar päeva hiljem, vaiksel ja selgel hommikul lendas Linda Stockholmi. Sebra oli aidanud tal ballikleiti õmmelda. See oli helesinine, eest ja selja pealt sügava dekolteega. Balli tarvis oli üüritud vana peoruum Hornsgatanil. Kõik olid kohal, koguni lennu kadunud poeg. Kuuekümne kaheksast kadetist, kes Lindaga koos alustasid, oli üks sunnitud koolist lahkuma, kui selgus, et tal olid tõsised alkoholiprobleemid, mida tal ei õnnestunud ei varjata ega lahendada. Keegi ei teadnud, kes oli kooli juhtkonnale kaebamas käinud. Tundus, nagu peaksid nad kõik end sõnatus kokkuleppes ühtviisi vastutavaks. Linda mõtles sellest noormehest kui kursuse kummitusest. Ta on alati kuskil sügispimeduses, teda närib pidevalt igatsus, et talle halastataks ja ta teiste hulka tagasi võetaks.

Sel õhtul, kui nad viimast korda ka oma õppejõududega kohtusid, jõi Linda liiga palju veini. Purjusolek polnud tema jaoks midagi uut, kuid enda arust teadis ta alati oma piiri. Sel õhtul jõi ta aga liiga palju. Võib-olla sellepärast, et kohtudes oma kursusekaaslastega, kellest paljud olid juba tööle asunud, tajus ta oma kannatamatust veelgi piinavamana. Tema parim kooliaegne sõber Mattias Olsson ei läinud kodulinna Sundsvalli tagasi ja töötas nüüd Norrköpingi politseis. Ta oli jõudnud juba silma paista, kui tal õnnestus kahjutuks teha jõusaalis muskleid pumpav segane, kes pärast anaboolsete steroidide söömist amokki oli hakanud jooksma. Linda kuulus vähemuse hulka, kes alles ootasid tööleminekut.

Nad tantsisid, Sebra õmmeldud ballikleidile tehti palju komplimente, keegi pidas kõnet, osa laulsid õppejõudude kohta õelavõitu lorilaulu ja kogu õhtu oleks kujunenud õnnestunuks, kui kokkadel poleks köögis televiisorit olnud.

Hilisõhtuse uudistesaate peateema oli hirmutav: kuskil Enköpingi lähedal tee peal oli politseinikku tulistatud. Teade levis tantsivate ja purjus tulevaste politseinike ning nende õppejõudude hulgas kiiresti. Muusika pandi kinni, telekas tõsteti köögist saali ja Linda mõtles hiljem, et see mõjus kõigile noahoobina. Pidu vajus järsku ära, valgus muutus ähmaseks, nad istusid, ballikleidid ja ülikonnad seljas, ning vaatasid pilte politseinikust, kes oli külmavereliselt hukatud, kui ta parajasti koos kolleegiga püüdis peatada varastatud autot. Kaks meest olid välja hüpanud ja automaatidest tulistama hakanud. Eesmärgiks oligi nähtavasti tapmine, ühtegi hoiatuslasku ei tehtud. Pidu oli läbi, tegelikkus trampis ukse taga.

Öösel hilja, kui Linda oli teel tädi Kristina juurde, kus ta sel ööl ööbima pidi, peatus ta Mariatorgetil ja helistas isale. Kell oli kolm ja ta kuulis isa unist häält. See vihastas teda. Isa ei peaks magama, kui üks tema kolleegidest on mõni tund tagasi tapetud. Ta ütles seda isale.

„See ei aita midagi, kui ma ei maga. Kus sa oled?”

„Teel Kristina juurde.”

„Siiamaani pidutsesite? Mis kell üldse on?”

„Kolm. Pidu lõppes, kui juhtunust teada saime.”

Ta kuulis, kuidas isa hingab raskelt, nagu poleks ta ikka veel otsustanud, kas peaks üles ärkama.

„Mis taustamüra seal on?”

„Öine liiklus. Ma otsin taksot.”

„Kellega sa oled?”

„Mitte kellegagi, üksi olen.”

„Sa ei tohi üksipäini keset ööd Stockholmis ringi joosta!”

„Saan hakkama. Ega ma laps ei ole. Anna andeks, et sind üles ajasin.”

Ta vajutas mobiili vihaselt kinni. Seda juhtub liiga tihti, mõtles ta. Ma lähen marru. Ta ei saa aru, et ta ärritab mind.

Ta viipas takso ja sõitis Gärdetisse, kus Kristina koos oma mehe ja kaheksateistkümneaastase pojaga elas. Kristina oli talle elutuppa diivani peale voodi valmis teinud. Tänavavalgus paistis tuppa. Raamaturiiulil oli pilt temast koos isa ja emaga. Pilt oli tehtud väga ammu. Ta oli tookord neliteist ja mäletas seda hetke väga hästi. See oli kevadel, võib-olla pühapäevasel päeval. Nad olid sõitnud Löderupi. Isa oli võitnud mingil politseimajas toimunud võistlusel fotoaparaadi ja kui nad pilti hakkasid tegema, keeldus vanaisa järsku pildile tulemast ja sulgus selle asemel õuemajja oma maalide juurde. Isa vihastas, Mona tujutses ja tõmbus eemale. Linda läks sisse ja püüdis vanaisa veenda, et too välja nendega pilti tegema tuleks.

„Ma ei lähe pildi peale, kus peagi lahku minevad inimesed kõrvuti seisavad ja head nägu teevad,” oli vanaisa vastanud.

Ta mäletas siiani, kui väga see haiget tegi. Ehkki ta oleks pidanud teadma, kui taktitu vanaisa võis olla, olid tema sõnad tabanud Lindat kõrvakiiluna. Siis õnnestus tal end koguda ja ta küsis vanaisalt, kas see on tõsi, kas vanaisa teadis midagi, mida Linda ei teadnud.

„See ei tee midagi paremaks, kui sa silmad kinni pigistad,” ütles vanaisa. „Mine nüüd välja. Sina pead küll seal pildil olema. Võib-olla ma eksin.”

Ta istus voodiks tehtud diivanile ja mõtles, et vanaisal polnud peaaegu mitte kunagi õigus. Kuid seekord ta teadis, millest räägib. Ta keeldus olemast sellel viitpäästikuga tehtud fotol. Järgnevatel aastatel, mis jäid tema vanemate kooselu viimasteks, pinged kasvasid.

Sel ajal üritas ta kaks korda enesetappu. Esimene kord, kui ta endal veene lõikus, sattus isa talle peale. Ta nägi veel siiani vaimusilmas isa hirmunud ilmet. Kuid arstid ütlesid nähtavasti isale, et asi polnud sugugi tõsine. Etteheiteid talle eriti ei tehtud ja pigem väljendusid need pilkudes ja vaikimises kui sõnades. Seevastu oli aga vallandunud viimane äge tüli, mis viis selleni, et Mona pakkis ühel päeval oma asjad kokku ja kolis välja.

Linda mõtles hiljem, et kummalisel kombel ei pidanud ta ennast vanemate lahutuse eest vastutavaks. Aga ta mõtles trotslikult, et tegelikult oli ta neile teene teinud; ta oli aidanud lõplikult lammutada abielu, mis oli juba ammu möödanik. Mitmeid kordi meenus talle, et ehkki ta oli nii kerge unega, polnud ta õhukeste seintega korteris mitte kordagi ärganud magamistoast kostvate häälte peale, mis oleksid võinud vihjata käimasolevale armuaktile. Ta oli löönud oma vanemate abielusse kiilu, mis nood lõplikult teineteisest vabastas.

Teist korda isa koguni ei teadnud. See oli tema suurim saladus isa ees. Mõnikord ta arvas, et isa on kuidagi haisu ninna saanud. Kuid sama sageli oli ta veendunud, et isa ei aimagi toda teist korda, mil ta oli püüdnud ennast tappa. Tookord oli asi tõsine. Tal oli juhtunu veel praegugi täiesti selgesti silme ees.

Ta oli kuusteist ja sõitis ema juurde Malmösse. See oli suurte lüüasaamiste periood, nii suuri lüüasaamisi kogeb inimene ainult teismelisena. Ta ei meeldinud endale, ta jälestas, kuid samas armastas oma peegelpilti, tundus, et kõik tema keha juures on valesti. Depressioon saabus hiilivalt nagu haigus, mille sümptomid on algul nõrgad ja ähmased ning võib-olla isegi mitte mainimist väärt. Kuid järsku oli juba liiga hilja ja teda tabas täiesti kohutav ahastus, kui ema tema piinade suhtes vähimatki mõistmist üles ei näidanud. Kõige rohkem vapustas teda ema keeldumine, kui ta anus, et tohiks Malmösse tema juurde kolida. Ta ei kurtnud isa juures elamise üle, vaid tahtis väikelinnast minema pääseda. Kuid Mona jäi kõigutamatuks.

Ta tormas korterist vihaselt välja. Oli varakevad, peenardel ja teeäärtes oli ikka veel lund, Öresundi väinalt puhus lõikav tuul ja ta hakkas minema, kõndis mööda pikka Regementsgatanit linna servast algava Ystadi tee poole. Mingil hetkel eksis ta ära. Tal oli samasugune komme nagu isalgi: kõndides vaatas ta maha. Nii mitmelgi korral oli ta tänu sellele kombele otse vastu laternaposti või pargitud autot jooksnud. Ta jõudis kiirtee kohale viaduktile. Teadmata õieti, miks, ronis ta üles sillapiirdele ja jäi tuule kätte kõikuma. Ta vaatas all mööda kihutavaid autosid, pimedusse tungivaid teravaid valgusvihke. Ta ei teadnud, kui kaua ta seal niimoodi seisis. See oli nagu viimane suur ettevalmistus, ta ei tundnud isegi hirmu või enesehaletsust. Alles oli jäänud ainult ootus, et raske väsimus ja külm paneksid ta otse tühjusesse astuma.

Järsku seisis keegi ta selja taga, või ehk kõrval, ja rääkis temaga ettevaatlikult. See oli noor, lapseliku välimusega naine, arvatavasti temast mitte kuigi palju vanem. Aga tal oli munder seljas, naine oli politseinik. Kaugemal viadukti peal seisid kaks siniste vilkuritega politseiautot. Kuid ainult lapseliku näoga naispolitseinik oli tema juurde tulnud. Taamal aimas Linda teiste, ootavate inimeste varje, nad olid vastutuse hullumeelse äratoomise eest lükanud peaaegu temaealise tüdruku kaela. Tüdruk rääkis temaga, ütles, et tema nimi on Annika ja ta tahab ainult, et Linda alla tuleks, tühjusesse hüppamine ei lahenda ühtegi probleemi. Linda vaidles vastu, ta tundis, et peab oma teguviisi kaitsma. Kuidas võis Annika teada, millest ta vabaneda tahab? Aga Annika ei andnud järele, ta oli täiesti rahulik, justkui oleks ta kannatlikkus lõpmatu. Kui Linda piirde pealt lõpuks alla tuli ja nutma hakkas, rohkem kergendusest kui pettumusest, hakkas ka Annika nutma. Nad seisid ja kaisutasid teineteist. Linda ütles, et ta ei taha, et tema isa, kes samuti on politseinik, juhtunust midagi teada saaks. Ka emale ei tohi öelda, kuid eelkõige mitte isale. Annika lubas seda ja pidas oma sõna. Mitu korda oli Linda mõelnud, et otsib Annika uuesti üles. Ta oli koguni telefoni käes hoidnud, et Malmö politseimajja helistada. Kuid ta ei teinud seda kunagi.

Ta pani foto raamaturiiulisse tagasi, mõtles tapetud politseiniku peale ja heitis siis magama. Tänavalt oli kuulda valju tülitsemist. Ta mõtles, et peagi on käes aeg, mil temagi seisab sarnases seltskonnas, et kord majja lüüa. Aga kas ta tõepoolest tahab seda? Eriti nüüd, kus tegelikkus on end teravalt teadvustanud ja jätnud politseiniku Enköpingi lähedale tee peale surnult lebama.

Sel ööl ta peaaegu ei maganudki. Hommikul äratas teda tööle kiirustav Kristina, kes oli igas mõttes oma venna vastand. Ta oli pikk ja sale, tal oli kitsas nägu ning ta kõneles pingutatud kileda häälega, mille üle isa sageli Linda juuresolekul nalja oli heitnud. Aga Lindale meeldis tema tädi. Naise juures oli midagi lihtsat ja sirgjoonelist. Ka selles mõttes oli ta oma venna vastand, too nägi kõikjal probleeme, eraelus maadles ta lahendamatute probleemidega, töös viskus ta nende kallale, otsekui oleks need vihale aetud karud.

Veidi enne kella üheksat hommikul sõitis Linda Arlandale ja püüdis saada piletit mõnele Malmösse suunduvale lennukile. Ajalehtede esiküljed pasundasid politseiniku tapmisest. Ta sai kella kaheteistkümnesele lennule pileti ja helistas Sturupist isale. Isa tuli talle vastu.

„Kas oli tore?” küsis isa, kui nad kohtusid.

„Mis sa ise arvad?”

„Ma ei tea. Mind seal polnud.”

„Me rääkisime sellest öösel, kui sa mäletad.”

„Muidugi mäletan. Sa olid ebaviisakas.”

„Ma olin väsinud ja tige. Politseinik oli tapetud. Pidu vajus loomulikult ära. Pärast seda uudist ei saanud enam rõõmus olla.”

Isa noogutas, kuid ei öelnud midagi. Ta lasi tütre Mariagatanil autost maha.

„Kuidas sadistiga läheb?”

Esialgu ei saanud isa aru, mida ta mõtleb.

„Loomapiinajaga? Põlevate luikedega?”

„Arvatavasti tahtis keegi lihtsalt tähelepanu. Järve ümber elab päris palju inimesi. Keegi oleks pidanud midagi nägema, kui see jutt tõele peaks vastama.”

Kurt Wallander sõitis politseimajja tagasi. Kui Linda üles korterisse jõudis, nägi ta telefoni kõrval isa kirjutatud sedelit. See oli sõnum, mille Anna oli eelmisel õhtul jätnud. Helista mulle. Asi on tähtis. Kõrvale oli isa kritseldanud mingi kommentaari, mida tal ei õnnestunud välja lugeda. Ta helistas isa otsenumbril, Wallander vastas kohe.

„Miks sa ei öelnud, et Anna helistas?”

„Ma unustasin.”

„Mis sa siia juurde oled kirjutanud?”

„Mulle tundus, et ta oli mures.”

„Mis sa sellega mõtled?”

„Seda, mida ütlesin. Ta jättis mureliku mulje. Helista talle ise.”

Linda valis Anna numbri. Algul andis telefon kinnist tooni, hiljem ei vastanud enam keegi. Ta proovis uuesti, kuid tulemusteta. Õhtul kella seitsme paiku, pärast seda, kui ta oli isaga õhtust söönud, pani ta jope selga, läks Anna juurde koju ja andis ukse taga kella. Kohe, kui Anna ukse avas, sai ta aru, mida isa oli mõelnud. Anna ilme oli muutunud. Pilgust peegeldus ärevus. Ta tõmbas Linda sisse ja lõi ukse kinni.

Tundus, nagu oleks tal muu maailma eest ukse taha varjumisega kiire.