Читать книгу Enne külma - Хеннинг Манкелль - Страница 9

Kui Linda pärast südaööd koju jõudis, oli isa juba magama jäänud. Ta ärkas välisukse paugatuse peale. Linda vaatas halvakspanuga isa ülekaalulist keha.

„Sa paisud,” ütles ta. „Ühel päeval lähed sa lõhki, mitte nagu päikese kätte sattunud troll1, vaid nagu liiga täis puhutud õhupall.”

Isa tiris hommikumantli vöö demonstratiivselt koomale.

„Teen, mis suudan.”

„Ei tee sa midagi.”

Isa istus raskelt diivanile.

„Ma nägin ilusat unenägu,” ütles ta. „Ma ei jaksa praegu oma kaalu peale mõelda. Uks, mille sa lahti tegid, oli tegelikult osa minu unenäost. Kas sa Baibat mäletad?”

„Seda läti naist? Kas te suhtlete ikka veel?”

„Kord aastas, mitte rohkem. Ta on omale mehe leidnud, Saksa inseneri, kes tegeleb Riia linna veevõrgu uuendamisega. Baiba jätab Lübeckist pärit Hermanist rääkides väga armunud mulje. Mind ennastki paneb imestama, et see mind armukadedaks ei tee.”

„Kas sa nägid Baibat unes?”

Wallander naeratas.

„Meil oli laps,” ütles ta. „Pisike poiss, kes suurel liivaväljakul täiesti üksi vaikselt mängis. Eemalt oli kuulda puhkpillimuusikat. Me seisime Baibaga kõrvuti, vaatasin poissi ja mõtlesin unes, et see pole uni, vaid täiesti tõsi. Ja ma olin väga rõõmus.”

„Tavaliselt kurdad sa kõikide oma hirmuunenägude üle.”

Wallander ei teinud tütre sõnu kuulmagi ega lasknud end katkestada.

„Uks tehti lahti. See oli autouks. Oli suvi, päike küttis kohutavalt kuumalt. Kogu stseen oli nagu ülesäritatud foto. Baiba, poisi ja minu näod olid täiesti valged, ilma varjudeta. See oli ilus unenägu. Me pidime parajasti ära sõitma, kui ma üles ärkasin.”

„Anna andeks.”

Isa kehitas õlgu.

„Mis tähtsust on ühel unenäol?”

Linda tahtis Annast rääkida. Aga isa läks jalgu lohistades kööki ja jõi otse kraanist külma vett. Linda läks talle järele. Isa tõmbas käega üle kukla ja vaatas tütrele otsa.

„Miks sa nii hilja tuled? See ei ole küll minu asi. Aga mul on kangesti selline tunne, et praegu sa tahad, et ma seda sinu käest küsiksin.”

Linda hakkas rääkima. Wallander nõjatus külmkapi vastu, käed rinna peal risti. Niimoodi seisab ta alati, kui ta kedagi kuulab, mõtles Linda. Ma mäletan seda juba lapsepõlvest. Ristis kätega hiiglane seisis minu ees ja vaatas alla minu poole. Ma mõtlesin, et minu issi on nagu mägi. Issimägi.

Wallander raputas pead, kui Linda lõpetas.

„Ei,” ütles ta. „Niimoodi see ei käi.”

„Mis asi?”

„Inimese kadumine.”

„See pole tema moodi. Ma olen tundnud teda sellest saadik, kui me olime seitsmeaastased. Ta pole kunagi hiljaks jäänud ega kokkulepitud kohtumist ära unustanud.”

„Ütlus, et ükskord on ikka esimene kord, mõjub juba jaburalt. Aga nii see on. Oletame, et ta oli arvatava isa nägemisest endast väljas. Võib-olla ongi nii, nagu sa ütled – et ta läks isa otsima.”

Linda noogutas. Isal on loomulikult õigus, ta sai sellest aru. Pole kuigi arukas eeldada, et midagi on juhtunud.

Isa istus akna alla puusohvale.

„Aja jooksul õpid, et kõiges toimuvas on peaaegu alati suur osa tõenäosusel. Inimesed löövad üksteist maha, valetavad, varastavad ja röövivad või kaovad ära. Kui piisavalt sügavale kaevu laskuda – ja ma käsitlen iga uurimist kaevuna –, leiab peaaegu alati seletuse. Oli tõenäoline, et just see inimene kaob, oli tõenäoline, et keegi teine osutub pangaröövliks. Ma ei ütle, et ootamatuid asju ei juhtu. Kuid harva on õigus neil, kes ütlevad, et „temast poleks ma seda küll iialgi uskunud”. Kui järele mõelda ja pealispinnalt värv maha kraapida, siis leiad selle alt teised värvid ja teised vastused.”

Ta haigutas ja pani käed raskelt lauale.

„Nüüd läheme magama.”

„Istu mõni minut veel.”

Wallander vaatas tütart huviga.

„Sa pole veendunud? Sa usud ikka, et Annaga on midagi juhtunud?”

„Ei. Sul on kindlasti õigus.”

Nad istusid vaikides. Tuulehoog keerutas üles mõned oksad ja need lendasid vastu akent.

„Ma näen praegu sageli und,” ütles Wallander. „Võib-olla sellepärast, et ma ärkan tihti üles, kui sa koju tuled. Küllap ma vist ei näe rohkem unenägusid kui tavaliselt. Aga ma mäletan neid. Eile öösel oli mul kummaline kogemus. Kõndisin unes mööda surnuaeda. Järsku seisin hauakivide ees, mille peal olid kõik nimed mulle tuttavad. Seal oli Stefan Fredmani nimi.”

Lindal jooksid judinad üle selja.

„Ma mäletan teda. Kas vastab tõele, et ükskord murdis ta siia korterisse sisse?”

„Ma usun küll. Aga meil ei õnnestunudki seda lõplikult välja selgitada. Kui küsisime, siis andis ta ainult põiklevaid vastuseid.”

„Sa käisid tema matusel. Mis tegelikult juhtus?”

„Teda hoiti haiglas luku taga. Ühel päeval tegi ta omale näkku sõjamaalingu, nagu tal varemalt kombeks oli, ronis üles katusele ja hüppas alla.”

„Kui vana ta oli?”

„Kaheksateist või üheksateist.”

Tuul kolistas aknaga.

„Kes teised olid?”

„Kõigepealt üks naine, Yvonne Ander. Mulle tundub koguni, et tema surmakuupäev kivi peal oli õige. Ehkki juhtunust on juba aastaid möödas.”

„Mis ta tegi?”

„Kas sa mäletad seda korda, kui Ann-Britt Höglund tulevahetuses haavata sai?”

„Kuidas ma saaksin seda unustada? Sa redutasid Taanis ja oleksid ennast äärepealt surnuks joonud.”

„Nii hull see asi ka ei olnud.”

„See oli veelgi hullem. Ei, Yvonne Anderit ma ei mäleta.”

„Ta maksis kätte meestele, kes olid naisi peksnud ja piinanud.”

„Nüüd võib-olla tuleb meelde. Ähmaselt.”

„Me saime ta lõpuks kätte. Kõik arvasid, et ta on hull. Või mingi koletis. Minu arust oli ta üks mõistlikumaid inimesi, keda ma elus näinud olen.”

„See on võib-olla sama asi nagu arstide ja nende patsientidega.”

„Mis sa sellega mõtled?”

„Politseinik võib armuda naiskurjategijasse, kes tal õnnestub kinni võtta.”

Isa mühatas sõbraliku protesti märgiks.

„Lollus. Ma rääkisin temaga, kuulasin teda üle. Enne enesetappu kirjutas ta mulle kirja. Ta kirjutas, et õiglus on nagu liiga suurte silmadega võrk. Me ei saa kätte või otsustame mitte püüda kurjategijaid, kelle vastu me huvi peaksime tundma.”

„Kes selle valiku teeb?”

Wallander raputas pead.

„Ma ei tea. Meie kõik. Seadused, mille järgi me elame, peaksid ju tuginema rahva tahtele. Aga Yvonne Ander näitas mulle midagi muud. Sellepärast ma teda ei unustagi.”

„Kui ammu see oli?”

„Viis-kuus aastat tagasi.”

*

Telefon helises.

Wallander võpatas. Nad vaatasid teineteisele otsa. Neli minutit puudus kella ühest. Wallander sirutas käe seinal rippuva telefoni poole. Linda mõtles murega, kas helistajaks on ehk mõni sõber, kes ei tea, et ta pole veel oma korterit saanud, vaid elab praegu isa juures. Isa ütles oma nime ja jäi kuulama. Linda püüdis isa nappidest vastustest midagi välja lugeda. Nii palju sai ta aru, et helistajaks on keegi politseinik. See võis olla Martinsson, aga võib-olla koguni Ann-Britt Höglund. Rydsgårdi lähedal oli midagi juhtunud. Wallander viipas tütrele, et too aknalaualt pastaka ja märkmeploki ulataks. Ta kirjutas midagi üles, telefonitoru õlaga kõrva vastu surudes. Linda luges üle isa õla. Rydsgård, Charlottenlundi ristmik, Viki talu. Sealt me sõitsime mööda, mõtles ta, kui me käisime vaatamas mäe peal olevat maja, mida ta ei tahtnud osta. Isa kirjutas edasi, Linda luges: Põlev vasikas. Åkerblom. Selle järel telefoninumber. Isa lõpetas kõne ja riputas telefonitoru hargile. Linda istus uuesti tema vastu.

„„Põlev vasikas”. Mida see tähendab?”

„Seda imestan mina ka.”

Ta tõusis püsti.

„Ma pean välja minema.”

„Mis juhtus?”

Wallander jäi uksel kõhklevalt seisma. Silmapilgu pärast jõudis ta otsusele.

„Tule kaasa!”

„Sa oled algusest peale asjaga kursis olnud,” ütles ta, kui nad autos istusid. „Võid siis sama hästi ka järgnevat vaatama tulla.”

„Millele järgnevat?”

„Põlevate luikede loole.”

„Kas jälle sama asi?”

„Jah ja ei. Seekord pole tegemist lindudega. Aga nähtavasti on keegi hullumeelne laudast vasika välja lasknud, looma bensiiniga üle valanud ja põlema pannud. Talupidaja helistas politseisse. Patrullauto sõitis kohale. Aga ma palusin endale teada anda, kui midagi säärast uuesti juhtub. Kui sadist ja loomapiinaja taas midagi teeb. Mulle ei meeldi see asi.”

Linda teadis täpselt, millal isa mingit mõtet varjata tahab.

„Sa ei ütle, mida sa mõtled.”

„Ei.”

Wallander lõpetas järsult vestluse. Linda mõtles, miks isa teda üldse kaasa oli kutsunud.

Nad pöörasid peateelt kõrvale, sõitsid läbi öiselt inimtühja Rydsgårdi ja keerasid siis lõunasse, mere poole. Ühes teeotsas ootas politseiauto. Edasi sõitsid nad selle sabas. Peagi jõudsid nad Viki talu sillutisega õuele.

„Kes mina olen?” küsis Linda.

„Minu tütar,” vastas isa. „Kedagi ei huvita, et sa kaasas oled. Tingimusel, et sa ei teeskle olevat midagi rohkemat kui minu tütar. Näiteks politseinik.”

Nad tulid autost välja. Õues möllas tugev tuul. Kaks politseinikku tervitasid. Ühe nimi oli Wahlberg, teise nimi Ekman. Wahlbergil oli korralik külmetus ja Linda, kes kartis nakkust saada, tõmbas käe kiiresti tagasi. Ekman pilgutas lühinägelikke silmi. Ta sirutas Lindale käe ja naeratas.

„Ma arvasin, et sa alustad tööd alles paari nädala pärast.”

„Ta on mulle lihtsalt seltsiks,” ütles Wallander. „Mis siin juhtus?”

Nad läksid väravast sisse ja mööda autojälgi maja taha, kuhu hiljuti oli uus laut ehitatud. Talunik põlvitas suure virtsaaugu ääres surnud looma kõrval. Ta oli noor, umbes Linda vanune. Talunikud peaksid vanad olema, mõtles Linda. Ma ei kujuta üldse endaealisi talunikke ette.

Kurt Wallander sirutas tervituseks käe.

„Tomas Åkerblom.”

„See siin on minu tütar. Ta tuli minuga lihtsalt kaasa.”

Kui Tomas Åkerblom Linda poole vaatas, langes ta näole laudast paistev valgus. Linda nägi, et mehe silmad läikisid.

„Kes on selliseks asjaks võimeline,” ütles ta väriseva häälega. „Kes on selleks võimeline?”

Ta astus kõrvale, otsekui tõmbaks kohutaval installatsioonil nähtamatu eesriide eest. Linda oli tundnud kõrbenud liha lõhna. Nüüd nägi ta enda ees külili lamamas mustaks söestunud looma. Looma silm oli ära põlenud. Põlenud nahast tõusis ikka veel suitsu. Bensiinilõhn ajas südame pahaks. Ta astus sammu tagasi. Kurt Wallander silmitses teda tähelepanelikult. Linda raputas pead – ta ei hakka minestama. Isa noogutas ja vaatas seejärel ringi.

„Mis juhtus?” küsis ta.

Tomas Åkerblom hakkas jutustama. Tema hääl ähvardas iga hetk katkeda.

„Ma olin just magama jäänud. Ärkasin huilgamise peale. Algul mõtlesin, et see olin mina ise, vahel ma karjun unes. Hüppasin voodist välja. Siis taipasin, et kisa tuleb laudast. Loomad ammusid ja üks neist oli hädas. Tõmbasin kardina akna eest ära ja nägin tuld. Õunake põles, ehkki sel hetkel ma seda ju ei teadnud, nägin ainult, et üks mullikatest põleb. Loom tormas hooga vastu laudaseina, üle kogu keha leekides. Ma ei taibanud üldse midagi. Jooksin alla ja tõmbasin kummikud jalga. Siis oli loom juba maha kukkunud. Keha tõmbles krampides. Haarasin presendi ja püüdsin leeke kustutada. Aga selleks ajaks oli ta juba surnud. See oli kohutav. Ma mõtlesin: „See ei saa olla tõsi, keegi ei pane ju ometi looma põlema!””

Tomas Åkerblom jäi vait.

„Kas sa nägid midagi?” küsis Kurt Wallander.

„Ma rääkisin, mida ma nägin.”

„Sa ütlesid „keegi ei pane ju ometi looma põlema”. Miks sa seda ütlesid? See võis ju ka õnnetus olla?”

„Kuidas saaks mullikas ennast bensiiniga üle kallata ja põlema panna? Miks see peaks juhtuma? Ma pole elu seeski kuulnud, et mõni loom enesetapu teeks.”

„Seega pidi keegi teine seda tegema. Seda ma küsingi. Kas sa nägid mõnda inimest, kui kardina eest ära tõmbasid?”

Tomas Åkerblom mõtles enne vastamist järele. Linda püüdis isa mõttekäiku jälgida ja tema järgmist küsimust ette arvata.

„Ma nägin ainult põlevat looma.”

„Kas sul on mingit aimu, kes seda teha võis?”

„Hullumeelne inimene. Ainult hull võib midagi säärast teha.”

Kurt Wallander noogutas.

„Praegu me kaugemale ei jõua,” ütles ta. „Jäta loom siia. Kui valgeks on läinud, tuleme tagasi ja vaatame ringi.”

Nad läksid autode juurde.

„Ainult hullumeelne võib midagi sellist teha,” kordas Tomas Åkerblom.

Kurt Wallander ei vastanud. Linda nägi, et isa on väsinud, tema laup on kortsus ja ootamatult tundus ta vana. Paps on mures, mõtles ta. Kõigepealt luiged, kes võib-olla põlevad, seejärel Õunakese-nimeline mullikas, kes tõepoolest ära põleb.

Tundus, nagu oleks isa tema mõtteid lugenud. Käsi auto ukselingil, pöördus ta Tomas Åkerblomi poole.

„Õunake,” ütles ta. „Looma jaoks imelik nimi.”

„Ma mängisin noorena lauatennist. Osa vasikaid on nime saanud Rootsi kuulsate lauatennisemängijate järgi2. Mul on näiteks üks Waldneri-nimeline lihaveis.”

Kurt Wallander noogutas. Linda nägi, et isa naeratab. Ta teadis, et isale meeldivad originaalsed inimesed.

Nad sõitsid Ystadi tagasi.

„Mis sa arvad, millega siin tegemist on?” küsis Linda.

„Parimal juhul oleme lihtsalt sadistliku loomapiinajast hullu omale kaela peale saanud.”

„Parimal juhul?”

Wallander venitas vastusega.

„Halvemal juhul on see keegi, kes ei piirdu edaspidi ainult loomadega,” ütles ta lõpuks.

Linda sai tema mõttest aru. Aga ta mõistis ka, et praegu ei tasu rohkem küsimusi esitada.