Читать книгу Enne külma - Хеннинг Манкелль - Страница 16

Linda ei teadnud kunagi ette, millal tema isa tabab mõni tema ootamatutest ja ränkadest raevuhoogudest. Ta mäletas juba lapsepõlvest hirmu, mida nii tema ise kui ka tema ema olid nendel puhkudel tajunud, samas kehitas aga vanaisa niisuguste asjade peale ainult õlgu või karjus isale vastu. Ees ootava raevupurske märkide rahutu otsimine. Punane plekk kulmude vahel paisus suuremaks, kuid enamasti alles nii hilja, et raevupurse oli juba vältimatu.

Ka sel hommikul, kui Linda oli otsustanud Anna kadumisest senise isikliku probleemi asemel teha politsei uurimisjuhtumi, oli ta saabunud reaktsiooni oodanud. Isa virutas pataka pabersalvrätte põrandale. See kujunes natuke koomiliseks, sest äkilise mürtsatuse asemel, mida ta saavutada tahtis, jäid ta liigutuse tulemusena köögis lendlema ainult õhukesed paberilehed. Kuid Linda tundis taas lapselikku hirmu. Korraks käisid tal silme eest läbi kõik need korrad, mil ta oli halvast unenäost külma higiga kaetult ärganud, sest unes oli isa naeratav sõbralikkus moondunud ootamatuks raevupurskeks. Ta mäletas ka, mida tema ema Mona oli kord öelnud, kui vanemad juba lahus olid. Ta ei saa sellest isegi aru, milline terror see on, kui kogu aeg tuleb ilma igasuguse põhjuseta karta raevupurskeid siis, kui seda kõige vähem oodata oskad. Linda mäletas ka ema jutu jätku: Ma arvan, et need hood tekivad tal ainult kodus. Teiste meelest on ta kindlasti usaldusväärne ja sõbralik mees, tubli, ehkki kangekaelne politseinik. Kui ta töö juures kellegi peale karjub, siis on selleks põhjust. Aga kodus päästab ta valla metslase, terroristi, keda ma kardan, kuid samas ka vihkan.

Linda mõtles Mona sõnade peale ja vaatas oma kogukat isa. Isa oli ikka veel ärritatud. Nüüd loopis ta enda ümber salvrätte laiali.

„Miks sa ei kuula, mida ma räägin? Kuidas võiks sinust saada hea politseinik, kui sa usud, et iga kord, kui mõni sinu sõbrannadest telefonile ei vasta, on kohe mõni kuritegu toime pandud?”

„See pole nii.”

Wallander viskas ka ülejäänud salvrätikud põrandale. Nagu laps, mõtles Linda, kes kõik, mida ta ei taha, laualt maha pühib.

„Ära sega vahele! Kas teile politseikoolis üldse midagi ei õpetatud?”

„Ma õppisin asjadesse tõsiselt suhtuma. Mida teised õppisid, seda ma ei tea.”

„Sa teed ennast naerualuseks.”

„Las ma siis teen. Aga Anna on kadunud.”

Raevuhoog möödus sama kiiresti, kui oli alanudki. Isa põsel pärlendasid mõned higitilgad. Lühike atakk, mõtles Linda. Ebatavaliselt lühike, samuti ka mitte nii tugev kui varasemad. Ta kas ei julge mind rünnata või hakkab ta lihtsalt vanaks jääma. Ja nüüd palub ta kindlasti vabandust.

„Palun anna andeks.”

Linda ei vastanud, vaid korjas selle asemel salvrätid põrandalt kokku. Ta viskas need prügikotti ja pani alles siis tähele, kuidas süda peksab. Ma jään eluks ajaks tema raevu kartma, mõtles ta.

Isa istus õnnetul ilmel tooli peal.

„Ma ei tea, mis mulle sisse läheb.”

Linda vahtis talle otsa, oodates enne oma mõtte väljaütlemist isa pilku.

„Ma ei tea kedagi teist, kellel oleks rohkem keppi vaja kui sinul.”

Isa võpatas, nagu oleks Linda teda löönud. Samas ta punastas. Linda patsutas teda väga sõbralikult põsele.

„Sa tead, et mul on õigus. Et sul liiga piinlik ei oleks, siis lähen ma politseimajja jala. Sõida autoga üksi.”

„Ma mõtlesin täna jala minna.”

„Mine homme. Mulle ei meeldi, kui sa karjud. Ma tahan, et minu ümber oleks rahu.”

Isa kadus välisuksest norgus päi välja. Linda pani selga teise pluusi, sest senine oli läbi higistatud. Ta kaalus, kas peaks siiski loobuma Anna kadumise kohta avalduse kirjutamisest, ja lahkus seejärel otsusele jõudmata korterist.

Päike paistis, tuul oli puhanguline. Linda jäi Mariagatanil kõhklevalt seisma ega osanud otsustada, mida teha. Tavaliselt oli tal otsuseid kerge langetada. Kuid isa juuresolekul kadus see otsusekindlus mõnikord olematuks. Ta mõtles vihaselt, et tahaks juba kiiremini kätte saada oma korterit Maria kiriku taga. Ta ei saa lõpmatuseni oma isaga koos elada.

Ta ei kõhelnud enam, vaid hakkas politseimaja poole minema. Kui Annaga midagi juhtub, ei anna ta endale iialgi andeks, et jättis avalduse kirjutamata ega kontrollinud oma kahtlusi. Sel juhul oleks tema karjäär politseinikuna juba eos lõppenud.

Tee peal möödus ta pargist. Kunagi väiksena oli ta koos isaga pargis käinud. Oli pühapäev, võib-olla varasuvi, ja nad imetlesid mustkunstnikku, kes võttis kogunenud laste kõrvadest välja kuldmünte. Kuid mälestuspilti süngestas vahetult enne seda juhtunu. Ta mäletas seda täiesti selgesti. Ta oli oma toas ärganud vanemate tülitsemise peale. Hääled tõusid ja sumbusid, ta sai aru, et riieldakse raha pärast, seda ei olnud, vaid oli ära raisatud. Ootamatult oli Mona karjatanud ja nutma hakanud. Kui Linda voodist välja tuli ja elutoa ukse ettevaatlikult lahti lükkas, nägi ta verd jooksva ninaga ema. Isa seisis näost tulipunasena akna juures. Ta oli otsekohe aru saanud, et isa oli ema löönud. Lihtsalt sellepärast, et raha ei olnud.

Ta jäi kõnniteel seisma ja kissitas päikese poole silmi. Meenutusest kerkis klomp kurku. Tookord piilus ta ukseprao vahelt oma vanemaid ja mõtles, et ainult tema suudaks nende probleeme lahendada. Ta ei tahtnud, et Monal nina verd jookseks. Ta läks tagasi oma tuppa ja tõi hoiupõrsa. Siis astus ta elutuppa ja tõstis hoiupõrsa lauale. Ruumis jäi täiesti vaikseks. Üksildase lapse palverännak, väike hoiupõrsas kaenlas.

Ta kissitas päikese poole silmi ega suutnud pisaraid tagasi hoida. Ta hõõrus silmi ja pöördus ringi, nagu tahaks mälestust minema peletada. Siis keeras ta Industrigatanile, otsustas Anna kadumise kohta avalduse kirjutamisega veel natuke aega oodata ja läks selle asemel uuesti tema korterisse. Veel üks kord, mõtles ta. Kui keegi on pärast eilset õhtut seal käinud, siis ma märkan seda. Ta andis ukse taga kella. Keegi ei tulnud avama. Pärast ukse lahtilükkamist jäi ta esikus taas pingesse tõmbunult seisma. Pilk liikus ringi, kõik antennid olid välja timmitud. Kuid seal polnud ühtegi jälge, mitte midagi.

Ta läks edasi elutuppa. Post, mõtles ta. Ehkki Anna ei kirjutanud kunagi kirju või kaarte, peaks midagi ju ometigi tema postkasti saabuma. Reklaam, kohalikud teated, mida iganes. Kuid siin ei ole mitte midagi.

Ta kõndis korteris ringi. Voodi oli samasugune, nagu ta selle eelmisel päeval oli jätnud. Ta istus elutuppa ja mõtles juhtunu veel kord läbi. Anna oli nüüdseks juba kolm päeva kadunud. Kui ta ikka oli kadunud.

Linda raputas vihaselt pead ja läks tagasi magamistuppa. Ta võttis päeviku, palus mõttes oma teo eest andeks ja liikus siis ajas kolmkümmend päeva tagasi. Mitte midagi. Kõige tähelepanuväärsem oli see, et Annal oli 7. ja 8. augustil olnud hambavalu ja ta käis hambaarst Sivertssoni juures. Lindal olid need päevad meeles ja ta kortsutas kulmu. 8. augustil käis ta koos Sebra ja Annaga pikal jalutuskäigul Kåsebergas. Nad sõitsid sinna Anna autoga, Sebra poiss oli imekombel vägagi leplik ja nad kandsid teda kordamööda süles, kui poiss ise enam käia ei jaksanud.

Aga hambavalu?

Lindal tekkis taas tunne, et Anna päevikus on kummalisi asju, mis oleksid justkui koodidega kirja pandud. Aga miks? Mida võib märkus hambavalu kohta tähendada muud kui just nimelt hambavalu?

Ta luges edasi ja märkas stiilierinevusi. Anna vahetas sageli pastakat, tihtipeale koguni keset rida. Linda kahtlustas, et teda oli kirjutamise ajal segatud, võib-olla helistas keegi, ja seejärel ei leidnud ta telefoni kõrvale pandud kirjutusvahendit enam üles. Linda pani päeviku käest, läks kööki ja jõi vett.

Ta lükkas klaasi eemale ja pöördus päeviku juurde tagasi. Ta keeras lehte ja ahmis õhku. Algul mõtles ta, et see on vaid ettekujutus ja ta mäletab valesti. Kuid siis nägi ta, et see peab paika. 13. augustil kirjutas Anna: Birgitta Medbergi kiri.

Linda luges uuesti, seekord akna all seistes, päevikulehekülg päikesevalguses sillerdamas. Birgitta Medberg polnud sugugi tavaline nimi. Ta pani päeviku aknalauale ja avas telefoniraamatu. Tal kulus ainult mõni minut kontrollimiseks, et Skåne selles piirkonnas elab ainult üks Birgitta Medberg. Ta helistas infosse ja küsis, kas kuskil mujal Rootsis elab veel mõni Birgitta Medbergi nimeline inimene. Ainult mõned üksikud. Ja Skånes elas vaid üks kultuurigeograaf.

Linda jätkas innukalt ja kannatamatult lugemist, kuni jõudis viimase, arusaamatu sissekandeni, mis rääkis miinidest, ohtudest. Aga Birgitta Medbergi kohta polnud rohkem enam midagi.

Kiri, mõtles ta. Anna kaob. Paar nädalat enne seda on ta saanud kirja Birgitta Medbergilt, kes samuti kaob. Keset seda kõike ka isa, keda Anna pärast kahtekümmet nelja aastat keset Malmö tänavat enda arvates näeb.

Linda otsis korteri läbi. Kiri peab ju kuskil ometi olema. Ta ei vabandanud enam mõttes selle pärast, et Anna sahtlites sorib. Kuid kirja ei olnud. Korteri läbiotsimiseks kulus kolm tundi. Ta leidis muid kirju. Kuid ükski neist polnud Birgitta Medbergi kirjutatud.

Korterist lahkudes võttis Linda Anna autovõtmed kaasa. Ta sõitis sadamasse, sõi sealses kohvikus ühe võileiva ja jõi teed. Kui ta minema hakkas, naeratas talle umbes temavanune mees. Mehel oli seljas õline kombinesoon. Võttis natuke aega, enne kui ta taipas, et mees oli üks tema gümnaasiumiaegsetest klassikaaslastest. Nad tervitasid. Linda püüdis asjatult tema nime meelde tuletada. Mees pühkis käe puhtaks ja ulatas selle Lindale.

„Ma purjetan,” sõnas ta. „Vana ühemastiline, mootor jupsib. Sellepärast ma olengi üleni õline.”

„Ma tundsin su kohe ära,” ütles Linda. „Ma olen nüüd tagasi.”

„Mis sa siin teed?”

Linda kõhkles. Ta ei teadnud, miks, kuid talle meenusid isa jutustatud lood neist kordadest, mil ta polnud end politseinikuna tutvustanud. Kõigil politseinikelon salauks, oli isa öelnud. Nad valivad mõne muu identiteedi, mida vahel kasutada. Martinsson on kinnisvaramaakler, ja kadunud Svedberg rääkis, et ta on buldooserijuht. Minu teine mina on Eslövi olematu keeglihalli juhataja.

„Ma lõpetasin politseikooli,” ütles Linda.

Samal hetkel tuli talle meelde. Õlise mehe nimi oli Torbjörn. Too vaatas Lindat naeratades.

„Ma arvasin, et sa tahtsid sadulsepaks saada.”

„Mina samuti. Aga ma muutsin meelt.”

Ta tegi liigutuse, et minema hakata. Mees sirutas uuesti käe.

„Ystad on väike linn. Me kohtume kindlasti veel.”

Linda kiirustas auto juurde, mille ta oli vana teatrihoone taha parkinud. Mida nad küll arvavad? mõtles ta. Miks tuleb Linda siia võmmina tagasi? Vastus jäi samamoodi leidmata nagu kirigi.

Ta sõitis Skurupisse, parkis auto väljaku äärde ja hakkas minema Birgitta Medbergi maja poole. Trepikojas lõi vastu söögilõhn. Ta andis ukse taga kella, keegi ei tulnud avama. Ta kuulatas ja hõikas siis läbi postkastipilu. Veendunud, et kedagi pole kodus, võttis ta välja muukraua. Ma alustan oma karjääri politseis uste lahtimuukimisega, mõtles ta ja märkas, et tõmbub higiseks. Siis lipsas ta korterisse. Süda tagus valjusti. Ta kuulatas ja kõndis siis vaikselt läbi korteri. Ta otsis selle läbi ja oli kogu aeg hirmul, et keegi võib koju tulla. Tegelikult ta ei teadnudki, mida ta otsib, vaid tahtis leida ainult mingit kinnitust Anna ja Birgitta Medbergi vahelisele kontaktile või seosele.

Ta oli juba alla andmas, kui leidis rohelise kirjutuslauakatte alt paberi. See polnud kiri, vaid tükike mingist kaardist. Vanaaegse maamõõtjakaardi ähmase teksti ja piirjoontega fotokoopia.

Linda pani laualambi põlema. Hädavaevu õnnestus tal tekstist aru saada: „Rannesholmi ümbruse maavaldused”. Tegemist oli ilmselt lossiga, kuid kus see asub? Raamaturiiulis oli ta märganud Skåne kaarti. Ta laotas selle lahti. Rannesholm oli kõigest mõnikümmend kilomeetrit Skurupist põhja pool. Linda vaatas uuesti teist kaarti. Ehkki koopia oli viletsa kvaliteediga, arvas ta sellel aimavat mingeid märkusi ja nooli. Ta pistis mõlemad kaardid taskusse, kustutas tule ja kuulatas kaua postkastiluugi juures, enne kui ettevaatlikult korterist lahkus.

Kell oli juba neli, kui ta Rannesholmi ja selle maadel asuva kahe väiksema järve ümbruses kulgevate matkaradade parklasse sõitis. Mida ma teen? mõtles ta. Leiutan mingit seiklust või muinasjuttu, et aeg kiiremini läheks? Ta lukustas auto ja mõtles, et on oma nähtamatust mundrist väsinud. Ta läks järve äärde. Lainetel ujus luigepaar. Lääne poolt oli tulekul vihm. Ta vedas jopeluku kinni ja võdistas end. Veel on suvi, kuid juba läheneb sügis. Ta vaatas parkimisplatsil ringi. See oli tühi, ainsana seisis seal Anna auto. Linda läks veepiirile ja hakkas kive vette loopima. Anna ja Birgitta Medbergi vahel on seos, mõtles ta. Aga ma ei tea, mis neil ühist on.