Читать книгу Enne külma - Хеннинг Манкелль - Страница 11

Majas hakkas koer haukuma. Linda tundis, nagu oleks teda teolt tabatud, ja kiirustas uksekella helistama. Võttis tükk aega, enne kui avama tuldi. Henrietta hoidis vihasel Norra põdrakoeral turjast kinni.

„Ta pole ohtlik,” ütles Henrietta. „Tule sisse!”

Linda tundis end võõraste koerte seltsis alati ebakindlalt. Ta kõhkles enne esikusse astumist. Kuid niipea, kui ta üle läve oli, jäi koer vait. Justkui oleks ta ületanud nähtamatu haukumispiiri. Henrietta laskis koera lahti. Linda ei mäletanud varasemast, et naine oleks nii väike ja kõhn olnud. Mida Anna ütles? Henrietta pole veel viiskümmendki. Linda mõtles, et tema keha on juba tunduvalt vanem. Kuid nägu oli noor. Koer, kelle nimi oli ilmselt Paatos, nuuskis Linda jalgu, läks siis tagasi oma korvi juurde ja heitis pikali.

Seejärel mõtles Linda aknast kostnud nutu peale. Henrietta näos polnud pisaratest mingit märki. Ta heitis pilgu naise selja taha. Kuid kedagi teist majas nähtavasti polnud. Henrietta märkas ta pilku.

„Kas sa otsid Annat?”

„Ei.”

Henrietta pahvatas naerma.

„Seda poleks ma uskunud! Kõigepealt helistad ja siis tuled ise kohale. Mis juhtunud on? Kas Anna on endiselt kadunud?”

Henrietta otsekohesus üllatas Lindat. Samal ajal oli sellest ka abi.

„Jah.”

Henrietta kehitas õlgu ja juhatas Linda suurde ruumi, mis pärast mitmete vaheseinte mahavõtmist täitis nii elu- kui ka töötoa ülesannet.

„Anna on kindlasti Lundis. Aeg-ajalt ta peidab ennast sinna. Tulevaste arstide pühendumuse teooria on nähtavasti üsnagi keeruline. Anna pole mingi teoreetik. Ma ei teagi, kelle moodi ta on. Mitte minu ega oma isa moodi. Võib-olla on ta ainult iseenda moodi.”

„Kas sul on tema Lundi telefoninumber?”

„Ma ei tea, kas tal ongi seal telefoni. Ta on allüürnik. Aga mul pole isegi aadressi.”

„Kas see pole natuke imelik?”

Henrietta kortsutas kulmu.

„Miks? Anna on salapärane inimene. Kui teda rahule ei jäeta, siis võib see ta endast välja ajada. Kas sa siis ei tea seda?”

„Ei. Kas tal mobiiltelefoni ei ole?”

„Ta kuulub vähemusse jäänud kindlameelsete vastaste hulka,” ütles Henrietta. „Minul on mobiiltelefon. Ma ei saa aru, miks üldse on enam lauatelefoni vaja. Aga Anna mõtleb teisiti. Tal pole mobiili.”

Ta vaikis, nagu oleks talle ootamatult mingi mõte tulnud. Linda vaatas toas ringi. Keegi oli nutnud. Mõte, et Anna võiks siin olla, polnud talle enne pähe tulnud, kui Henrietta seda mainis. See ei olnud Anna, mõtles Linda. Miks peaks ta siin ema juures olema ja nutma? Anna pole üldse niisugune inimene, kes nutaks. Kui me väikesed olime, kukkus ta kord ronimispuude pealt alla ja sai haiget. Ma mäletan, et tookord ta nuttis. Aga see on ka ainuke kord. Kui me mõlemad Tomasesse armunud olime, siis olin mina see, kes nuttis, ja tema oli vihane. Ehkki mitte niimoodi raevus, nagu Henrietta räägib.

Ta vaatas Anna ema, kes seisis keset läikima lihvitud puupõrandat. Päikesekiir riivas naise põske. Tal on terav profiil, täpselt nagu Annalgi.

„Mul käib harva külalisi,” ütles Henrietta järsku, justkui oleks ta selle peale mõelnud. „Inimesed väldivad mind, sest mina ise väldin inimesi. Pealegi peetakse mind imelikuks. Pole ette nähtud, et keegi istub koos Norra põdrakoeraga üksi keset Skåne mudamülgast ja kirjutab muusikat, mida keegi kuulda ei taha. Ega seegi asja paremaks ei tee, et ma olen endiselt abielus mehega, kes mind kakskümmend neli aastat tagasi maha jättis.”

Linda aimas Henrietta hääles varjatud üksinduse- ja kibedusenoote.

„Mille kallal sa praegu töötad?” küsis ta.

„Sul ei pruugi viisakuse nimel pingutada. Miks sa siia tulid? Oled sa Anna pärast mures?”

„Ma laenasin Anna autot. Mu vanaisa elas siin lähedal. Sõitsin sinna ja siis siia. Lihtsalt väljasõit. Mul pole päevad otsa eriti midagi teha.”

„Enne seda, kui mundri selga tõmbad?”

„Jah.”

Henrietta pani lauale kohvitassid ja termose.

„Ma ei saa aru, kuidas sinusugune noor ilus tüdruk saab pühenduda politseitööle. Mul on ettekujutus, et politseinikud satuvad pidevalt löömingutesse. Umbes nii, et on kohti, kus peetakse regulaarselt rusikavõitlusi. Ja politseinikud näevad lõputult vaeva, et neid inimesi lahutada.”

Ta kallas kohvi.

„Aga sina hakkad rohkem võib-olla kabinetis istuma,” jätkas ta.

„Hakkan patrullautoga ringi sõitma ja olengi umbes selline politseinik, nagu sa kirjeldasid. Keegi, kes on alati valmis vahele minema.”

Henrietta istus ja toetas lõua käe peale.

„Ja see ongi see, mida sa oma elult tahad?”

Linda tajus ootamatut rünnakut, justkui haaraks ka teda Henrietta kibestumine. Ta hakkas end kaitsma.

„Ma pole mingi ilus noor tüdruk. Ma olen varsti kolmkümmend, ma olen täiesti tavalise välimusega. Poiste meelest on mul ilus suu ja ilusad rinnad. Seda arvan ka mina. Vähemalt neil silmapilkudel, kui ma endaga rahul olen. Aga kõik ülejäänu on äärmiselt tavaline. Ma pole kunagi unistanud Rootsi missi tiitlist. Pealegi võiks ju mõelda, mis siis saaks, kui politseid üldse olemas ei oleks. Minu isa on politseinik. Ma ei häbene tema tööd.”

Henrietta raputas aeglaselt pead.

„Ma ei tahtnud sind solvata.”

Linda oli ikka veel vihane. Ta tundis vajadust vastu anda, ilma et oleks isegi õieti osanud öelda, mille eest.

„Kui ma tulin, siis tundus mulle, et keegi nutab majas.”

Henrietta naeratas.

„Mul on see lindile võetud. Reekviemi visand, kus ma segan muusikat lindistatud nutuga.”

„Ma ei tea, mis on reekviem.”

„Surnumissa. Viimasel ajal ma peaaegu ainult selliseid asju kirjutangi.”

Henrietta tõusis laua äärest püsti ja läks põldude ning mereäärsete küngaste poole avaneva akna alla tiibklaveri juurde. Klaveri kõrval suurel laual seisid magnetofon, erinevad klaviatuurid ja helipuldid. Henrietta vajutas magnetofoni käima. Lindilt kostis naise nuttu, sama häält oligi Linda läbi akna kuulnud. Anna imelik ema äratas temas nüüd tõelise uudishimu.

„Kas sa oled naiste nuttu lindistanud?”

„See on ühest Ameerika filmist. Ma võtan nutmise lõigud videofilmidest või siis raadiosaadetest. Mul on register, mis koosneb neljakümne neljast nutvast inimesest, alates imikutest kuni ühe vana naiseni, kelle nutu ma kunagi hooldekodus salaja linti võtsin. Kui tahad, võid enda „nutuproovi” samuti minu arhiivi anda.”

„Aitäh, ei!”

Henrietta istus klaveri taha ja vajutas mõned üksikud noodid. Linda läks tema kõrvale. Henrietta tõstis käed, lõi akordi ja surus pedaali alla. Ruumi täitis vägev kõla, mis aegamisi hääbus. Henrietta andis Lindale noogutusega märku istuda. Ta tõstis ühe tabureti pealt noodikuhja eemale. Henrietta vaatas teda uurivalt.

„Miks sa tegelikult siia tulid? Mulle pole kunagi jäänud muljet, et ma sulle eriti meeldiksin.”

„Kui ma väiksem olin ja Annaga mängisin, siis ma vist kartsin sind.”

„Kartsid mind? Keegi ei karda mind.”

Siiski, käis Lindal kiiresti peast läbi. Anna kartis sind samuti. Ta nägi sinust öösiti õudusunenägusid.

„Tulin siia, sest tekkis selline tahtmine. Ma ei plaaninud seda ette. Mõtlen, kus Anna võiks olla. Aga täna ma ei muretse enam nii palju nagu eile. Sul on kindlasti õigus, ta on Lundis.”

Linda jäi vait ja kõhkles. Henrietta märkas seda otsekohe.

„Mis sa mulle ütlemata jätad? Kas mul on põhjust millegi pärast muretseda?”

„Anna arvas, et nägi mõni päev tagasi Malmös tänaval oma isa. Ma ei peaks sellest rääkima. Ta peaks seda ise sulle ütlema.”

„See oli kõik?”

„Kas sellest on vähe?”

Henrietta mängis äraolevalt, käed mõne sentimeetri kõrgusel klahvide kohal.

„Annale tundub ühtepuhku, et ta näeb tänava peal oma isa. See asi on tal juba lapsepõlvest saadik kestnud.”

Linda muutus otsekohe tähelepanelikuks. Anna polnud talle kunagi varem öelnud, et nägi oma isa. Ta oleks sellest kindlasti rääkinud. Ajal, mil nad lähedased olid, jagasid nad teineteisega kõiki oma elu tähtsamaid sündmusi. Anna oli üks vähestest, kes teadis, et Linda oli Malmö kiirtee kohal piirde peal kõlkunud. Henrietta jutt ei saa tõsi olla.

„Anna ei loobu sellest mitte iialgi. Oma võimatust soovist, et Erik kunagi tagasi tuleb või et ta üldse elus on.”

Linda ootas, kuid Henrietta ei jätkanud.

„Miks ta õieti ära läks?”

„Ta läks ära, sest oli pettunud.”

„Milles?”

„Elus. Tal olid noorena tohutud ambitsioonid. Nende pööraste unistustega ta mind ära võluski. Ma pole kunagi näinud ühtegi teist meest, kes oleks mind sellise võluväega enda poole tõmmanud nagu Erik. Ta tahtis midagi suurt korda saata. Ta oli veendunud, et ongi loodud suurejooneliste tegude jaoks. Saime tuttavaks, kui tema oli kuusteist ja mina viisteist. Väga varases eas, aga ma polnud kunagi varem ühtegi säärast inimest näinud. Temast lausa purskus unistusi ja elujõudu. Kuni kahekümneseks saamiseni pidi ta ennast otsima, selle otsustasime ära juba siis, kui alles tuttavaks saime. Kas selleks on kunst, sport, poliitika või midagi muud, mida ta muutma hakkab? Seda ta ei teadnud. Elu ja maailm oli nagu avastamata koobaste süsteem, millest ta läbi püüdis tungida. Ma ei mäleta, et ta enne kahekümneseks saamist oleks kordagi endas kahelnud. Pärast seda hakkas ta järsku muretsema. Muutus rahutuks. Enne seda oli tal lõputult aega. Ta jätkas oma elu suure mõtte otsimist. Kui ma hakkasin temalt nõudma, et ta perekonna ülalpidamisse oma panuse annaks, eriti pärast Anna sündi, muutus ta kannatamatuks ja vihaseks. Seda polnud kunagi varem juhtunud. Siis hakkaski ta sandaale tegema, et natuke raha teenida. Ta oli osavate kätega. Ma arvan, et ta hakkas neid „laiskade sandaale”, nagu ta neid nimetas, tegema omamoodi protestiks selle vastu, et pidi oma hinnalist aega kulutama põlastusväärseks rahateenimiseks. Arvatavasti sel ajal hakkas ta ka oma kadumist kavandama. Võib-olla peaksin ma seda pigem põgenemiseks nimetama. Ta ei põgenenud minu või Anna juurest, vaid iseenda eest. Ta uskus, et suudab oma pettumuse eest põgeneda. Võib-olla suutiski. Sellele küsimusele ei saa ma kunagi vastust. Järsku oli ta lihtsalt kadunud. See tuli täiesti ootamatult. Ma ei aimanud midagi. Alles hiljem hakkasin mõistma, kui hoolikalt ta oli kõik ette valmistanud. Tema kadumine polnud ajendatud mingist hetkelisest impulsist. Selle, et ta hiljem mu auto maha müüs, võin ma talle andestada. Ma ei saa aga aru sellest, kuidas ta võis Anna hüljata. Nad olid lähedased. Ta armastas tütart. Mina polnud talle kunagi sama tähtis. Kui, siis ehk ainult esimestel aastatel, kui ma tõestasin, et suudan tema lõputu unistamisega toime tulla. Aga pärast Anna sündi enam mitte. Ma ei saa siiamaani aru, kuidas ta suutis Anna maha jätta. Kuidas saab inimese pettumus täitumatu unistuse pärast kasvada nii suureks, et loobutakse sellest, mis on tema elus kõige tähtsam? See, et ta enam kunagi tagasi ei tulnud, oli kindlasti ka tema surma põhjuseks.”

„Minu meelest ei teadnud ju keegi, kas ta on elus või surnud?”

„Loomulikult on ta surnud. Ta on kakskümmend neli aastat kadunud olnud. Kus ta nüüd veel võiks elus olla?”

„Anna arvas, et nägi teda tänaval.”

„Anna näeb teda iga nurga taga. Olen püüdnud talle selgeks teha, et tal tuleb tõele näkku vaadata. Mitte keegi ei tea, mis temaga juhtus, kuidas ta oma pettumusega toime tuli. Kuid loomulikult on ta surnud. Unistused olid nii suured, et ta ei jaksanud neid kanda.”

Henrietta jäi vait. Korvis lamav koer ohkas.

„Mis sa arvad, mis temaga juhtus?” küsis Linda.

„Ma ei tea. Olen püüdnud talle mõtetes järgneda, näha teda kohtades, kus ta viibis. Mõnikord tundub mulle, et ta kõnnib eredas päikesepaistes mööda randa. Ma pean tema nägemiseks silmi kissitama. Järsku jääb ta seisma ja sumab vette, kuni näha on ainult tema pea. Ja siis on ta mu silmist kadunud.”

Ta hakkas sõrmedega klahvide kohal mängima, neid ainult kergelt riivates.

„Ma arvan, et ta andis alla. Siis, kui ta sai aru, et unistus ongi kõigest unistus. Ja Anna, kelle ta maha jättis, on elav inimene. Aga siis oli vist juba liiga hilja. Ta tundis süümepiinu, ehkki püüdis seda varjata.”

Henrietta lõi klaverikaane pauguga kinni ja tõusis püsti.

„Kas soovid veel kohvi?”

„Ei, aitäh. Ma hakkan nüüd minema.”

Henrietta tundus murelik. Linda silmitses teda tähelepanelikult. Järsku võttis naine Linda käsivarrest kinni ja hakkas ümisema viisi, mille Linda ära tundis. Hääl tõusis ja langes kileda ja kontrollimatu ning pehme ja taas viisi tabava meloodia vahel.

„Kas sa oled seda laulu kuulnud?” küsis ta, kui oli lõpetanud.

„See tundub mulle tuttav. Aga ma ei tea, mis selle nimi on.”

„„Buona Sera”.”

„On see Hispaania laul?”

„Itaalia. See tähendab „Head ööd”. Viiekümnendatel oli see väga populaarne. Tänapäeval tuleb tihtipeale ette, et inimesed laenavad või varastavad või vandaliseerivad vana muusikat. Bachist tehakse poplugusid. Mina teen vastupidi. Mina ei muuda Johann Sebastian Bachi koraale popmuusikaks, mina võtan „Buona Sera” ja teen sellest klassikalise muusika.”

„Kas see õnnestub?”

„Ma võtan struktuuri noothaaval lahti, muudan rütmi, asendan kitarri viiulite massiivse voogamisega. Umbes kolm minutit pikast banaalsest laulust teen ma sümfoonia. Ma mängin selle sulle ette, kui see valmis on. Siis saavad inimesed lõpuks ometi aru, mida ma olen kõikide nende aastate jooksul teha püüdnud.”

Henrietta saatis ta välja. Koer tuli nendega kaasa. Kass oli kadunud.

„Mulle meeldiks, kui sa teinekordki siia tuled.”

Linda lubas tulla. Siis sõitis ta minema. Mere kohal, Bornholmi suunas, kõrgus äikesepilv. Linda juhtis auto teepervele ja jäi seisma. Ta tuli autost välja, hirmus suitsuisu oli. Ta oli suitsetamise kolm aastat tagasi maha jätnud. Kuid isu tuli aeg-ajalt tagasi, ehkki viimasel ajal harvemini.

On asju, mida emad oma tütarde kohta ei tea, mõtles ta. Näiteks seda, kui lähedased me Annaga olime. Kui ta seda teaks, poleks ta mingil juhul väitnud, et Anna arvab pidevalt tänaval oma isa nägevat. Anna oleks mulle seda rääkinud. Kui ma muus kindel ei ole, siis selles asjas küll.

Ta vaatas lähenevat äikesepilve.

On ainult üks seletus. Henrietta ei rääkinud oma tütre ja tolle kadunud isa kohta tõtt.