Читать книгу Treener ehk kohtumine Kogemusega - Jaanus Kriisk - Страница 27
Оглавление29
Treenimise ajaloost
Kehaliste harjutuste väärtustamine
Arusaam kehaliste harjutuste tarvilikkusest inimeste isiklikus arengus süvenes Euroopas koos renessanssiaegse vaimse ärkamise tõusuga. Keha ja vaimu käsikäes arendamist oskasid hinnata mitmed klassikalisest kultuurist innustunud intellektuaalid, pannes oma tegevusega aluse mõttesuunale, millelt mõnisada aastat hiljem võrsus 19. sajandil laiemalt levima hakanud kehalise kasvatuse süsteemne areng.
Seesuguste pioneeride hulka kuulus esimeste seas Itaalia humanist ja pedagoog Vittorino da Feltre (ka Vittorino Ramboldini, 1378-1446). 1423. aastal rajas ta Mantuasse kooli, kus eelnimetatud põhimõtteid rakendati, pühendades muude õppeainete kõrval tähelepanu kehalisele kasvatusele ning lähtudes iga õpilase vajadustest, oskustest, soovidest ja õppimisvõimest.
1569. aastal ilmus aga Itaalia arsti Girolamo Mercuriale (ladina-päraselt Hieronymus Mercurialis, 1530-1606) suurt tähelepanu äratanud teos „De Arte Gymnastica”, kus muuhulgas rõhutati, kuidas kehalised harjutused inimeste tervist kaitsevad ja tugevdavad, mistõttu on kõnealust üllitist nimetatud üldse esimeseks spordimeditsiinialaseks raamatuks.
Mis on sport?
Umbes samal ajal, usutavasti 14. sajandil, läks meelelahutust tähistava väljendina käibele uus sõna – ‘sport’. Kasutusele tuli see inglise keele vahendusel, kuhu oli jõudnud tõenäoliselt ladina keele kaudu. Nii leviski Inglismaal väljend to disport (tõlkes „vaba aega veetma”), mis lühenes lõpuks lihtsalt spordiks ja mille tähendusväli on aegamööda laienenud.