Читать книгу Treener ehk kohtumine Kogemusega - Jaanus Kriisk - Страница 29

31

Treenimise ajaloost

Amatörism

Treenerite kvaliteet kosus samm sammu haaval. Ometi ei saanud see elukutse esialgu sugugi nii kõrget tunnustust, nagu me tänapäeval harjunud oleme. Esmasjoones olid selles süüdi toona laialt levinud arusaamad amatöörspordi väärtustest.

Vanalt healt Inglismaalt levima hakanud kommete kohaselt har-rastasid tõelised džentelmenid sporti nimelt hobi korras, mingit tulu saamata, ise samal ajal traditsioonilisi rüütlitavasid austades ja kõrge-maid ideaale silmas pidades. Loomulikult oli säärastele alustele tuginev sportimine võimalik ainult majanduslikult heal järjel olevatele, põhi-miselt kõrgklassi kuuluvatele „ühiskondliku eliidi” esindajatele, kes hoogsalt uusi klubisid moodustasid ja edukalt spordiharrastajate arvu kasvatasid. Kuid aina enam tekkis selliseidki klubisid, kuhu koondus vaesemat seltskonda, kel piisav materiaalne kindlustatus puudus ja kes seetõttu, härrasrahvale vastupidiselt, võistlesid eeskätt mitte spordi-rõõmust, vaid soovist võita ja materiaalset tulu teenida.

Põhimõttelistest konfliktidest ja vastastikusest ninakirtsutamisest üle saamiseks tuli paika panna ühtsed mängureeglid, neid kehtesta-des võeti aga lõpuks ikkagi aluseks amatörismi põhimõtete järgimise nõue. 1866. aastal loodi Inglismaal esimene kergejõustikku juhtiv organ Amateur Athletic Club (AAC), mis võttis kasutusele amatööri ehk spordiharrastaja definitsiooni: „Amatöör on iga härrasmees, kes pole kunagi võistelnud lahtistel võistlustel, raha nimel või stardiraha eest või kes pole kunagi elus enda ära elatamiseks kedagi sportima õpetanud või õpetamisel abistanud või kes ei kuulu tööliste või käsitööliste hulka.”11

11 Yves-Pierre Boulongne „The presidencies of Demetrius Vikelas and Pierre de Coubertin” – Raymond Gafner (koostaja) „The International Olympic Committee – One Hundred Years: The Idea, The Presidents, The Achievements. Volume I” (Lausanne 1994), lk 24