Читать книгу Treener ehk kohtumine Kogemusega - Jaanus Kriisk - Страница 31

33

Treenimise ajaloost

riigist, siis 1912. aastal Rootsi pealinnas Stockholmis toimunud V män-gudele, kus esmakordselt osales ka Eesti sportlasi, tuli kokku ligi 2500 sportlast 28 riigist.

Mõttesuuna muutused

Kui esialgu treeneriamet olümpialiikumise aluspõhimõtetega kokku ei klappinud, siis juba 1920. aastatel hakkas olukord muutuma. Staadionitele ja spordiväljakutele ilmusid koguni esimesed püsivalt palgatud treenerid, kelle ülesandeks oli sportlaste ettevalmistamine konkreetseteks võistlusteks, lisaks võeti treeningu ja sportliku soorituse arendamisel abiks teaduslikud meetodid.

Esimesi süsteemselt sporditeadusega tegelejaid oli USA spordi-psühholoog Coleman Roberts Griffith (1893-1966), kes avaldas teedrajava tähtsusega uurimused „Psychology of Coaching” (1926) ja „Psychology of Athletics” (1928). Oma töödes kirjutas Griffith treenerite mõjust tippsportlastele ning arendas välja teadusliku meetodi treening- ja võistlusprotsesse toetavat ettevalmistust puudutava info jagamiseks.

Paavo Nurmi juhtum

1930. aastateks olid jäigad amatörisminõuded spordielu arengule jalgu jäänud. Tippsport ei olnud ässadele enam pelgalt harrastus või hobi. Kes tahtis tulemust teha või medaleid võita, pidi selleks jäägitult pühenduma. Markantse näitena võib siin välja tuua 9-kordse olümpiavõitja ja küm-nete maailmarekordite püstitaja, Soome jooksulegendi Paavo Nurmi, kes olevat juba enne 1924. aasta Pariisi olümpiat harjutanud kolm korda päevas, suhtudes sporti kui „totaalsesse harrastusse”.12 Väljendit

12 Paavo Karikko, Mauno Koski „Paavo Nurmi” (Tallinn 1973), lk 19.