Читать книгу Treener ehk kohtumine Kogemusega - Jaanus Kriisk - Страница 28

30

TREENER ehk kohtumine Kogemusega

Esimesed õpetajad

Kuivõrd sportliku tegevusega on alati kaasnenud selle eesmärgipärane suunamine ning kvaliteedi tõstmine eraldiseisvate juhendajate (treenerite või õpetajate) toel, võib vaatamata vastavasisuliste allikate puudumisele uskuda, et keskaegsete rüütlikunstide omandajatelegi pakkusid tuge asja-kohased erialaõpetajad. Kaudseks kinnituseks eeltoodud väitele on asjaolu, et veidi hilisematel aegadel niisugused abimehed siin-seal tõepoolest ametis olid. Näiteks Tartu ülikooli juures tegutses vehklemisõpetaja juba 17. sajan-dil. Kui aga kõrgkool 19. sajandil Tartus taasavati, märgiti selle määrustes, et vaimu harimise kõrval kehalise kultuuri hooletusse jätmise vältimi-seks pakub ülikool harrastajatele välja vehklemissaali, tantsupõranda, ratsutamisraja ja ujumisasutuse, kus asusid tööle ka erialaõpetajad.10

19. sajand

Esimesed treenerid

19. sajandil muutus nüüdisaegne sport jõudsalt reguleeritumaks ja süs-teemsemaks, kasvas spordiga tegeleda soovivate inimeste hulk ning üha rohkem tekkis sportlaste juhendajaid, raja või platsi kõrvalt suunajaid. Inglismaal, kust nüüdisaegne sport suuresti pärinebki, hakati niisugu-seid juhendajaid juba 19. sajandil kutsuma terminiga coach, mis algselt tähendas kaarikut või tõlda, kuid läks ühtlasi kõnekeelde ‘enesega kaasavedaja’ või ‘suunaja’ tähenduses. Spordi kontekstis kasutati seda väljendit esmakordselt teadaolevalt 1861. aastal.

10 Valter Lenk „Üliõpilassport Eestis” (Tartu 1998), lk 12-17.