Читать книгу Treener ehk kohtumine Kogemusega - Jaanus Kriisk - Страница 30

32

TREENER ehk kohtumine Kogemusega

Nagu näha, tehti selge vahe sisse nii klassipositsioonilt kui ka treene-rite ja spordiõpetajatega, kes samuti elukutselisteks kuulutati ja seeläbi kahtlasema seltskonna sekka langetati.

Tõsi, eri spordialad ei suhtunud probleemi ühtmoodi. Kui Inglise kergejõustiklased (aga ka sõudjad jt) hoidsid au sees neitsiliku ama-törismi ideaale, siis näiteks jalgpall seda ei teinud. Juba alates 1885. aastast võisid elukutselised pallurid Football Associationi (FA) män-gudes ametlikult platsile tulla.

Kahjuks jäid harrastajate-elukutseliste vahelised erimeelsused kestma pikkadeks aastakümneteks ja levisid Inglismaalt kaugemalegi. Ka 1894. aastal käivitunud rahvusvaheline olümpialiikumine valis Inglise spordisüsteemi mõjul amatörismi tunnustamise tee, keelates kõigi nende olümpialepääsu, kes spordiga raha teenisid. Ja nii langeski treenerite osaks esialgu võimalus tegutseda peamiselt elukutseliste spor-dis, kus tulu saamine ja rahast rääkimine ei olnud häbiasi.

20. sajand

Olümpialiikumine

Olümpialiikumise sünd oli kahtlemata oluline murranguhetk spordi-maastiku kasvamise loos. Paraku, nagu eespool öeldud, võttis selle liikumise peamine arhitekt prantslane Pierre de Coubertin oma plaanide aluseks just inglaste põhimõtted, vaimustudes spordist kui võimalusest tulevast eliiti kasvatada.

Teinud edukalt läbi esimese eksami, I olümpiamängud Ateenas 1896, ühendas olümpialiikumine oma katuse alla aina uusi riike-rahvaid. Kui Ateena mängudel lõi kaasa vaid vähem kui 300 atleeti kümmekonnast