Читать книгу Võimatu edu. Kasvulava Nokias - Jorma Ollila - Страница 10

Iga asi saab ükskord otsa. Minu põgenemine laia maailma jõudis lõpule 1969. aasta kevadel. Lõpetasin Atlantic College’i heade hinnetega ja sooritasin Inglise keskkooli lõpueksamite A-taseme. Sõitsin tagasi Soome nagu ka kõik teised soome õpilased. Kodumaale naasmine oli meie õpinguid rahastanud Soome Kulttuurirahasto soov. Arvan, et oleksime ka ilma selleta kõik tagasi tulnud. Meid ühendas omamoodi eriline tunne, mida on ehk liiga pidulik nimetada patriotismiks. Olime olnud sunnitud esindama Soomet, riiki, mida maailmas peaaegu ei tuntud. Nüüd tahtsime tulla tagasi ning õppida ja töötada Soomes.

Pärast Soome naasmist läksin ülikooli sisseastumiseksamitele. Tahtsin õppima asuda Helsingi tehnikaülikooli (Teknillinen korkeakoulu, TKK), mis tollal ei tunnustanud Atlantic College’is tehtud A-taseme eksamit ega andnud selle eest punkte. TKK eeldas, et rahvusvahelise taustaga õpilased osaleksid sisseastumiseksamitel ja tõestaksid, et on tulevasteks õpinguteks valmis. Nädal pärast Inglismaal sooritatud lõpueksameid olin jälle eksamiruumis. Igaüks, kes on kunagi kas ise ülikooli sisse astunud või sellele kaasa elanud, teab, kui oluline on eksamiteks korralikult valmistuda. Olen uskunud valmistumisse kõigis oma tegemistes. Nüüd pidin minema eksamitele, milleks ma polnud jõudnud õppida päevagi.

Kõndisin üle muruväljaku ja siis mööda liivatatud teed TKK peahooneni. Maja on ehitatud Alvar Aalto projekti järgi ja on oma silmatorkava arhitektuuri poolest kergesti äratuntav, sest hoone ülemine osa meenutab Kreeka amfiteatrit. Eksam toimus suures auditooriumis, saali oli kogunenud tuhandeid sisseastujaid. See oli üle pika aja minu esimene kokkupuude omaealiste Soome noortega, kui Atlantic College’i vaheajad välja arvata. Eksamipaberite kohale kummardunud noorte juuksed vajusid kõrvadele. Närveerimisest higistel nailonsärkidel olid laiad kraed. Pliiatsite krabin paberil oli saali ainus heli. Eksam hõlmas matemaatikat ja füüsikat. Õnneks oli Atlantic College’ist saadud põhi nii tugev, et võisin kohe pärast eksamit selle edukas sooritamises kindel olla. Siis istusin bussi ja sõitsin Lehtisaari, Munkkiniemi, Meilahti ja Töölö kaudu Helsingi pearaudteejaama. Seal läksin rongi peale, mis viis mu koju Lõuna-Pohjanmaale.

See Soome, kuhu ma tagasi tulin, oli majanduslikult kasvanud. Poliitiliselt oli Soome, nagu paljud teised riigid, 1960ndate lõpus muutunud vasakpoolsemaks. Sotsialismis peituv oht tundus taas reaalne, kuivõrd sotsiaaldemokraatide ja kommunistide toetus paistis, eelkõige küll õppiva noorsoo seas, kasvavat. Üldine vasakpoolne üliõpilasliikumine oli kaldumas ebameeldivalt kommunistlikku suunda, Nõukogude Liitu pimesi idealiseeriva taistolaste liikumise poole, mis saigi 1970ndate alguses üliõpilasorganisatsioonides, kultuurielus ja Soome poliitikas tugevaks, osalt hegemooniliseks jõuks.

Paljud minu eakaaslased vaimustusid vasakpoolsetest ja isegi kommunistlikest ideedest. Kuna Soome välispoliitika toetus Nõukogude Liiduga heade suhete säilitamisele, võisid suure naabri parimad sõbrad nautida ka selle poliitika eeliseid. Soome väliskaubanduses oli Nõukogude Liidu osakaal suur. Seetõttu olid ka paljud ettevõtted ja „kapitalistlikud“ organisatsioonid sunnitud osalema riigi ametlikus välispoliitikas. Samal ajal soovisid ettevõtted loomulikult Soome avanemist läände, kus asus traditsiooniline eksporditurg. Läände oli eksporditud tõrva, võid, paberit ja viimastel kümnenditel aina rohkem ka tehnikat ja elektroonikat.

1969. aasta kevadel polnud ma enam samasugune nooruk nagu see poiss, kes oli 1967. aasta sügisel läinud Atlantic College’isse. Olin pikemaks kasvanud. Olin vibalik, pikajuukseline ning hästi kursis Suurbritannia ja Ameerika popmuusika värskeimate tuultega. Kandsin aja vaimule kohaselt sundimatult teksaseid ning rääkisin soravalt inglise keelt, aga rohkem keeli peale inglise ja soome ma peaaegu ei osanudki. See oli puudus, mille kõrvaldamisega pidin vaeva nägema veel Nokia aastatelgi. Aga mis peamine, minu enesekindlus ja eneseusaldus olid kasvanud. Olin käinud välismaal, oma esimesel reisil, mis kestis kaks aastat. Olin hakkama saanud, kuigi mõnikord olin igatsenud Soomet ja oma perekonda.

Nüüd olin aga taas Lõuna-Pohjanmaal ja 1969. aasta suve veetsin onu talus heina tehes. 1960ndate lõpu Pohjanmaa oli veel elav ja jõukas. Talu oli väike ja traditsiooniline ning töö sai tehtud peamiselt sugulaste jõul. Lüpsikarjast loobuti alles 1970. aastal. Alles äsja olin ma teinud Atlantic College’is tööd peamiselt pliiatsi ja lükatiga. Nüüd hoidsin käes kas hangu või harki. See suvi oli viimane pikem periood, mille veetsin Pohjanmaal, kuigi toona heinamaal rassides ma seda veel ei teadnud. Mind ei vaevanud nukrus ega nostalgia, pigem olin täidetud põnevuse ja ootusega. Samal ajal lähenesid Neil Armstrong ja Apollo 11 Kuule ning 21. juulil tegi Armstrong esimesed sammud Kuu pinnal. Tema teekonda jälgiti hinge kinni pidades ka väikeses Lõuna-Pohjanmaa talus.

Atlantic College’is olin iseseisvunud ja kaugenenud perest ja Pohjanmaast. Maailm oli suur ja lai. Vanemad ei suutnud enam minu ideedega sammu pidada ja kahtlemata ei kuulanud ma neid enam nagu varem. Iseseisev laps oli kasvanud ühe hoobiga sõltumatuks noorukiks – valus, aga vajalik samm.

Samal ajal kui minu eakaaslased huvitusid sotsialistliku süsteemi kolhoosidest, parteist ja majanduse viisaastakuplaanidest, olin mina pääsenud läände, euroopaliku ja globaalse diskussiooni keskele. Minu maailmapilt oli kõige olulisemas arenguetapis avardunud hoopis teises suunas. Olin õppinud ja näinud, kuidas maailm ja kapitalism töötavad. Sel ajal, kui paljud mu tuttavad olid loobunud iseseisvast mõtlemisest ja kuulanud parteide õpetusi, olin mina võinud mõelda oma peaga, kujundada omi arusaamu ja kaitsta neid teiste intelligentsete arusaamade vastu. See kogemus parandas minu enesehinnangut, aga muutis mind ühtlasi kõrvalseisjaks Soomes, kus parteiaktivistid paistsid elus aina paremini edasi jõudvat ja saavutavat üha paremaid positsioone järjest nooremas eas.

Vasakpoolsus ehk Nõukogude Liidu ja Saksa Demokraatliku Vabariigi imetlemine kuulusid sellesama massipsühhoosi juurde. Vasakpoolsete üliõpilasliikumine saavutas haripunkti 1970. aastal, mil loenguseisakud peatasid töö ülikoolides, üliõpilased streikisid koos töölistega ja üliõpilasorganisatsioonide juhatused olid muutunud parteipoliitilisteks masinavärkideks, mis andsid hinnanguid Lähis-Ida olukorrale, Aafrika vaesusele või maailma imperialismiohule.

Ma ei unistanud ühestki kindlast elukutsest, aga tundsin siiski, et minu koht võiks olla ülikoolimaailmas. Mõtlesin, et võiksin olla hea füüsikaprofessor ülikoolis või tehnikaülikoolis. Mõtlesin, et võiksin sellega siduda ka oma Atlantic College’i inspireerivas õhkkonnas alguse saanud ühiskondlikke harrastusi. Märkasin, et analüüsin 19aastasena Soome valitsuse majanduspoliitikat laialdase kogemuse varal, mis tugines Atlantic College’i rahvamajanduse praktikumidele ja järjekindlale The Economisti lugemisele. Võib-olla oleks füüsikaprofessoril kasu neistki huvialadest. Ja kas füüsika, matemaatika ja majandusteadus ei tähendanudki siis arvutamist ja matemaatikat, mis laabusid mul järjest paremini? Kõike seda mõtlesin ma suvel heinatööd tehes.

Augustis tõi post kirja, mida Soome peredes pikisilmi oodatakse: mind oli võetud vastu TKKsse tehnilist füüsikat õppima. Sõitsime isaga Vaasasse tuttavasse panka, kus mul oli lapsest saadik olnud arveldusarve. Vajasin tulevaste õpingute jaoks õppelaenu. Riik hakkas õppelaenu käendama alles hiljem. Seepärast triikisime isaga särgid, tõmbasime selga ülikonnad ja läksime panka. Isa oli mulle käendajaks ja järgmisel päeval võtsin kergendustundega vastu teate, et mulle antakse laenu. Üliõpilaselu võis alata.