Читать книгу Võimatu edu. Kasvulava Nokias - Jorma Ollila - Страница 21

Olenevalt maailmavaatest võib elu pidada juhuseks, saatuseks või ka Jumala kätetööks. Minu arvates on kõik omavahel seotud, kuigi usun, et inimene saab oma saatust kujundada. Oli suur juhus, et minust sai Citibankis pankur ja ärijuht. Seda kõike poleks juhtunud, kui ma oleksin järginud oma algset plaani.

1984. aasta sügisel olin arvanud, et töötan Citibankis veel ühe aasta. Tahtsin seal saavutada tiitli Vice President, mis eeldas põhjaliku koolitusprogrammi läbimist ja teatud kindlate eesmärkide saavutamist. Pärast seda kavatsesin Citibankist lahkuda ja otsida midagi muud. Kujutlesin, et see uus on kindlasti seotud ettevõtete finantstoimingutega. Ükski maailma vägi ei suutnud minus ikka veel äratada tulevase töökoha seisukohast huvi mõne Soome panga vastu. Mul oli koht esireas, kust oli kerge märgata, et suurte Soome pankade elu muutub edaspidi veelgi raskemaks.

1984. aasta septembris helises minu telefon. Liini teises otsas (jah, see oli lauatelefon) oli Nokia peadirektor Kari Kairamo sekretär Hanna Forsgren. Ta küsis, kas ma tahaksin kohtuda Kairamo ja tegevjuhi Simo Vuorilehtoga.

Mõne päeva pärast istusime Nokia juhtidega restoran Palace’i privaatruumis. Ma polnud kummagagi varem kohtunud. Mõlemad härrad kuulusid Soome tööstuse kõige tuntumate tegelaste hulka ja olid minust paarkümmend aastat vanemad. Pärast vestluse lõppu avaldas Kairamo kahetsust, et polnud minuga varem kohtunud. Vuorilehto ütles kogu vestluse jooksul vaevalt paar sõna ja Kairamo jälle rääkis vahetpidamata. Ta oli suurepärane müügimees ja seekord tahtis ta müüa mulle töökohta Nokias. Ta ütles, et on minust palju head kuulnud. Nokia tahtis palgata noori paljutõotavaid inimesi, et saada ettevõttesse uusi ideid ja värsket verd. Hiljem siis vaadataks, kus oleks nende inimeste jaoks ettevõttes kõige sobivam koht.

Kari Kairamo paistis olevat karismaatiline juht. Tema pilk oli uuriv, aga ise suutis ta vaevu paigal püsida. Tal olid ninal suured prillid ja juuksepiir hakkas juba meelekohtadelt ülespoole nihkuma, aga juuksed ise olid endiselt tumedad. Ta riietus hoolikalt ja elegantselt, kiiruga võis särgisaba pükstest välja ununeda. Tema stiili juurde kuulus juhtida Nokiat särgiväel ja ta vihkas üldse formaalsusi. Kairamol puudus vajadus oma positsiooni rõhutada: ta oli pärit tuntud Soome tööstusperekonnast, mis tagas teatava hulga enesekindlust.

Pakkumine huvitas mind, sest Citibanki Soome kontoris ei olnud enam võimalik midagi uut õppida. Enne Nokia pakkumist olin kaalunud, kas sõita välismaale või hakata näiteks pakkuma Soomes investeerimispanganduse teenuseid. Soome kapitaliturg alles hakkas avanema. Pangateenused olid kiires muutumises ja ka eraisikutele jäi kätte rohkem vaba raha. See oleks aga tähendanud peaaegu täpselt sama tööd, mida ma olin juba aastaid teinud.

Tahtsin töökohta, kus võiksin korda saata midagi enamat. Nokia oli just selline ettevõte. Kuigi firma oli mitmesuguste tööstusüksuste kirju kogum, oli tegemist rahvusvahelise Soome ettevõttega. Kari Kairamo juhtis ettevõtet hoogsalt. Nokias oli paljutki, mis vajas uuendamist, aga see tähendas ühtlasi muutuste tegemise võimalust.

Kliendina oli Nokia mulle loomulikult tuttav. Olin uurinud ettevõtte tausta, müünud sellele finantsteenuseid ja olnud firma finantsjuhtidega regulaarselt ühenduses. Tundsin firma nõrku ja tugevaid külgi. Üks mu sõber mäletab, kuidas ta kuulas minu südamepuistamist sellest, et Nokia ei saa tulevikus hakkama, kui tal on üksused nii erinevates valdkondades, nagu mobiiltelefonid, kummikud ja tualettpaber. Teadsin, et Nokia peab otsustama, millele keskenduda. See teadmine oli osalt muidugi ainult pankuri teoreetiline mõttekäik. Mul polnud aimugi, mis ettevõttes toimus või mida mõtles kontserni struktuurist ettevõtte kõrgeim juhtkond.

1980ndate alguses oli Nokia kasvanud Soome tähtsaimaks elektroonikafirmaks. Ettevõte valmistas televiisoreid, telefonikeskjaamu, mobiiltelefone ja arvuteid. Loomulikult oli see huvitav. Vaistlikult mõtlesin, et tulevik peab peituma milleski muus kui paberitööstuses, kummikutes ja kaablite valmistamises. Arvasin siiralt, et ka soomlastel on võimalus uute toodetega maailma vallutada. Olin valmis selles suures seikluses kaasa lööma, isegi kui minu osa poleks alguses kõige suurem. Ma ei osanud veel näha riske, mis Nokiat hiljem ees ootasid. Ma ei näinud ka seda, et Nokia peadirektor Kari Kairamo muutub ise ettevõttele ohuks. Vastupidi: Kairamo oli Soome ärimaailma kõige dünaamilisem kuju. Ta arendas ettevõtet rahvusvahelise visiooniga ja võitles Soome kommertspankade võimupüüdluste vastu. Olin temaga ühel arvamusel pea kõigis suuremates asjades. Teda peeti erakordselt inspireerivaks juhiks ning selle hinnanguga oli pärast esimest kohtumist kerge nõustuda.

Nokiasse üleminek tundus olevat järjest parem mõte. Allkirjastasin lepingu jõulude ja uusaasta vahel. Enne rääkisin asjast muidugi Kari Mannolale, oma ülemusele Citibankis. Helistasin ka Londonisse John Quitterile, kes kuulas rahulikult, mis mul öelda oli. Seejärel üritas ta mind veenda otsust muutma. Tal polnud aga kuigi palju öelda. Ma ei tahtnud panna oma tulevikku enampakkumisele. John avaldas kahetsust, aga soovis mulle õnne. Lubasin temaga ka Nokiast ühendust pidada.

Citibankist Nokiasse siirdumine tegi Nokiast minu elutöö. Üleminek oli osalt juhus, osalt ootuspärane. Juhus oli see, et just Nokia minuga ühendust võttis. Sama hästi oleks see võinud olla mõni metsa- või metallitööstusfirma või muu mitmes valdkonnas tegutsev ettevõte. Aga see oli Nokia, kus mind tunti, sest olin Citibankis tegelenud Nokia asjadega. Ühenduse võtmist võis mõjutada seegi, et minu sõber Pentti Kouri istus nii Citibank Oy nõukogus kui Nokia juhatuses. Ma ei tea siiski, kui palju need asjaolud mõjutasid seda, et mulle tehti pakkumine.

1985. aasta veebruaris alustasin tööd Nokias. Töötasin seal üle kahekümne viie aasta.