Читать книгу Võimatu edu. Kasvulava Nokias - Jorma Ollila - Страница 6

Maailmapoliitika seitsmeaastast poissi muidugi veel suuremat ei huvitanud, aga küllap avaldas maailmas toimuv mingit mõju kõigile 1950ndatel pärast sõda oma kohta otsivas Soomes elanud lastele. 1940. aastal oleksid Helsingis pidanud toimuma olümpiamängud, aga sõja tõttu jäid need olemata. 1952. aasta olümpiamängud tegid aga Soome nähtavaks. Koos mängudega jõudsid Soome nii Coca-Cola kui esimesed mustanahalised sportlased, keda peeti vaat et turismiobjektideks. Minustki on paar aastat pärast Helsingi olümpiamänge tehtud staadioni ääres foto, millel ma poseerin mustanahalise jooksja süles. Olen seal umbes viiene ja näen üsna hirmunud välja.

Helsingi olümpiamängude ajal müüdi Coca-Colat Soome sõjainvaliidide heaks. Väike pudel tumedat jooki maksis 30 marka ja paljud pered ostsid kallihinnalist vedelikku ainult ühe pudeli pere peale. Pärast olümpiamänge kadus Coca-Cola Soomest ja ma mäletan, et veel minu teismeliseeas oli jook kallis. See maksis palju, seda müüdi väikestes pudelites ja joodi vähehaaval.

Minu eneseusaldus ja enesekindlus kasvasid, sest muud ei jäänud üle. Meie kodu oli küll turvaline ja kindel, aga jätkus ka vaheldust ja muutusi. Mõni aeg pärast seda, kui olime end uues majas sisse seadnud, otsustas isa, et kolime Turusse. Ta kavatses lõpetada töö vanaisa elektritööde ettevõttes. Vanaisa jaoks oli see suur pettumus ja varsti pärast isa otsust ta sulges ettevõtte ning hakkas tegelema teiste töödega. Isa sai uue töökoha Turus Vihanno Sähkö Oy-s ja võttis eesmärgiks jõuda suuremate väljakutsete ning jõukama elujärjeni. Isa liikus edasi sama hoogsalt nagu kogu industrialiseeruv Soome. Kogu riigis ehitati nii tormiliselt, et elektrit ja elektritööde tegijaid vajati rohkem kui kunagi varem. Soomes leidus endiselt külasid, kuhu polnud veetud ainsatki elektriliini.

Minu vanemad otsisid uut elu ja paremat tulevikku, aga ühtlasi igatsesid nad vabadust, eemaldumist suguvõsast, ootustest ja juba ette kindlaks määratud tulevikust. Ema ja isa tahtsid luua oma elu oma kätega, mis tähendas riski, muutusi ja leplikkust. Raha oli vähe ja kõik tuli ise teenida. Nii tegi isa tööd seitse päeva nädalas. Ema pidi jälle kodu ja perega üksi toime tulema. 1959. aastal kolisime niisiis Turus Kirsikkatiel asuvasse puumajja. Meie Kurikka maja müüdi maha ning mina pidin harjuma uue kooli ja klassiga. Lahkusin Kurikka sõpradest nukral meelel ega saanud neilt Turus rohkem kui paar kirja. Pohjanmaalasel ei sobinud tühjast-tähjast lobiseda, ammugi niisama kirjutada, isegi mitte algkoolis.

Turus olin tavaline, usin ja hästikasvatatud poiss. Tundsin end üksildaselt ja igatsesin tagasi kodukanti. Sõitsin jalgrattaga piki uue kodulinna tänavaid ega saanud aru murdest, mida uued koolikaaslased rääkisid. Turu linn oli Kurikkaga võrreldes suur ja Lõuna-Pohjanmaast kaugel.

Minu Turu-aegsed koolikaaslased otsustasid, et olen maalt ja mul ei tohi lasta oma päritolu unustada. Sõpru oli raske leida. Olin alustanud uues koolis teise aasta sügisel, kevadel läksin kolmandasse klassi ja seejärel vahetasin peagi uuesti kooli. Neljanda klassi lõpetasin Kähäri põhikoolis, mis oli minu kolmas kool, kuigi olin alles kümneaastane. Ma ei osanud koolide pideva vahetumise üle kaevata. Pidin leidma uusi sõpru ning saama ebakindlusest jagu heade hinnete ja kõva tööga. Õppisin kohanema igasuguste inimeste tavadega.

Vaatasin hiljuti üht tollal tehtud klassifotot. Mäletan seda hetke hästi: klassifotodel tavaliselt naeratatakse. Kohal on fotograaf suure aparaadi ja musta kangaga. Mees poetab paar nalja, mis peaks lapsed naerma ajama ja samal hetkel sähvatab välklamp. Kõik istuvad ja vaatavad objektiivi. Paljud tõepoolest naeratavad, aga õpetaja on tõsine. Minul on ebalev ilme. Kõrgele tõstetud õlanukid ja tuge otsiv pilk. Olin otsustanud kõigile näidata ja olla pildi peal nagu kõik teised. Aga naeratama ma küll ei hakka.

Turus sündis meie pere viimane laps, õde Sirkku. Nüüd oli meid viis: mina (sündinud 1950), Leena (1952), Harri (1954), Yrjö (1956) ja Sirkku (1959). Ema aeg kulus laste eest hoolitsemisele, eriti nüüd, kui majas oli väike laps. Ometi oli kodu alati laitmatus korras. Värske leib ja sai lõhnasid laual titast hoolimata. Kirsikkatie majas oli meie suure pere käsutuses kaks tuba ja köök ning pööningukamber. Maja oli ehitatud kohe pärast sõda ja nii kehvasti, et paistis iga minut kokku varisevat. Olid olemas külm vesi ja kanalisatsioon. Köeti puudega. Mina elasin õe Leenaga pööningukambris.

Kirsikkatielt kolisime Itäpellontiele ja see tähendas elutingimuste paranemist. Nüüd oli meil kolm tuba ja keskküte. Maja köeti õliga ja enam polnud vaja puid tassida. Aknadki polnud külmadel hommikutel jääs. Meie toad olid teisel korrusel, piimapoe kohal. 1950ndate Soomes käisid linna- ja maaelu veel käsikäes. Maja taga laiusid põllud. Seal kasvatati spinatit, mida minagi olen koristamas käinud.

Ükskord, kui olin kümnene, avastati minu kaelal väike paise, mis tuli haiglas ära lõigata. Tegemist polnud mingi ohtliku operatsiooni, vaid üsna tavalise protseduuriga ning verd ega haiglaid ma ei kartnud. Olin saanud äsja vanematelt kingituseks meesteratta. Selle rattaga sõitsin ma veel tükk aega, kuni ülikooliaastateni, mil see ära varastati. Hommikul pakkisin niisiis seljakoti, istusin sadulasse ja sõitsin mäest üles, paar kilomeetrit mööda kitsaid tänavaid. Seal oli ülikooli kliinikum, suur valge hoone. Mind kirjutati sisse, operatsioon läks hästi ja ma jäin nädalaks haiglasse. Vanemad käisid mind korra vaatamas. Naabervoodis lamas kena tüdruk, kes küsis mult Turu murdes: „Onks sull karuu?“ Alles hiljem sain aru, et tüdruk küsis karamelli, mitte näiteks seda, kas mul on karm elu. Kui haiglast välja sain, väntasin sama teed tagasi koju. Elamus oli meeldejääv, aga mitte eriti hirmus. Eelmise sajandi keskpaiku oli veel täiesti tavaline, et kümneaastane poiss läks haiglassse üksi.

1961. aasta suvel teatas isa, et kolime jälle. Isa oli vahepeal läinud Turus tööle põllumajandustehnikaga tegelevasse ettevõttesse Hankkija ja nüüd pidi ta saama samalt firmalt tööd Vaasas. Seega pöördusime tagasi Pohjanmaale.

Tänu pidevale kolimisele olin pidanud leidma oma ettevõtmised ja huvialad ning üks olulisemaid oli tennis. See oli välgatus paremast maailmast. Tennis seostus pigem suurte linnade kui põhjala küladega. Mäng oli pärit anglosaksi maailmast, kus peenemad inimesed mängisid tennist säravvalgetes rõivastes. Soomes tegeleti peamiselt suusatamise, uisutamise, jooksmise, kõrgushüppe, pesapalli, maadluse ja kuulitõukega, aga mitte tennisega. Isa oli siiski erand: ka tema oli otsustanud majade kõrval üles ehitada oma maailma. Ta mängis tennist. Ma ei tea, kas teda võlus tennise reputatsioon või tehnika, mida see mängijatelt eeldas. Igal juhul õnnestus tal tennisepisikuga nakatada ka mind ja sellest sai mu eluaegne sõber, terapeut ja võimalus päeva lõpus pingeid maandada.

Üheteistaastaselt kirjutasin emale kirja. Ema oli linnas, mina aga suveks maal vanaema juures. Suuri hoolega maalitud tähti oli kerge lugeda. Surusin pliiatsi vastu paberit nii tugevasti, et paber peaaegu rebenes. Olin äsja teada saanud, et peame jälle kolima uude linna, Vaasasse. Olin teinud natuke uurimistööd ja välja selgitanud, et Vaasas mängitakse tennist. „Seal algas tänagi algajatele mõeldud tennisekursus,“ kirjutasin ma. „Omal ajal astun ka Mina Tenniseklubisse, mille nimi on Tennis-61,“ teatasin ma pidulikult. Panin kirja ümbrikusse, kirjutasin aadressi hoolikalt peale ja viisin kirja poe kõrvale postkontorisse. Järgmisel päeval avas ema kirja, sai minu tähtsa teate kätte ja rõõmustas. Tennis polnud ainus põhjus, miks ma Vaasasse kolimise üle õnnelik olin. „On ikka tore kolida tagasi kodukanti,“ kirjutasin ma.