Читать книгу Võimatu edu. Kasvulava Nokias - Jorma Ollila - Страница 4

Minu teekond algas Lõuna-Pohjanmaal 1950. aasta augusti keskel. Aegadel ja kohtadel on oma tähendus. Olen pohjanmaalane nii ema kui isa poolt. Minu juured on sügaval tasases maastikus, kus on aastasadu elanud põikpäised põllumehed, visad ettevõtjad ja ka tulihingelised jutlustajad.

1950ndate alguses oli Soome pärast ränki sõdu põlvili surutud. Riik oli kõike muud kui rikas ja viimased nälja-aastad inimestel värskelt meeles. Tööstus küll arenes hoogsalt, aga suurem osa rahvast elatus alles põllumajandusest ja metsatööst. Aga minevikku ei tahetud siiski toppama jääda ja pilgud olid pööratud tulevikku. Niisama ei saanud midagi ja nii pidi igaüks andma oma panuse või natuke rohkem. Kogu Soome enesehinnang oli pärast sõda ilmselt veel ebakindel. Keegi ei võinud teada, mida toob tulevik, aga tuleviku ülesehitamiseks oli vaja kõigi ühist pingutust. Sõda oli küll äsja lõppenud, aga rahu kestmajäämine alles ebakindel. Poliitikud proovisid luua Soomele võimalikult turvalist positsiooni maailmas, mis oli kõike muud kui turvaline.

Kõikjal ehitati uusi maju, kortereid ja väikeseid töökodasid. Kõik tahtsid pärast ränka sõda ja raskeid, elamata jäänud aastaid kiiresti edasi liikuda. Loodi peresid ja sündis palju lapsi. Vaesuse kõrval leidus ka usku homsesse. Kõigil oli kogu aeg hirmus kiire, nii et lapsed jäid omapäi. Tollal polnud televiisoreid, arvuteid ega mobiiltelefone ja päevi täitsid kool, sport, kodused toimetused ja õppetükid. Maailm oli väike, ühe küla suurune. Seal teadis igaüks oma kohta ja elu oli turvaline.

Lõuna-Pohjanmaa maastikel andsid 1950ndatel ja annavad praegugi tooni lagedad põllud, küünid ja jõgede kõrged kaldad. Talvel kattis lumi põllud, mille keskel väikesed metsaalad moodustasid tumedaid saarekesi. Kevadel ajasid jõed üle kallaste ning tulvavesi ujutas üle põllud, teed ja maalapid. Metsa oli ülejäänud Soomega võrreldes vähe, nii et kasvavate perede ülalpidamiseks pidi piisama põldudest ja lehmadest. Väikestest talukohtadest ei jätkunud alati äraelamiseks ja siis tuli proovida midagi muud. Seepärast tekkis just Pohjanmaal palju väikesi ettevõtteid. Kurikka vallas oli saeveskeid, tekstiilitehaseid, metallitehaseid, meiereisid ja muud tööstust. Elanikke oli napilt 10 000. Keskuses andsid tooni kirik, koolid, spordiväljak, pankade hooned, poed ja tehasekorsten. Korstnast kerkis lühikestel pakasepäevadel taevasse halli suitsu, mis punaselt hõõguva talvise taeva taustal tardus väikesteks pilvedeks.

Sündisin perekonnas, mis ei olnud ei vaene ega rikas. Vanaisa Kaarlo Ollila avas Kurikkas elektritöödega tegeleva ettevõtte. Tema vanaisa oli ostnud Vähäkyröst Hiiripelto talu, millest sai Ollila talu. Minu vanaisa isa ei jäänud aga tallu peremeheks, vaid kolis Kanadasse Copper Cliffi. Tema kolmest pojast kaks surid noorelt, ellu jäi ainult vanaisa, kes tuli tagasi õppima Raahe Kodanlus- ja Kaubanduskooli. Vanaisa tunti kui meest, kes oskas peas kokku lüüa ka keerulisemaid tehteid.

Kaarlo Ollila oli pikka kasvu, kõhn ja jonnakas mees, kellega niisama ei lobisetud. Ta jäi noorelt leseks, aga ei abiellunud uuesti ning see jättis tema iseloomu oma jälje. Lapse silmis oli vanaisa karm ja natuke salapärane mees. Kaarlo võitles kolmes sõjas: Soome kodusõjas, Talvesõjas ja Jätkusõjas. 1918. aasta kodusõjas osales ta valgete poolel Tampere vallutamises. 1918. aasta märtsis-aprillis toimunud kokkupõrge oli üks kodusõja ägedamaid lahinguid ja seni kõige suurem lahing Põhjamaades. Ometi ei tea ma tänini täpsemalt vanaisa tegemistest neis sõdades. Tampere lahing oli suguvõsas erilise hoolega maha vaikitud sündmus ja mina sain sellest teada alles paari aasta eest isast jäänud pabereid läbi vaadates. Vanaisa matustel tuhnisime meie, tema pojapojad, vanaisa laua sahtlites ja leidsime ühest sahtlist laetud püstoli. Meil polnud aimugi, miks Kaarlo Ollila oli endale relva muretsenud, aga igatahes suurendas see tema omapära veel pärast surmagi.

Minu isa, Oiva Ollila asus pärast 1949. aastal Jätkusõjast tagasi tulemist kiiruga peret looma. Helsingis oli ta tutvunud minu ema Saima Elisabeth Kallioga (keda kutsuti Liisaks). Liisa õppis Helsingi ülikooli põllumajandus- ja metsandusteaduskonnas ning isa omakorda sai tehnikaülikoolist insenerikraadi. Ema jättis õpingud pooleli ja tuli koos isaga Pohjanmaale.

Ema oli võluv, ilus ja intelligentne. Tema silmad olid suured, malbed ja uudishimulikud. Tal oli kõrge otsaesine ja tumedad, lainetena kiharduvad juuksed. Tema särav naeratus valgustas kogu ümbrust ja mõnikord jäi ta unistades kaugusse vahtima, otsekui midagi igatsedes. Ta ei näinud sugugi soomlase moodi välja: tema soontes oleks nagu voolanud tilgake Vahemere soojust ja itaalia verd. Olin esimene laps ja poiss, nii et ma ei pidanud ema poolehoiu pärast kellegagi võistlema: olin alati tema silmatera, kõige kallim ja usaldusväärsem abiline. Õde Leena sündis kaks aastat hiljem, aga ka temaga ei pidanud ma poolehoiu pärast võistlema, sest ta oli tüdruk. Olin ema poeg, algusest peale ja kuni ema surmani.

Kõige vanemal lapsel on muidugi peale nende eesõiguste ka kohustusi. Pidin hoolitsema mitte ainult enda, vaid ka nooremate õdede-vendade eest. Pidin ka korraldama pereasju ja teiste laste tegemisi. Arvati, et vanim laps peab vanematega rääkima ka pere teiste laste nimel ja nii pidin andma head eeskuju.

Emas oli vaikset sarmi, mida oskasin täiel määral hinnata alles täiskasvanuna. Ta oskas panna mind endast parimat andma ja ootas häid tulemusi, kuigi ta seda alati välja ei öelnud. Nägin seda tema pilgust ja hoolitsusest. Mõistsin, et minult oodatakse palju, ja proovisin olla ootuste vääriline. Kõige taga oli ema. Tema motiveeris mind õppima, austama teadmisi ja haridust, ja tal oli selleks oma põhjus.

Ema oli pärit Isokyröst, mis ei jäänud isa suguvõsa talust kuigi kaugele. Põlvkond põlvkonna järel oli elanud ümbruskonna külades ja valdades. Terve minu suguvõsa on 16. sajandist peale olnud Lõuna-Pohjanmaa talupojad. Ema kasvas tagasihoidlikes tingimustes koos seitsme õe-vennaga. Tema isa oli Isak Isaki poeg Kallio, põikpäine Pohjanmaa talupoeg, kes vihkas saksu ja kogu kõrgklassi. Ta oli otsustanud, et ükski tema laps ei lähe pärast rahvakooli edasi õppima, et suguvõssa ei satuks kahtlasi mõjutusi. Ema oli vanuselt teine laps ja tema isa suri enne, kui ema jõudis kooliikka. Nii võis ema minna keskkooli ja sai esimesena oma suguvõsas keskhariduse. Ta oleks kahtlemata lõpetanud ka ülikooli, kui pere loomine poleks plaane muutnud.

Isa oli pikk, sale ja töökas hea tehnilise taibuga mees. Ta polnud tüüpiline läänesoomlane, sest rääkis palju; välja arvatud sõjast, sellest ta vaikis. Ta oli sõjakangelane, autasustatud ordenitega Jätkusõjas Taipale suunal peetud lahingute eest. Suurtükiväes tulejuhina teeninud isa ei hoobelnud kunagi oma sõjamälestustega. Alles tema lapselapsed, minu pojad, kuulsid lõpuks kõiki vanaisa sellest ajast pärit lugusid. Pärast sõda kulus mitu aastakümmet enne, kui peeti sobivaks neist asjust kõnelda. Selline oli ühtlasi isa iseloom: ta oli täitnud rindel oma kohust ega pidanud vajalikuks sellest suurt numbrit teha.

Isa tegi tööd, ehitas ja projekteeris. Tal oli kogu aeg mitu rauda tules. Tema järgi hakkasin huvi tundma tuhande asja vastu korraga, mis tähendas hiljem piinarikkaid otsuseid, sest maailm ootas ühele asjale keskendumist. Lõuna-Pohjanmaal oli meestel vabadus tegeleda lugematute huvipakkuvate asjadega, samas kui naised pidid nende tagant koristama. Kõik kodused tööd jäid ema kaela, nagu 1950ndate Soomes sageli kombeks. Kui mina sündisin, oli ema 24aastane ja isa 28aastane. Elama hakkasid nad Kurikkas, vanaisa majas, kus kasvava pere käsutuses oli paar tuba. Teises maja otsas elas veel sugulasi ja ülemisel korrusel vanaisa Kaarlo. Isa läks tööle perekonna ettevõttesse ning vanaisa nägi temas kahtlemata oma mantlipärijat.

Ümberringi olid kõigil käed-jalad tööd täis. Kes tahab elus edasi jõuda, peab hoolega tööd tegema. Seda õppisin tänu oma Pohjanmaa juurtele ja perekonnale. Vanaisa tegi kaupluses kõvasti tööd ja isa oli tööl seitse päeva nädalas. Ema rühmas meie kasvava perekonna eest hoolitseda ja lühikest aega oli ta ka kohalikus koolis õpetaja. Palgatöö kõrvalt tegeles isa sageli oma projektidega. Ta ehitas maju ja suvilaid ning projekteeris majade elektrisüsteeme. Töötundide üle arvet ei peetud, sest kogu vaba aeg oli täidetud.

Töötamine oli sama loomulik nagu hingamine. Tööta istumine, loov jõudeolek, oli ebaloomulik. Seda peeti laiskuseks, mis viib teiste pahedeni. Üks suuremaid patte Pohjanmaal oli viina joomine. Külakaklused ja vägivald kuulusid samuti Pohjanmaa elulaadi juurde, aga neid ei idealiseeritud. Inimese mõõdupuuks oli tema töövõime. „Tubli tööinimene“ oli suurim kompliment, mida Pohjanmaal võidi inimese kohta öelda. Tööga oli seotud teinegi väärtus: ettevõtlikkus. Inimene pidi ise enda eest hoolitsema ja püüdma elus edasi jõuda.

Pohjanmaalaste arvates ei olnud võimalik liiga palju tööd teha, aga ohtlik jõudeaeg võis saada saatuslikuks. Just sellele põhimõttele toetudes ehitati Soome üles arenenud ühiskonnaks. Samamoodi mõeldakse tänapäeval näiteks Kagu-Aasia areneva majandusega riikides. Tunnen seal ära Pohjanmaalt tuttava mõtteviisi: tööga võib edasi jõuda, rikkust koguda ja anda oma lastele paremaks eluks vajaliku hariduse. Sain selle mõtteviisi kaasa oma vanematelt. Ja kui elu on tegemistega täidetud, ei ole vähemalt igav.

Ema uskus Jumalat. Tema suguvõsas oli pietiste, kes selle Pohjanmaa äratusliikumise tavade kohaselt rõivastusid musta ja laulsid Siioni laule. Liikumine leidis Pohjanmaal toetajaid ja mäletan, et olen põlvpükstes pisipoisina isegi pietistide koosolekutel käinud. Jumalast meie kodus siiski palju ei räägitud. Kirikus käidi jõulude ajal, ristsetel ja matustel. Isa ja ema olid pigem loodusteaduste kui Jumala usku. Raamaturiiulis leidus palju geograafia ja loodusteaduste teatmeteoseid, aga romaane hakati meie kodus lugema alles 1960ndatel. Ilukirjanduse klassikuid küll loeti, aga kasulikumaks peeti teatmeteoseid. Raamaturiiulis oli ka entsüklopeediaid, kaarte ja looduse imede pildiraamatuid.

Matemaatika ja arvutamine loeti meie peres kahtlemata vooruste hulka ja kuulusid lahutamatult argipäeva juurde. Vanemad eeldasid, et matemaatika istub ka nende lastele. Tunnistusel seda hinnet isegi õieti ei vaadatud, sest oldi kindlad, et see on niikuinii hea. Isa, mina ja õed-vennad – kõik me olime pärinud vanaisa arvutamisoskuse ja ka ema oli matemaatiliselt andekas. Hakkasingi matemaatika vastu huvi tundma juba kodus ja õppisin endalt nõudma head arvutamisoskust. Seda nõudsin hiljem ka teistelt inimestelt. „Oma arve peaks ikka tundma,“ võisin mõnikord toriseda mõnele alluvale, kes oli kasumiaruande segamini ajanud.

Arvude taga avanes palju suurem maailm. Arvud tähistasid asju ja asjad võisid olla vägagi suured. Kui sain aru arvudest, sain aru ka asjadest. Kui sain aru asjadest, õppisin kontrollima maailma. Kui arvud olid selged, võis keskenduda asjadele. Nii võis saavutada midagi head. Kõik see sai mulle selgeks alles hiljem, aga ilma isa ja ema lugupidamiseta matemaatika vastu ei oleks ma see inimene, kes ma praegu olen.

Minu esimesel neljal eluaastal elasime vanaisa majas väikses korteris. Seejärel kolisime suuremasse maailma, panga majja Kurikka keskuses. See on minu esimene mälestus lapsepõlvest. Uus kodu panga kohal oli üürikorter, kus jätkus omaette tube ka lastele. Vanas mitmekorruselises kivimajas oli ruumi laialt ning kauplused ja kool käeulatuses. See oli minu esimene kolimine. Neid tuli aga teisigi: enne seitsmeteistkümneseks saamist elasin vähemalt üheksas kohas.