Читать книгу Võimatu edu. Kasvulava Nokias - Jorma Ollila - Страница 5

Oma maailm. See oli mul olemas juba nelja-aastaselt Kurikkas. Sinna kuulusid uus kodu panga majas, vanemad, õed-vennad ja palju huvitavat lähikonna majades. Pangahoone ümber seisis hulk korrapäraselt paigutatud puumaju. Pohjanmaal ehitati maju sirgete ridadena. Kõik pidi olema laitmatus korras.

Lemmikaastaaeg oli muidugi suvi. Sõitsin jalgrattaga ja käisin jões ujumas, sest järvi Lõuna-Pohjanmaal eriti ei ole, kuigi pohjanmaalaste arvates on seal muidugi kõik vajalik olemas. Peale selle andsin jõest väikesi särgi ja ahvenaid õngitsedes oma osa pere toidulauale. Karjatasin ka vanaema lehmi ja lambaid. Minu lemmiksöök oli ema tehtud võileivad ja kuklid kuuma kakaoga.

Emal ja isal polnud eriti aega oma poja tegemistel silma peal hoida, nii et võisin rahus tutvust teha kõiksuguste põnevate kohtadega. Üks selline koht oli kodust paarisaja meetri kaugusel asuv kaupluse ladu. Seal hoiti uhiuusi läikivaid põllumajandusmasinaid, millega koristati vilja, purustati õlgi, künti põlde ja niideti heina. Masinad olid väga põnevad. Neil olid punaseks värvitud metalldetailid ja erekollased puidust osad, mis varjasid masina südant: mootoreid, terasid, rihmu ja võlle ehk kõike, mis äratas huvi.

Avastasin koos oma mängukaaslase Heikki Sillanpääga ühe eriliselt põneva masina. Heikki haaras masinal vändast. Teisel pool oli auk, kust nägi, kuidas nugateravad labad lautade jaoks õlgi hakkisid. Masin oli uus ja uhke. Pidime tingimata kohe teada saama, kuidas see töötab. Samal ajal, kui Heikki katsetas masina vända keeramist, otsustasin mina uurida mehhanisme teiselt poolt.

Uurimine andis suurepäraseid tulemusi: torkasin käe masina sisemusse ja Heikki keeras vänta. Teravad labad hakkasid kiiresti ringi käima ja üks neist lõikas mu väikese sõrme otsast poole maha. Tõmbasin käe välja ja nägin, et sõrmeots rippus ainult õhukese nahariba küljes. Verd pritsis igale poole ja ma jooksin otsekui unenäos kodu ehk kõige kindlama koha poole, mida teadsin. Valu pidi olema hirmus, aga imelikul kombel ma seda eriti ei mäleta. Õuel põrkasin kokku õe Leenaga, kes hakkas mu verd pritsivat sõrme nähes karjuma kõvemini kui ma ise. Leena jooksis trepist üles vanemaid appi kutsuma ja minu sõrmest purskuv veri tabas koridori seina ning sinna jäänud vereplekid ei tulnudki enam maha. Sõrmeots oli teel maha pudenenud ja vanemad läksid puuduvat tükki otsima, aga seda polnud kuskil. Haiglas tehti sõrm nii ilusaks, kui see ilma puuduva osata võimalik oli. Ma ei unusta kunagi seda 1955. aasta suvepäeva. Tol päeval sain teada, et maailm võib küll paista turvaline, aga on ometi täis ohte. Ka uudishimul olgu piir, kui tahad, et su käed, sõrmed, jalad ja varbad ka elu lõpus alles oleksid.

Umbes samal ajal oli isa otsustanud ehitada perele oma maja. Oli aeg jätta hüvasti vana pangahoone üürikorteriga. Oma maja pidi näitama, et Ollilate pere elab sestpeale iseseisvat elu, mille kohta pole kellelgi midagi ütlemist. Oma maja ehitamine oli Pohjanmaa mehe jaoks auasi. Eelmisel talvel oli isa käinud Orismala külas Isonkyrös ema suguvõsa talus metsa tegemas. Puud langetati käsisaagidega. Seejärel veeti palgid hobuse ja reega metsast välja ja saeti Kurikka saeveskis ehituskõlblikeks laudadeks. Kaasaegne ja avar maja oli algusest lõpuni isa enda projekteeritud. Iga üksikasja viimistleti hoolega: isegi metallist valatud ukselingid olid nagu kunstiteosed. Maja taga laiusid aed ja uisurada.

Mäletan, et minagi tassisin ehitusel telliseid ja viskasin krohvi. Ükskord 1957. aasta suvel toimetasin ehitusplatsil ja kuulasin uhkusega, kuidas mööda jalutavad naabrid üksteisele sosistasid, et Ollila majast tuleb tänava kõige uhkem maja. Tuligi, ja mis kõige parem: meie, lapsed, saime juurde ruumi, mida oli ka hädasti vaja, sest nüüd oli peres juba neli last. Mina pidin sügisel kooli minema ning mul oli vaja kohta raamatutele ja õppimiseks. Ema töötas sel ajal keskkoolis õpetajana, nii et temalgi oli vaja kohta tundide ettevalmistamiseks.

See maja oli isal esimene. Hiljem ehitas ta ühe maja teise järel ja tänaseks on neid valminud seitse. Isa tahtis mujale kolida ja elus edasi jõuda. Ta tahtis, et pere koguks jõukust ja elaks paremini kui enne, mis tähendas, et me kolisime pidevalt. Vaevalt jõudsin uute klassikaaslastega tuttavaks saada, kui me taas kolisime ja jälle ümbritsesid mind uued näod. Seepärast pidin looma veelgi tugevama oma maailma, et see peaks vastu kolimistele ja uutele inimestele. Minust kasvas poiss, kes mängis ja õppis koos teistega, aga kes ajas oma asja.