Читать книгу Võimatu edu. Kasvulava Nokias - Jorma Ollila - Страница 11

1970ndaid on nimetatud pruuniks kümnendiks. Minu 1970ndad algasid juba 1969. aasta sügisel, kui alustasin õpinguid Tehnikaülikoolis. Elama hakkasin Otaniemis Teekkariküla ühiselamutoas, kus olid ülekaalus pruun ja tumesinine. Hoone oli valminud 1950ndate alguses Helsingi olümpiamängude eel ja oli esiotsa mõeldud sportlaste majutamiseks. Meie ühiselamuboks oli 1969. aasta sügisel ilmselt üsna samas seisukorras kui olümpiamängude ajal. Esimesel aastal jagasin tuba teise esmakursuslasega. Teekkarite ehk tehnikaülikooli tudengite huumoritraditsioone järgides võib öelda, et ta ei ole tänaseni Otaniemist kaugemale jõudnud: Matti Juhala on praegu TKK masinaehituse professor. Mõlema jaoks oli toas kitsas voodi, kirjutuslaud, tool ja kapp. Nurgas kraanikauss hammaste ja käte pesemiseks. Boksis oli ühine vannituba, köök ja elutuba. Teisel õppeaastal sain samas boksis omaette toa.

Tehnikaülikool oli minu jaoks suures osas instinktiivne valik. Meie suguvõsas on alati olnud palju insenere ja ka pärast mind on nii mõnigi Ollila saanud inseneridiplomi. Peaaineks valisin tehnilise füüsika, mis oli üks kooli raskemaid ja teoreetilisemaid õppesuundi. Mulle meeldis väljakutse ja see, et latt oli piisavalt kõrgel. Õpingukaaslased Soome eri paigust olid intelligentsed ja enamasti keskkooli kuldmedaliga lõpetanud. Kõige rohkem inimesi oli siiski Helsingist ja selle ümbrusest, sest parimad keskkoolid olid koondunud pealinna. Varasemast ajast tundsin ainult paari õpingukaaslast.

Tehnikaülikool oli kolinud Otaniemisse alles mõne aasta eest. Varem asus kool Helsingis, Hietalahdentori lähedal. Otaniemisse ehitati Soome esimene ameerika stiilis kampus, kogu piirkond jäi TKK osakondadele ja ühiselamutele. Oli ka mingil määral teenuseid, näiteks väike pood ja postkontor, aga õnneks ei olnud Helsingi ja Espoo kuigi kaugel.

Õppetöö oli intensiivne. Loenguid 25–30 tundi nädalas. Seega jätkus lihtsalt Walesis sisseharjunud töörütm. Mäletan, et kahel esimesel aastal õppisin peaaegu ainult matemaatikat ja füüsikat. See eeldas tõsist tööd, aga olin saanud Atlantic College’ist tugeva põhja. Peale õpingute tõi see sügis kaasa uusi vaba aja veetmise võimalusi. Teekkarite uues üliõpilasmajas Dipolis korraldati teisipäeviti koosviibimisi ja nädalavahetustel tantsuõhtuid. Veelgi toredam oli see, et Dipolis sai ka sooja sööki. Ma ei ole kunagi olnud suurem asi söögitegija, kuigi kartulid ja munad saan ikka keedetud. Ühikaboksi köögis piirdusin peamiselt pakisuppide soojendamise ja võileibadega. Seepärast oli Dipolil minu toidumurede lahendamises otsustav tähtsus.

Boksikaaslased olid toredad. Nende kaheteistkümne teekkari seas oli iga aastakäigu üliõpilasi. Me ei tõmbunud igaüks oma nurka, vaid veetsime elutoas ühiselt aega, keetsime kohvi ja vestlesime päevakajalistel teemadel. Need selles seltskonnas veedetud kaks ja pool aastat olid oluline osa minu elukoolist. Oleme ka pärast lõpetamist paaril korral kokku saanud.

Praegu räägivad teekkarid odandumisest. Selle termini all peetakse silmas elu koondumist nii kindlalt teekkarikülla, et Otaniemist kaugemale satutakse haruharva. Mina siiski ei odandunud. Käisin Teekkaritennisele reserveeritud aegadel Lönnrotinkatul vanas Teekkarilas tennist mängimas. Päris teekkarielust ma eriti aktiivselt osa ei võtnud, aga elasin muidu aktiivset elu. Isegi sedavõrd aktiivset, et tennisemäng muutus 1970ndatel sesoonseks. See on ainuke periood, mil olen tolles olulises harrastuses pikemaid pause pidanud.

Taistolastega sattusin esimest korda kokku Otaniemis. Neil olid kindlad seisukohad. „Demarite, tsentristide ja koonderakondlaste probleem on selles, et neil puudub ideaalühiskond. Selline elamise šabloon, mis töötaks igas maailma nurgas, paremini kui Soome. Meil on vähemalt nii Saksa DV kui Nõukogude Liit,“ ütlesid nad.

Tänapäeva vaatenurgast on raske mõista, kui ülepolitiseerunud olid 1970ndad. Kõik, sõna otseses mõttes kõik, oli poliitiline. Ka mina alustasin oma poliitilist karjääri üliõpilasvalimiste kandidaadina, 1969. aastal olid need esimest korda avalikult parteipoliitilised. Mina kandideerisin Rahvusliku koonderakonna (Kansallinen kokoomus) ridades. Minu kodukandis Pohjanmaal valitses kaheparteisüsteem. Kõik, keda ma tundsin, hääletasid kas koonderakonna või tsentristide (Keskusta, 1960ndate keskpaigani Maalaisliitto) poolt. Leidsin, et koonderakond sobib kõige paremini mõtlevale inimesele, kellele sotsialism ei istu, ja mulle see tõepoolest ei istunud. Mulle sai aga kiiresti selgeks, et koonderakonna üliõpilaspoliitikal polnud tollal mingit muud sisu peale sotsialismile oponeerimise. Sellest mulle ei piisanud. Tundus, et nad ei paku omalt poolt midagi, kuna keskenduvad uue loomise asemel oponeerimisele. Pärast esimest aastat läksin üle tsentristide rühma, sest seal paistis olevat mõtlevaid inimesi ja leidus vanu sõpru, nagu Pentti Kouri ja Pekka Puska. Minu valik äratas imestust, eriti Otaniemis. Ja teekkarihuumori juurde kuulub halastamatu tögamine. „Jorma, kui paljudel teekkaritel on lehm?“ küsisid õpingukaaslased.

Poliitilise frustreerumisega umbes samal ajal hakkas mind ära tüütama ka puhtalt tehniline haridus. Õpingutel Otaniemis polnud iseenesest midagi viga, aga ainult diferentsiaalvõrranditest ei piisanud maailma seletamiseks, kuigi võrrandid ise pakkusid piisavalt peamurdmist. Tundsin, et vajan TKKle lisaks sotsiaalsemat ja laiapõhjalisemat haridust. Olin juba Walesis õppinud rahvamajandust ja tahtsin nüüd ülikoolis neid õpinguid jätkata. Paljud mu sõbrad õppisid Helsingi ülikooli riigiteaduste teaduskonnas, nii et 1971. aastal astusin sinna ka mina. Seekord polnud mul isegi vaja sisseastumiseksameid teha, sest minu üllatuseks piisas Atlantic College’i õpitulemustest.

Rahvamajanduse osakond asus Helsingi kesklinnas Porthania õppehoones. Tundsin end „rahvakas“ suurepäraselt. Õhkkond oli meeldiv, vestlused ja õpetus pakkusid ühiskondlikele probleemidele uut lähenemisnurka. Osakonnas polnud puudust arukatest õppejõududest, kes oskasid mind asjalikult juhendada, näiteks lõputöö teema valikul. Sageli käisin näiteks assistent Sixten Korkmani vastuvõttudel. Kuigi sotsiaalne see periood minu jaoks polnud. Ma ei käinud õigupoolest kuulamas ühtegi loengusarja, välja arvatud mõned seminarid. Istusin peamiselt raamatute taga ja õppisin eksamiteks, kohati üsna kiires tempos.

Selleks ajaks olin juba lõpetanud unistamise füüsikaprofessori karjäärist. Ma polnud aga leidnud selle asemele ühtegi uut tulevast elukutset, vaid tahtsin nüüd omandada võimalikult laiapõhjalise hariduse, et tulevikus „midagi“ ära teha. See miski tundus muutuvat järjest ebamäärasemaks ja akadeemilisemaks, aga uskusin, et küllap ma endale ühel hetkel ka elukutse välja nuputan. Rahvamajanduse õpingud olid õigupoolest seniste õpingute edasiarendus. Füüsikaosakonnas oli minu peaaine rakendusmatemaatika ja rahvamajandus on üks selle haru. Teatud mõttes peegeldavad mu õpingud tollast aega. Toona usuti, et kõike on võimalik mudeldada.