Читать книгу Võimatu edu. Kasvulava Nokias - Jorma Ollila - Страница 7

Vaasa lütseum, kus ma nüüd õppisin, koolitas tulevasi arste, juriste, vaimulikke ja insenere. Paljud poisid käisid oma isa jälgedes. Minul polnud aga lütseumis oma tulevikust aimugi. Seda ei arutatud ka kodus. Isal hakkas elektrimontööri ametist villand saama ja ta asus tööle tehase elektrisüsteemide haldajana. Mina olin endamisi otsustanud ainult ühte: mingil juhul ei hakka ma tööle tööstuses. Tehastes ja töökodades tehti musta ja üksluist tööd. Pealegi oli isa iga jumala päev tööl ja ma polnud sugugi kindel, kas tahan endale sama rasket elu.

Isal polnud minu jaoks kunagi piisavalt aega ja ka kõigil teistel oli kogu aeg kiire. Tööd ja tegemised ei saanud kunagi otsa. Kõik olid kuhugi teel, edasi või kõrgemale. Kellelgi polnud aega edevuseks, tunneteks ega muretsemiseks. Koos isa uue töökohaga saime uue kodu, suure ja avara puumaja tehase lähedal. Minult nõuti kodus ainult ühte: pidin koolis hästi õppima. See ei olnud raske. Pealegi oli vanematel õnnestunud mind uskuma panna, et õppides, tööd tehes ja ette valmistades on võimalik igast olukorrast välja tulla. Kui valmistuksin ja mõtleksin, saaksin hakkama iga vastasega. Uskusin, et teadmised on jõud, mille abil võin muuta oma saatust. Teadmiste abil jõuan edasi, võin teha suuri asju. Teadmistes on võimalik võistelda, ilma et piir kunagi vastu tuleks.

Ma isegi ei tea täpselt, millele see optimistlik maailmapilt tugines. Võimalik, et ema ja isa lihtsalt kandsid oma pettumused lastele üle. Nad mõlemad olid saanud õppida vähem, kui oleksid tahtnud. Mõlemad olid olnud oma suguvõsas esimesed, kes lõpetasid keskkooli, aga kumbki ei omandanud kõrgharidust. Nad tahtsid südamest, et nende lapsed läheksid ülikooli ja selle ka lõpetaksid.

Kunagine otsus õpingud pere loomise pärast pooleli jätta oli ema jaoks valus teema. Avalikult ei räägitud sellest kunagi, sest see oleks emale liiga palju haiget teinud. Tal oli õnnestunud pärast oma isa surma ainult tänu heale õnnele keskkooli minna ja hiljem ülikooli astuda, aga talle polnud kunagi avanenud võimalust näidata oma andeid ja võimeid täies mahus. Arvan, et ta oleks võinud jõuda väga kaugele. Ema oli saatuse peale pahane ning see kibedus muutus vaikseks halliks pilveks, mida kõik nägid, aga millest ometi ei räägitud. See pilv oli ühtlasi kohustus meile lastele, kohustus õppida.

Aastaid hiljem, kui kohtusin 2002. aastal Hiina presidendi ja parteijuhi Jiang Zeminiga, meenus ema lugu mulle uuesti. Ema oli selleks ajaks juba surnud ja ma ei saanud rääkida talle vestlustest Jiangiga. Kogenud parteijuht ja president tahtis teada, mida ma arvan Hiina börsituru arendamisest. Ütlesin, et börs võib väga edukalt areneda, aga eeskätt peab Hiina hoolitsema hariduse eest. Peab olema piisavalt häid insenere, juriste ja tööstureid, et riik säilitaks konkurentsivõime.

Kui ma hiljem seisin ärimaailmas silmitsi võimatuina tunduvate olukordadega, järgisin kodus õpitud mõtteviisi. Kõik on võimalik, kui ainult õppida, uurida ja teha kõike korralikult. Nokia oli täis inimesi, kes mõtlesid samamoodi. Me polnud nõus uskuma, et miski võiks olla võimatu. Maailm on täis võimalusi sellele, kes teab, mida teeb. Ilma süvenemise, õppimise alandlikkuse ja keskendumiseta ei sünni midagi väärtuslikku. Ma ei ole kuigi hea improviseerija. Olen alati tahtnud valmistuda selleks, mis tulema peab, ja ka ootamatusteks. Olen kõige tõhusam siis, kui tean, et olen korralikult ette valmistunud, olgu siis tegemist kõne, äritehingu või tavalise koosolekuga.

1960ndate alguses Vaasa lütseumis õppides ei teadnud ma kõigest sellest muidugi midagi. Istusin koos teiste poistega klassiruumis. Kuulasin igavaid ja rangeid õpetajaid, aga ka neid, kes panid mõtte liikuma. Ajalugu ja ühiskonnaõpetust andis Raimo Teppo, kelle tunnid olid nii huvitavad, et viimne kui poiss kuulas hiirvaikselt. Teppo oli õpetaja, kes oli ühiskonnas ja majanduses toimuvaga kursis ning andis oma vaimustuse edasi ka õpilastele. Vaidlesime tundides näiteks selle üle, milline pank on kõige parem. Neis tundides kuulsin esimest korda, mis on börs ja miks aktsiahinnad muutuvad.

Mind ei valitud kunagi klassivanemaks. Ma ei jutustanud toredaid lugusid ega rääkinud anekdoote. Ma ei korraldanud pidusid ega teinud enneaegu tutvust viina ja tubakaga. Tüdrukutele ma meeldisin, aga ma ei olnud kunagi see unelmate prints, kellele igavates usuõpetuse tundides ühtelugu kirjakesi saadetaks. Mind oli õpetatud hästi käituma. Kodus rõhutati, et kõik on võrdsed ja igaühele tuleb anda võimalus oma oskusi näidata. Kellelegi pole vaja alt üles vaadata, aga kellelegi ei tohi vaadata ka ülalt alla.

Mina käisin koolis selleks, et õppida, mitte et meeldivalt aega veeta. Paljud minu klassikaaslased tegid õpetajate kulul nalja. Mõnda õpetajat oli lõbus kiusata: usuõpetuse õpetaja oli nii hajameelne, et ta ei mäletanud, kuhu on jätnud oma auto. Teinekord ei mäletanud ta, mis nädalapäev parasjagu on ega paljut muudki. Mõne õpetaja toolile pandi knopka või märg käsn. Mina õpetajate kiusamisest osa ei võtnud ja olin kindlasti nii mõnegi klassikaaslase arvates igav kuju. Nägin välja pisut täiskasvanulikum kui mu kaaslased. Võimalik, et olin nohik juba enne, kui see sõna välja mõeldi.

Umbes samal ajal hakkasin käima õhtuti tennist mängimas. Talvel oli teinekord kakskümmend kraadi külma. Võtsin reketi, panin selga paksu talvejope ja pähe suusamütsi. Sõitsin jalgrattaga mööda Vaasa pimedaid ja libedaid tänavaid linna teise otsa. Esimene ratas ei tahtnud kuidagi teel püsida ja kogu sõit oli üks paras uisutamine. Tennisehallis mängisin sõpradega mitu tundi. Kui kaotasin, olin koju jõudes vaikne ja tusane. Tennis äratas tõsist võistlusvaimu nagu paljud teisedki asjad. Ennekõike võistlesin iseendaga ja tugevamat vastast oleks olnud raske leida.

Tennisemängu kõrval olin ka skaut ja loodusringi liige. Tol ajal olid Luonto-Liitto tegevuse üheks olulisemaks väljenduseks loodusringid, mis tegutsesid pea igas Soome koolis. Vaasa lütseumi ringi nimi oli Reviir. Ringis tegutses õpilasi pea igast tollase kooli klassist, oli ka vanemaid keskkooliõpilasi. Mina liitusin ringiga tollase keskkooli teises klassis, mis vastab praeguse põhikooli kuuendale. Hiljem sain ringi juhiks. Vaasa loodusringi tegevus keskendus ornitoloogiale, sest Merenkurkku väin on üks lindude peamisi rändeteid. Paljud loodusringi liikmed said eluaegse looduspisiku külge, osa neist on nüüd bioloogid või loodusfotograafid. Tänu loodusringile tegin tutvust ka huvitavate raamatutega. Lugesin näiteks Rachel Carsoni „Hääletut kevadet“ (soome keeles ilmunud 1963)1. Raamatu pealkiri viitab linnulaulu kadumisele, mille põhjus oli keskkonnamürkide, eelkõige DDT kahjulik mõju loodusele ja toiduahelale.

Pere vanima lapsena pidin käituma veelgi eeskujulikumalt kui ülejäänud õed-vennad. Meie peres polnud ka kombeks aasimine ega naljatamine. Me ei mõelnud välja tempe, mille üle kõik koos oleksid naernud. Elu polnud surmtõsine, aga siiski üsna tõsimeelne. Tunded hoiti endale, olgu siis tegemist suure kurbuse või rõõmuga ning eriti just ema suguvõsas hinnati vaikimist rohkem kui suuri tundepuhanguid. Kõik meie peres oskasid ennast valitseda ning vanemad olid vaoshoitusega eeskujuks. Kasvasin seega viisakaks, vaoshoituks, töökaks, naeratavaks ja auahneks nooreks meheks.

Kui 1963. aastal tehti atentaat Ameerika presidendile John F. Kennedyle, jõudis maailmapoliitika ka Soome. Lugesin selle kohta ajalehtedest, aga paljude minu klassikaaslaste kodus oli juba olemas televiisor. Meiegi olime käinud naabrite juures saateid vaatamas, aga vanemad ei kiirustanud seda uut ja revolutsioonilist aparaati muretsema. Konservatiivsel Pohjanmaal kardeti, et televiisor hävitab pereelu, halvendab laste edasijõudmist koolis ja levitab vasakpoolsust.

Meie koju jõudis televiisor 1964. aastal. Olin klassikaaslastelt televisiooni imedest kuulnud ja ütlesin emale, et ei jõua koolis teistega võrdselt edasi, kui meil pole televiisorit. Maailmas toimuvaga peab ju kursis olema. Ema rääkis asjast isale, kes ostis televiisori kohe järgmisel päeval. Kord pidi aga majas olema televiisorist hoolimata. Seepärast kogusin kõik lapsed ja vanemad laua äärde kokku ja panin kirja televiisori vaatamise reeglid. Reeglid lubasid seda vaadata ainult teatud aja. Aeg algas alles siis, kui kodused ülesanded olid tehtud. Pärast kümmet ei tohtinud televiisorit vaadata, ainult uudised ja sport olid erand. Mõnikord vaatas isa siiski televiisorit isegi öösel, kui näiteks Muhammad Ali poksis ajavahe tõttu meie jaoks ebainimlikul kellaajal. Siis aeti üles ka pere poisid, aga muidu peeti koostatud reeglitest kinni.

1963. ja 1964. aastal rõkkas raadiost ja televiisorist midagi, mis muutis terve põlvkonna maailma. „All my loving, I will send to you / All my loving, darling I’ll be true,“ kuulutas punt pikajuukselisi inglasi. Ümisesin laulu „All My Loving“ sõnu hääletult mõttes, kuigi ei saanud päris kõigest aru. Olin neliteist, oli suvi, olin jälle maal ja laudas tammusid lehmad, lambad ja kanad. See kõik oli mõõtmata kaugel Liverpoolist, kust The Beatles jõudis Soome küladesse. Lehmad ei paistnud biitlite haaravatest poplauludest suuremat hoolivat.

Tutvustasin biitlite muusikat vaimustusega ka emale, kes kuulas seda raadiost ja katsus mõista. Mul oli õega kahe peale magnetofon, millega salvestasime biitlite uusi albumeid. Peale muusika inspireerisid biitlid ka maailma noorsoo soengumoodi. Üle kõrvade ulatuvad juuksed ehk biitlisoeng oli pöörane moeröögatus ja kahtlemata ka mäss vanema generatsiooni vastu. Minu juuksed olid tollal veel kombekalt lühikesed, aga muidu kuulus biitlite tundmine üldhariduse juurde. Ma ei olnud siiski muusikaliselt eriti andekas ja kodus peeti tähtsamaks teisi asju.

Paljudel klassikaaslastel oli juba oma tüdruk. Meie kooli aknast oli hea vaade tütarlastekooli õuele. Poisse, kel oli oma tüdruk, ühtaegu kadestati ja narriti. Üks meie klassi poiss hakkas kurameerima juba neljateistkümneselt ja jäi selle tüdrukuga kauaks kokku. Minust polnud siinkohal asja: olin ilmselt liiga häbelik, reserveeritud ja alati oma käitumist kontrolliv. Või ei tundnud ma veel tüdrukute vastu piisavalt huvi.