Читать книгу Võimatu edu. Kasvulava Nokias - Jorma Ollila - Страница 13

1972. aasta novembris sõitsin Kiljava ametiühingute rahvaülikooli. Algamas oli Soome Üliõpilaskondade Liidu (Suomen Ylioppilaskuntien liitto, SYL) aastakoosolek, kus pidi valitama SYLi juhatus ja esimees. Nurmijärvisse saabus üliõpilaskondade esindajaid kogu Soomest. Sõit Espoost Nurmijärvisse ei olnud pikk, erinevalt 1970. aasta sügisesest reisist Keuruselkä SYLi kongressile.

Kohale jõudsime reedel, koosolek toimus laupäeval ja pühapäeval mõtlesime järele, millised otsused me olime lõpuks vastu võtnud. Ametlikult viibisime seal üliõpilaskondade esindajatena ja mina esindasin Tehnikaülikooli üliõpilaskonda. Valimised olid siiski varjamatult poliitilised nagu tollal kõik. Koridorides oli otsustatud, et esimeheks valitakse tsentristide kandidaat. Koonderakonna ega vasakpoolsete kandidaat poleks lihtsalt üldise poliitika taustal läbi läinud.

Taistolased olid üliõpilasmaailmas vaieldamatult ja kaua vasakpoolsete sisemise häälteheitluse esirinnas. Vasakpoolsed ei saavutanud üliõpilasvalimistel siiski kunagi enamuse toetust. Sellest hoolimata oli nende seljatagune kindel. Näiteks 1972. aastal Helsingi ülikooli üliõpilaskonna esindajate valimistel valiti vasakpoolsete nimekirja 60 kandidaadi hulgast 25 esindajat. Otsustav oli öö enne esimehe valimist, sest äge lobitöö käis hommikuni. Siis valiti välja see poliitilise tsentri esindaja, kes kõigile sobiks. Valiku tegemisel oli seega võtmepositsioonil minu taust tsentristide rühmades. Ühtlasi pandi samal ööl paika algava hooaja üldjooneline plaan. Peale sobiva inimese valimise vaieldi ka tuleva aasta rõhuasetuste üle. Olukorda võib võrrelda situatsiooniga, kus ühe ööga pannakse paika valitsuse programm.

Pühapäeval asusin pikale tagasiteele Espoosse, teades, et edaspidi saab minu elu olema hoopis teistsugune. Olin kahekümne kahe aastaselt SYLi esimees. Olin juhtinud Tehnikaüliõpilaste liitu, nii et mingisugune juhtimiskogemus oli mul olemas. Näiteks olin osalenud loengustreikide korraldamisel, mida peeti ülikoolide halduskorralduse reformimise toetuseks. Meie, üliõpilased, nõudsime, et administratsioonis peavad olema esindatud ka üliõpilased. Nüüd avanes mul võimalus täiskohaga üliõpilaste asja ajada.

Üliõpilasjuhi töö oli suuresti rahvusvaheline, nii et välismaal õppimine ja keeleoskus tulid mulle kasuks. Pärast valimisi sai mulle esimest korda elus osaks avalikkuse tähelepanu: uue üliõpilasjuhi valimisi kajastasid suuremad ajalehed ja televisioon. Korraga olin avaliku elu tegelane. Minu vanemad olid imestunud ega pidanud väljavaadet poliitikas karjääri teha oma pojale sobivaks ega soovitavaks. Kõigest pool aastat pärast abiellumist oli Liisa sunnitud tõdema, et tema abikaasa polegi enam üliõpilane. Esimehe töö eest maksti väikest palka, mis kulus suures osas Kivenlahti korteri üüriks. SYLi kontor asus tollal Uues üliõpilasmajas (Uusi ylioppilastalo) B-korpuse viiendal korrusel. Esimest korda elus oli mul oma kabinet. Väikese toa aknast avanes vaade Mannerheimintiele.

Läksin hommikul kontorisse ja tulin õhtul koju nagu igast teisest töökohast. Õpingud jäid mõneks ajaks ootele. Sellest perioodist on minu matriklis ainult tühjad leheküljed: nelja semestri kohta pole mitte ühtegi sissekannet. Riietusin iga päev ülikonda ja lipsu ning tassisin portfelli kontorisse ja tagasi. Sageli möödusid õhtud nõupidamistel, koosolekutel ja tööreisidel. Kõik oli täiesti tõsine ja läbini politiseeritud. Võtsin ka ise kõike tõsiselt ja tundub, et sain SYLi esimehe ametis mitu aastat vanemaks. Liidu kontor ja rahaasjad olid eeskujulikus korras. Sekretäride seas leidus professionaale, kes oskasid noort vaimustust ohjes hoida, juhatuse professionaalsus seevastu polnud nii ühtne.

Tahtsin saada üliõpilasjuhiks ja töö meeldis mulle. Arutasin pidevalt riigiametnike ja ministritega üliõpilaste asju. Õppisin hästi tundma sotsiaal- ja tervishoiuminister Seija Karkineni (sd), rahandusminister Johannes Virolainenit (kesk) ja eelkõige haridusminister Ulf Sundqvisti (sd). Uffe oli minust ainult viis aastat vanem, kahekümne seitsme aastane, ja Soome ajaloo noorim minister. Sel ajal oli ta juba täiemõõduline ja kogenud poliitik. Mina ei pidanud end kunagi niivõrd poliitikuks, kuivõrd üliõpilaste esindajaks. Käisin tööreisidel ka väljaspool Helsingit, kui külastasin uusi kõrgkoole, näiteks Vaasas, Tamperes ja Jyväskyläs.

Mulle meeldis töötada organisatsioonis, väikeses rühmas. Tahtsin üliõpilasorganisatsiooni juhatust efektiivselt juhtida. Koosolekutel pidi olema eesmärk ja kindel kava. Avalikust tähelepanust ei olnud ma huvitatud ega otsinud seda ise, aga sain ka selles vallas esimesed ristsed. Õppisin pidama kõnesid ilma igasuguse ettevalmistuseta. Esinemine ex tempore polnud seni olnud minu tugevam külg. Õppisin ka kirjutama pikki ja hästi ettevalmistatud kõnesid, mille ametlik suunitlus pidi vastama Soome välispoliitikale. Ma pole kunagi armastanud kompromisse, aga üliõpilaspoliitikuna olin sunnitud neid tegema iga päev ning see oli minu töö ebameeldiv, kuid ühtlasi õpetlik külg.

Aeg-ajalt pääses mõjule minu kärsitus. Soome Üliõpilaskondade Liidu juhtimine tähendas ka kõige parematel hetkedel kaitselahinguid: kommunistide esilekerkimine ja nende võimu suurenemine tuli kuidagi peatada. Kuigi vasakpoolsed polnud enam ülekaalus, tundus toona oht, et vasakpoolsed võiksid kogu üliõpilasmaailma oma võimu alla saada, täiesti reaalne. Paljudes Euroopa riikides olid üliõpilasorganisatsioonid radikaliseerunud, nii et enamik üliõpilasi võõrandus organisatsiooni tegevusest. Sedasi oli juhtunud näiteks Prantsusmaal. Sarnase olukorra ennetamine kujunes omaette eesmärgiks just tsentristidele.

Tsentristide esindajana pidin ma aga hoidma häid suhteid ka koonderakondlastega, kuigi enamikus asjades lepiti kokku vasakpoolsetega. Võimul oli vasakpoolsete ja tsentri moodustatud nn ülddemokraatlik rinne. Selle mõjust hoolimata ei kirjutanud Soome Üliõpilaskondade Liit minu esimeheks olemise ajal näiteks alla deklaratsioonile, millega oleks protesteeritud Euroopa Majandusühenduse vabakaubanduslepingu vastu. Surve vastuseisuks Euroopa Majandusühenduse vabakaubanduslepingule oli küll suur, sest olid ju aktiivselt selle vastu näiteks Tarja Halonen, Erkki Tuomioja ja Erkki Liikanen. Olulistes välispoliitilistes küsimustes, mis puudutasid suhtumist läände, püsis SYL riikliku poliitikaga ühel seisukohal.

Sain selgeks poliitilise mängu põhireeglid. SYLi etteotsa olid mind ühiselt valinud nii tsentristid kui vasakpoolsed. Mõnes hoolikalt läbimõeldud asjas, nagu Euroopa Majandusühenduse küsimuses, hääletasin siiski koonderakondlaste poolel, et toetada midagi, mida pidasin mõistlikuks. See ärritas vasakpoolseid ja osalt ka tsentriste ning mind süüdistati isegi oportunismis ja värvivahetamises. Poliitilise mängu reeglite omandamisest on mul hiljem olnud väga palju kasu: kes on juhtinud üliõpilasorganisatsiooni 1970ndate Soomes, teab kahtlemata, mis on poliitika, läbirääkimised, lehmakauplemine ja oportunism.

Ettevõtte juht peab poliitikast aru saama. Kui ei saa, võib ettevõte oma keskkonda ehk ühiskonda valesti analüüsida. Tagajärjed võivad avaldada ettevõttele halba mõju, sest keskkonda ei ole tavaliselt võimalik muuta, sellega tuleb kohaneda.

Peamine põhjus, miks esimehe amet nii kurnav oli, olid taistolased. Kaks aastat kulus nendega külg külje kõrval sahmerdades. Peasekretär Jyrki Oranen ja üks juhatuse liige, Erkki Metsälampi, olid taistolased ning nende kõrval olid üliõpilaselus mõjupositsioonil ka Sotsialistliku Üliõpilasliidu juhtfiguurid Reijo Kalmakurki ja Juhani Ruotsalo. Nende rühm oli enesekindel ja oma eesmärkides veendunud. Ülejäänud lähtusid suures osas nende algatustest.

Taistolastel oli mitu rauda tules. Ühest küljest üritasid nad aktiivselt ja agressiivselt SYLi kaudu, parlamentaarsete vahenditega, mõjule pääseda. Teisalt valmistati ette revolutsiooni. Mõnikord jäi mulje, et selle kahe teraga taktika eesmärk oli mind peajagu lühemaks teha. Tulemuste saavutamiseks Soomes kasutati kõhklematult ära sidemeid idanaabri Nõukogude Liiduga. Minu enda suhtumise alus oli nende toetusprotsent. Kui ühe rühma seljataga on umbes viieteistkümneprotsendiline toetus, peab SYLi-taoline organisatsioon andma neile võimaluse end kuuldavaks teha.

Samas ei tohi unustada, et taistolaste liikumisele sai osaks rohkem tähelepanu kui tegelikku toetust. Eduskunna valimistel jätkus seda toetust heal juhul paari protsendi jagu, üliõpilasvalimistel siiski märksa rohkem. Termin taistolaisuus mõeldi ilmselt välja 1971. aasta kevadel ajalehe Helsingin Sanomat toimetuses ja pärast seda räägiti kogu järgnenud kümnendi jooksul taistolastest.

Vabariigi president oli endiselt Urho Kekkonen, kes oli ühtlasi riigi välispoliitikas põhiline tooniandja. Kekkonen oli kindel Soome-Nõukogude suhete hoidja ja 1970ndate alguses kasvas tema välispoliitika toetus nii suurte parteide kui rahva seas. Suuresti just tänu Kekkonenile õnnestus Soomel näiteks sõlmida eksporttööstuse jaoks oluline vabakaubandusleping Euroopa Majandusühendusega. 1973. aasta jaanuaris hakkas kehtima erakorraline seadus, millega pikendati Kekkoneni 1974. aastal lõppema pidanud kolmandat ametiaega 1978. aastani. Erakorralist seadust ei surutud parlamendis hädaga läbi, vaid selle vastu võtmine eeldas 5/6 enamust ehk peaaegu kõikide parteide toetust. Erakorralise seaduse vastuvõtmiseks tehti eelnevalt kuluaarides põhjalikku lobitööd. Presidendi ametiaja pikendamine seoti Euroopa Majandusühenduse lepinguga ja oma riigi majanduse reguleerimisõigust suurendavate seadustega, mida toetasid eelkõige vasakpoolsed.

Kekkonen ja Soome välispoliitika leidsid poolehoidu ka läänes. Soome neutraalsus oli üldiselt tunnustatud, aga paljud lääne poliitikud ja ajakirjanikud ei saanud siiski kunagi lõplikult aru, millist noateral balansseerimist Soome välispoliitika külma sõja ajal tegelikult tähendas. Presidendil oli Soomes ka ägedaid vastaseid, kes teda avalikult ründasid, süüdistades Kekkoneni Nõukogude Liidu soovidele allumises ja soometumises.

Kohtusin Kekkoneniga rohkem kui üks kord. Enamasti toimusid kohtumised ametlikus vormis, aga Tamminiemis oli ka vestlusi, kus rääkisime näiteks ülikoolide haldusreformist. Informeerisime teda SYLi seisukohtadest. Kekkoneni positsioon vabariigis oli kujunenud nii ülekaalukaks, et tal oli kombeks kaasa rääkida neiski küsimustes, mis ei kuulunud otseselt presidendi võimupädevusse. President oli tähelepanelik ja huvitatud, aga tema kaalus asja eelkõige võimupoliitika seisukohast. Kuidas on ses küsimuses jagunenud parteide arvamused? Kuidas mõjutavad mõne poliitiku isiklikud eesmärgid tema väljaütlemisi?

Kõige meeldejäävam kohtumine toimus Soome Vabariigi aastapäeva vastuvõtul presidendi lossis 6. detsembril 1973. Tollal oli kombeks, et üliõpilasorganisatsioon andis oma tervituse presidendile üle enne vastuvõtu tegelikku algust. Olin ette valmistanud kõne või, õigem oleks öelda, tervituse, milles kavatsesin paluda presidendil tähelepanu pöörata tollal väga tõsisele üliõpilaste eluasemenappusele. Kõndisin piki Aleksanterinkatut presidendilossi poole, märjad Helsingi tänavad tundusid endasse imavat kogu valguse ning kaupluste vaateaknaid ehtisid juba jõulukaunistused.

Kohtusime presidendiga kell 18.30, kell 19.00 avatakse uksed ja kätlejate rongkäik valgub hanereas Riigisaali. Närveerisin loomulikult tohutult. Esiteks oli meil suur vanusevahe: Kekkonen oli minust viiskümmend aastat vanem. Ta oli seitsmekümne kolme aastane, aga endiselt heas füüsilises vormis, mäluprobleemid hakkasid välja paistma alles kümnendi teises pooles. Teine põhjus oli Kekkoneni positsioon, mida näiteks 1980ndatel sündinutel on võib-olla raske mõista. Olen pärit põlvkonnast, kelle jaoks Urho Kaleva Kekkoneni nimi oli presidendi sünonüüm. Kekkonen oli saanud presidendiks 1956. aastal, kui mina olin viieaastane ja ta oli president veel kuni 1981. aastani, mil ma sain kolmekümne ühe aastaseks.

Olime kohal väikese rühmaga, mis siis presidendilossi ukselt edasi juhatati. Teised rühma liikmed olid tolle aja vaimule kohaselt riietunud ülikonda, aga mina kandsin frakki, milles ma tol hetkel end küll eriti mugavalt ei tundnud. Lossi saalide seintel rippusid hinnalised kunstiteosed, maalid kujutasid Soome loodust ning ajaloolisi lahinguid. Aga maalikunsti süvenemiseks meil siis muidugi aega polnud.

Sisenesime ruumi kohmakalt ja üsna jäigalt. President võttis meid vastu püstijalu, kandes kõiki võimutunnuseid. Kaelas rippus keti otsas Soome Valge Roosi suurrist ja vasakule poole fraki rinnaesisele olid kinnitatud kolme rüütelkonna rinnatähed. Kekkonen vaatas meid rangel pilgul läbi oma suurte prillide. Tema mõlemal käel seisis adjutant. Esimehena oli minu ülesanne presidenti tervitada. „Härra Vabariigi President, head iseseisvuspäeva,“ alustasin ma. Samal ajal ulatasime Kekkonenile kimbu maikellukesi, mis olid mõeldud tervituseks tema abikaasale Sylvile. President võttis kimbu vastu ja ma arvasin nägevat tema suunurkades kerget naeratusevirvet. „Tänan. Hoolitsen selle eest, et need peagi õige adressaadi kätte jõuavad,“ ütles ta. See sulatas jää. Siis kandsin ette valmis mõeldud tervituse.

SYLi esimehena oli mind kutsutud ka suurele vastuvõtule. Niisiis juhatas lossi personal meid Liisaga pärast lühikest kohtumist Mariankatu-poolsesse kätlejate järjekorda. Samal ajal saabus Kekkonen Riigisaali kätlemiseks ette nähtud kohale. Sylvi Kekkonen, kelle tervis ei olnud siis enam kuigi hea, ootas presidenti istudes. President ulatas maikellukesed abikaasale ja kätlemine võis alata.