Читать книгу Võimatu edu. Kasvulava Nokias - Jorma Ollila - Страница 9

Uus kool sundis mind, häbelikku maapoissi, maailma asjade kohta arvamust avaldama. Ja oma seisukohti tuli tundides kaitsta. Kord nädalas korraldati vestlusring, kus tuli suu lahti teha ja olla valmis põhjendama oma vaateid rahvusvahelisele arengule. Mäletan siiani tuliseid arutelusid, mis olid seotud maailmas aastatel 1967–1968 toimunud muutustega.

1968. aasta alguses üritati Tšehhoslovakkias parandada kodanike võimalusi arvamust avaldada ja ühiskonnaelus kaasa rääkida. Augustis surus Nõukogude Liit Praha kevade tankidega maha. Atlantic College’is oli kaks Tšehhoslovakkia poissi, üks neist jätkas hiljem õpinguid Harvardi ülikoolis. Kooli vestlusringis jagati meid kahte rühma: need, kes toetasid okupeerimist, ja need, kes olid selle vastu. Pooled olid loomulikult kunstlikult tekitatud. Kindlasti polnud meie seas kedagi, kes oleks toetanud demokraatia jalge alla tallamist, aga erinevad seisukohad olid arutelu sünniks vajalikud. Kõigilt oodati oma arvamuse avaldamist ja sõnavõtud olid ägedad.

Esimesed kuus kuud olin seesama vaoshoitud ja pisut uje poiss, kes oli läinud Soomest, Vaasast oma esimesele välisreisile, mis pidi kestma kaks aastat. Aga seejärel hakkas häbelikkus kaduma ja ma julgesin teiste seast silma torgata. Atlantic College’is ei valitsenud sama karm kord nagu tavalistes inglise internaatkoolides. Aja vaimu ja suurt vabameelsust näitas seegi, et me ei pidanud päeviti kandma koolivormi, piisas puhastest teksastest ja korralikust ilma lipsuta triiksärgist. Õhtusöögiks pidime selga panema klubipintsaku, lipsu ja jalga viigipüksid.

Atlantic College proovis meid jõudu mööda regulaarsete elukommetega harjutada. Kuni novembrini oli igal hommikul kell 7.15 ujumine. Inglise hommikusööki pakuti alles pärast ujumist. Supelhooaeg algas uuesti pärast südatalve veebruaris. Pärast sellist hommikurituaali võis kindel olla, et kõik on ärkvel. Omandasin koolis teisigi harrastusi. Õpingute juurde kuulusid merepääste, sõudmine ja teised füüsilised tegevused. Esimestel kuudel ehitasin koos ühe kaasõpilasega merekõlbliku paadi. See oli tehtud kummist ja puuosadest, mille valmistamiseks saime abi puusepalt, aga muidu oli paat algusest peale oma tehtud. Õmblesime isegi kummiülikonnad. Küll õdedel-vendadel oli alles imestamist, kui ma raske ülikonna suvepuhkuse ajal Soome kaasa tõin. Vaasas oli selle järele siiski vähem vajadust kui tormise Atlandi rannal Walesis.

Õppisin innuga. Peale majandusteaduse vaimustusin füüsikast, mida õpetas miss Adams, noor ja ilus õpetaja, tänu kellele reserveerisin endale klassis koha, kust õpetaja oli hästi näha. Hoolimata pisut häiritud keskendumisest, sain ka füüsikas kõige paremaid hindeid.

Minu jaoks oli Atlantic College rahvusvahelistumise kool. Õppisin elama ja töötama kõrvuti teistest kultuuridest tulevate inimestega. 1960ndatel polnud see Soomest pärit nooruki jaoks kuigi tavaline. Oli küll juba võimalus minna vahetusõpilaseks Ühendriikidesse või Suurbritanniasse, aga see ei taganud samasugust kultuurilist mitmekesisust nagu Atlantic College. Soome oli 1960ndatel veel ühekultuuriline maa või vähemalt nii paistis see Lõuna-Pohjanmaalt vaadates. Minule eelnenud põlvkond ei saanud ettevõtete juhatustes näiteks kunagi mitmekultuurilisust tunda. Minust nooremale põlvkonnale on aga mitmekultuurilisus iseenesestmõistetav ja igasuguse töötamise vältimatu eeldus. Ilma mitmekultuurilise suhtumiseta ei ole rahvusvahelises ettevõttes võimalik töötada.