Читать книгу Võimatu edu. Kasvulava Nokias - Jorma Ollila - Страница 17

1978. aasta augustis sain kahekümne kaheksa aastaseks. Hoidsin käes LSE kirja, mis tagas mulle võimaluse saada rahvamajanduse doktoriks ja panna alus rahvusvahelisele akadeemilisele karjäärile. Just siis sekkus mängu saatus või juhus ja muutis kogu mu elu.

Olin Soome-Inglise kaubanduskoja lõunal rääkinud meestega Citibankist, mis parasjagu vallutas Euroopat ja avas mitmes riigis uusi kontoreid. Juba varasemast olin tuttav Citibanki tegevusega Londonis. Teadsin, et tegemist on hästi juhitud rahvusvahelise finantshiiglasega. LSEs olin tutvunud rahvusvahelise kapitalituru kasvuga. Õpingute põhjal teadsin, et kapitalituru avanemine mõjutab lähiaastail maailma rohkem kui mis tahes teine nähtus. Rahvusvahelistel pankadel pidi selles arengus olema suur roll. Citibank oli alustanud selle elluviimist praktikas, mida ma olin teoorias äsja õppinud.

Citibank pakkus mulle tööd. Alguses oleksin töötanud Londonis ning tutvunud panga töötavade ja rahvusvahelise finantsturu praktikaga. Seejärel pidin siirduma Helsingi Citibanki uude kontorisse. Citibank pakkus palka, tõelist tööd ja võimalust õppida rahvusvahelises keskkonnas uusi asju. Pank värbas noori kõikjalt maailma ülikoolidest. Citibanki arvestuse kohaselt pidid need noored spetsialistid neisse paigutatud investeeringu kümne aastaga tasa teenima. Tänu pangasisesele koolitussüsteemile isegi viie-kuue aastaga. Panga seisukohast oli koolitussüsteem seega tasuv investeering tulevikku ja uute turgude kasvu. Ühtlasi võitis Citibank usaldust riikides, kus ta oma tegevust alles alustas. Ilma kohaliku oskusteabeta oleks Ameerika pangahiid vaevalt suutnud suurte rahvusvaheliste pankadega võistelda.

Citibanki pakkumine seadis mu senise elu kõige raskema valiku ette. Paljud minuealised olid juba oma elukutse leidnud. Nad olid hoolega õppinud ning pidasid juba oma perekonda üleval ja maksid eluasemelaene. Ma polnud elukunstnik ega boheemlane, kaugel sellest, aga ometi oli mul õnnestunud elada kakskümmend kaheksa aastat igasuguse vajaduseta elukutse valiku pärast muretseda. Londonisse sõites olin otsustanud ainult seda, et minu tulevik on akadeemiline. See oli sama unistus, mille olin pähe võtnud juba kümme aastat tagasi Atlantic College’is. Ühtlasi oli see kooskõlas minu iseloomuga.

Ühe analüüsi kohaselt võib inimesed jagada kolme rühma: sooritajad, sotsiaalsed ja võimukasutajad. Võimukasutajad tahavad omada positsiooni ja võimalust teistele inimestele ülesandeid jagada. Nad tunnevad end hästi võimumasinavärgis ja võim pakub neile rahuldust. Sotsiaalsed inimesed omakorda naudivad võimalust teha asju ühiselt. Nende jaoks on suhtlemine tähtsam kui tulemused. Sotsiaalsete inimeste jaoks on kõige tähtsam üldine hüvang ja heaolutunne. Ärgu pandagu mulle pahaks, aga paljud Vahemere-äärsete maade inimesed kuuluvad sotsiaalsesse tüüpi.

Mina ise kuulun sooritajate hulka. Sooritajad naudivad tegutsemist. Nad tahavad pidevalt saada endale uusi projekte ning need ellu viia, et liikuda edasi järgmise juurde. Neile pakub naudingut toimetamine, tegemine ja uurimine. Nende sidemed teiste inimestega kujunevad välja töö kaudu. Nad koondavad enda ümber inimesi, kellega koos täita ühiseid ülesandeid. See pole nende jaoks aga mitte sotsiaalne kogemus, vaid sooritajad tahavad, et kõik toimuks õigel ajal ja eesmärgipäraselt. Sooritajatel on alati eesmärgiks midagi suuremat ja paremat, mõni järgmine projekt. Nad naudivad iga eduhetke, aga mõtlevad samal ajal juba millelegi muule.

1978. aastal Londonis ei osanud ma end veel nii põhjalikult analüüsida. Lugesin sellest jaotusest alles hiljem ja ka Liisa kinnitas, et kuulun kahtlemata sooritajate hulka. Igas inimeses on loomulikult elemente kõigist kolmest rühmast: miski ei ole mustvalge. Ja õnneks võivad inimesed õppida uusi omadusi.

Ma polnud küll vanem kui kahekümne kaheksa aastane, aga olin võimumängudega siiski juba kokku puutunud. Olin juhtinud üliõpilasorganisatsiooni, olin pidanud läbirääkimisi venelastega ja teinud tutvust parteipoliitikaga. Poliitilises keskkonnas ei tundnud ma end siiski hästi, kuna ma polnud piisava toetuse saamiseks küllalt sotsiaalne. Ma polnud ka piisavalt huvitatud võimusüsteemidest ega võimust üleüldse, et taotleda kohta parlamendis või välisministeeriumis. Tahtsin lihtsalt midagi ära teha. Heaks tulemuseks pidasin seda, kui üliõpilasorganisatsioonil õnnestus parandada ühiselamute seisukorda või õppelaenu tingimusi.

Sooritaja vajab pidevalt tegevust. Ta on sageli uudishimulik, sest lisateave pakub võimalusi uuteks sooritusteks. Sooritaja ei vaja liiga sotsiaalset elu ega teiste tunnustust, piisab sooritusrõõmust. Ta solvub, kui tema soorituse väärtust üldse ei hinnata või kui sooritust halvustatakse. Sooritaja peab kinni teistele, aga ka endale antud lubadustest. Endale antud lubadustega ongi kõige raskem. 1978. aastal olin endale lubanud, et lõpetan magistriõpingud ja jätkan doktorikraadi saamiseni õpinguid LSEs. Briti Nõukogule antud lubadusel oli loomulikult samuti kaalu, aga palju rohkem vaevas mind endale antud sõna. Alateadlikult, nii mõtlen ma praegu, kui turjal on üle kuuekümne aasta, vaevas mind ka omamoodi auvõlg emale, kes polnud saanud nii palju haridust, nagu oleks soovinud. Tahtsin näidata, et võin saada doktoriks, majandusteadlaseks.

Enne Citibanki pakkumist puudus mul igasugune ärimaailma kogemus. Olin jälginud isa lõputut ja ränka tööd ettevõtetes. See ei olnud eriti ahvatlev. Olin teoorias tuttav sellega, kuidas ettevõte peaks rahvamajanduses toimima. Uskusin kindlalt turumajandusse, kuigi teadsin ka selle puudusi. Soomet valitsesid suured pangad, suured metsatööstuskontsernid ja mõni metallitööstuse ettevõte. Ettevõtete võim oli koondunud samadesse kabinettidesse, kus pankade ja kindlustusfirmade juhid otsustasid tööstusküsimusi.

Kapitaliturgu reguleeris Soome Pank, kellelt ettevõtted pidid taotlema valuutakrediiti ja ka muud finantseeringut. Soome majandus oli nagu suletud klubi, mida juhtisid mõned suurettevõtted. Aga Soome elas ometigi ekspordist: tulusast kaubavahetusest Nõukogude Liiduga ja traditsioonilisest ekspordist läände, paberist, puidust ja masinatest. Mõned Soome ettevõtted uskusid siiski ka uutesse tegevusvaldkondadesse: näiteks Nokia otsustas 1970ndatel alustada telefonikeskjaamade tootmist ning ettevõttel õnnestus ka müüa pankadele suuri arvuteid. Sellest ei teadnud ma küll tookord Londonis veel midagi.

Minu arusaam ettevõtlusest ja Soome ettevõtetest oli kesine. Ma polnud asutanud ühtegi firmat. Ma polnud müünud ega ostnud. Ma polnud turustanud ega tegelenud tootearendusega. Mul oli mingisugune põhimõtteline arusaam sellest, kuidas ettevõtted töötavad. Kahtlesin põhjendatult, kas ma saaksin ärielus üldse hakkama. Olin küll õppinud esinema, aga jäin olemuselt siiski intelligendiks ja spetsialistiks. Mulle meeldis uurida ja luua asjadest tervikpilt. Mind hirmutas mõte organisatsioonist, mille ainus eesmärk on aktsionäridele kasumit toota.

Ma polnud kindel, kas ettevõtetes on vaimset elu. Mõtlesin Soome suurte ettevõtete juhtidele ning eelnev küsimus valmistas mulle järjest rohkem muret. Kas ma tahan ühel päeval olla kabinetis istuv autoritaarne juht, kes langetab otsuseid pärast viiendat klaasi konjakit? Kas ma tahan loobuda oma lõbuks mõtlemisest ja muutuda libedaks kaupmeheks, kes naudib nädalatepikkusi läbirääkimisi vene politrukkidega? Teadsin hästi vastust neile küsimustele.

Kas ettevõtlus polnud mitte liiga lihtsakoeline? Kas ma pean lõpetama teoreetiliste küsimuste kallal juurdlemise, kui valin akadeemilise asemel „praktilise“ elu? Mida ma ütleksin kõigile sõpradele, kes teevad akadeemilist karjääri? Kuidas seletaksin seda kõike iseendale, kui ärielu osutub just selliseks, nagu ma kartsin: nüristavaks, ebaintelligentseks kasumitaotlemiseks ja oportunistlikuks võimumänguks?

Citibanki pakkumine sundis mind ka akadeemilise karjääri plaani kriitilise pilguga üle vaatama. Kas ma tahaksin jätkata madalapalgalist teadustööd, kui peres on juba üks laps ja kindlasti tuleb neid veel juurde? Kas ma jaksan kümme aastat oodata esimest professorikohta? Ja kas ma olen tõepoolest huvitatud akadeemilisest karjäärist? Kas ma pole siiski praktiline inimene, kes tahab kogu aeg teha midagi kasulikku? Kas teadlase tööga kaasnev üksildane nokitsemine on ikka minu jaoks, kes ma olin end alati hästi tundnud teistega koos töötades? Kas ma polnud mitte loonud endale akadeemilisest karjäärist lihtsalt ilusat illusiooni, samal ajal kui tegelikkuses igatsesin midagi muud?

Küsimused olid teravad. Kui ma oleksin toona teadnud, kui oluline see otsus minu tuleviku seisukohast on, oleksin ilmselt mõelnud veelgi kauem. Nüüd kaalusin võimalusi kuu aega. Istusin öösiti üleval ja arutasin asja Liisaga, kes ei mäletanud, et oleks näinud mind kunagi nii raske valiku ees.

Kunagi hiljem ei ole ma oma elus nii suurt otsust vastu võtnud. Viis päeva pärast oma kahekümne kaheksandat sünnipäeva, 20. augustil 1978, olin pärast magamata ööd otsusele jõudnud. Võtsin Citibanki pakkumise vastu. Võib-olla on mul ärimaailmas rohkem võimalust rakendada seda, mida olin seni õppinud.

Alles palju hiljem mõistsin, mida see minu elus tähendas, ja kuidas see nagu kõik suured otsused nõudis ohvreid. Selle otsusega ohverdasin ühe unistuse, aga ma pole seda kahetsenud: ees oodanud aastad näitasid, et otsus oli õige. Need augustipäevad Londonis olid täidetud ebakindlusega, aga see käib suurte otsuste juurde. Elu ei ole võimalik täielikult ette planeerida, kui väga seda ka ei tahaks. Olen oma loomult ratsionalist, aga pean siiski tunnistama, et ilma mitme juhuse summata ei oleks minust saanud ärijuhti. Ka tookord Londonis oleksin võinud otsustada teisiti. Oleksin siis praegu kahtlemata rahvamajanduse professor, võib-olla mõnes tuntud ülikoolis. Igal juhul oleks minu elu teistsugune.

Kuigi olin sunnitud läbi kaaluma mitu põhimõttelist küsimust, kergendas otsuse langetamist üks praktiline seik. Ma polnud käinud sõjaväes ja pidin sinna minema enne kolmekümnendat sünnipäeva. Väitekirja kirjutamine oleks seega tõenäoliselt niikuinii sõjaväe tõttu pooleli jäänud ja Citibank oli nõus andma mulle ajateenistuse jaoks peaaegu terve aasta vabaks. Järgmisel päeval teatasin Citibanki Skandinaavia asjade eest vastutavale juhile, John Quitterile, et soovin septembri alguses alustada Londonis praktikandina. Ühtlasi torkasin London School of Economicsi pakkumise väitekirja kirjutada kiletaskusse ja ümbrikusse. Hoidsin seda alles veel mõne kuu, puhuks, kui peaksin hakkama oma valiku õigsuses kahtlema. Mul oli „akadeemiline elukindlustus“ juhuks, kui ärimaailm petab kõiki mu lootusi ja minu halvimad eelaimused osutuvad tõeks. LSE paber on minu isiklikus arhiivis siiani tallel, aga mul pole olnud vajadust seda kasutada.