Читать книгу Võimatu edu. Kasvulava Nokias - Jorma Ollila - Страница 3

Üks päev 1992. aasta jaanuaris

Keegi polnud rahul, kui mind 1992. aasta 16. jaanuaril valiti Helsingis Nokia tegevjuhiks.

Nokia börsiväärtus langes esialgu kümme protsenti ja jäi päeva lõpuks neljaprotsendilisse langusse, millega investorid andsid selgelt märku, mida nad minu eduvõimalustest arvavad. Ajakirjanike meelest olin ma Soome suure ettevõtte juhtimiseks liiga noor (41aastane) ja liiga kogenematu. Nokia töötajad kartsid kõige halvemat: endine pangahärra ja finantsjuht toodi suitsevatele varemetele, et ta ettevõtte tükkideks lammutaks ja enampakkumisel tükkhaaval maha müüks. Minu perekond arvas, et olen võtnud vastu hirmsa ülesande, mis võtab edaspidi kogu mu aja, nii et minu kolm last näevad mind nüüdsest ainult hilja õhtul, kui sedagi. Võib-olla näevad nad mind järgmine kord suvel. Algus oli seega paljutõotav.

Tuleb katsuda see kõik heaks pöörata, mõtlesin õhtul pimedas Nokia peakorterist koju sõites. Päike oli loojunud juba pärastlõunal. Jaanuari keskpaik on valgusega kitsi. Kevad oli alles kaugel, aga õnneks hakkasid päevad juba pikenema. Sõitsin Volvoga üle sildade ja vaatasin jäätunud merd, mida lõhestasid jäälõhkujate sisse sõidetud laevateed.

Ise olin ma rahul, kuigi teised selle valiku üle ei rõõmustanud. Vähemalt olid ebakindlus ja jokutamine nüüd läbi. Mul oli oma ettekujutus, mida Nokia tegevjuht peaks ette võtma. Ometi polnud mul aimugi, millega olin end tegelikult sidunud. See oli omamoodi kergendus: olin astunud mägiraudteele, mille tõusude ja languste hirmuäratavust ma ei osanud ettegi kujutada. Kui keegi oleks hüpanud mu Volvo esiistmele ja rääkinud, milline edulugu Nokiat ees ootab, ei oleks ma teda uskunud. Kui keegi oleks küsinud, milline saab olema ettevõtte tulevik, oleksin vastanud: „Pole aimugi.“ Tähendab, juhul kui oleksin pidanud olema aus.

Kui keegi oleks kirjeldanud, kui hullud saavad olema kõige raskemad hetked Nokia juhtkonnas, ei oleks ma sedagi uskunud. Või kui oleksin, oleksin läinud ja võtnud tagasi oma otsuse asuda juhtima ettevõtet, mis oli rahapuudusest põhja minemas, kokku varisemas ja uksi sulgemas. Olin tõstnud kaptenina jala laeva, millest ulatus veepinnale veel ainult kaptenisild: alus ise oli juba uppunud ja masinaruum vett täis.

Eelmine tegevjuht oli saanud sule sappa, kuna läks tülli peadirektoriga, kes oli otsustanud pensionile jääda. Enne neid ametis olnud peadirektor oli sooritanud enesetapu. Pärast seda oli Nokiat proovitud müüa Rootsi Ericssonile, kel jätkus taipu Soome pankade müügipakkumisest ära öelda. Pole siis ime, et ettevõtte sisekliima oli vilets. Minu valimine Nokia tegevjuhiks pidi lõpetama ühe etapi ettevõtte ajaloos ja alustama uut. Seda ma 1992. aastal muidugi veel ei teadnud. Teadsin ainult, et eelmise põlvkonna mehed olid teinud mulle ülesandeks firma jalule tõsta, sest nemad ise olid selle peaaegu hävitanud.

Ma ei teadnud ka seda, et jään Nokia etteotsa rohkem kui neljateistkümneks aastaks. Ma ei julgenud mõelda kuuest kuustki kaugemale. Kui mulle pakuti Nokia tegevjuhi kohta, olin öelnud oma abikaasale Liisale, et sellel ametipostil võib lahkumine tulla õige kiiresti ja ootamatult. Võib-olla saab omanikel isu täis, investorid võtavad oma raha välja või langeb ettevõtte börsiväärtus nii madalale, et see neelatakse ühe suutäiega alla.

Konkurentidel oli põhjust rahuloluks. Nende arvates oli nüüd Nokial kriips peal, sest muidu poleks valitud endist finantsjuhti. Varsti on ettevõte müügis kas ühes tükis või osade kaupa. Konkurentidel pole tarvis teha muud, kui oodata Nokia lagunemist ja siis lõplikku müüki.

Vaevalt, et soomlased minu valimisega rahul olid. Ülikooliajal olin olnud poliitikas ja pärast seda töötanud Ameerika pangas. Nende töökohtade eest mulle plusspunkte ei antud. Poliitika ja üliõpilaspoliitika olid juba iseenesest kahtlane valdkond ning kahtlemata oleks olnud isamaalisem, kui oleksin töötanud mõnes Soome pangas. Ega Soomes polnudki palju neid, kes oleksid mind üldse teadnud. Ka minu taust polnud tüüpiline: soomlased võisid küsida, et mida too 41aastane insener ja majandusteadlane võib teada tehasetööst või töötajate igapäevastest muredest. See oli hea küsimus: oleksin 1992. aastal Jorma Ollilat nähes ise küsinud sedasama. Too Jorma Ollila nägi välja nagu kärsitu, hästi riides pangandustegelane, kellel oli kangekaelne pilk ja hea numbrimälu. Tol mehel jätkus nii palju enesekindlust, et ta isegi ei teadnud, kui palju võimalusi Nokia tegevjuhil läbikukkumiseks on.

Olin valmis käised üles käärima ja tööle asuma. Kogu jõust. Seda ma oskasin ja see mulle meeldis, aga sellest poleks piisanud. Praegu oli vaja midagi muud, et meie Nokiaga ellu jääksime. Pidin leidma inimesed, kes usuksid firmasse. Pidin ettevõttele sisse puhuma uue hinge nii, et inimesed usuksid iseendasse. Muidu vajume kõik selle mere põhja, mis on täis uppunud suurettevõtteid, mille nimedki on unustatud.

Minul ja veel mõnel kolme-neljakümnesel Nokia juhil oli unistus. See oli argine eesmärk, mille täitmist oli võimalik proovida. Vaatasime ringi ja nägime, et Soome ja selle majandus olid kokkuvarisemise äärel. Vaatasime Nokiat ja märkasime, et ettevõtet pole korralikult juhitud. Ometi teadsime, et Nokia on hea ettevõte. Teadsime, et ettevõte, mis on meile juhtida antud, on võimeline enamaks kui seni. Me tahtsime seda näidata kogu maailmale.

See on lugu meie argipäevast ja tööst Nokias eri aegadel ning sellest, kuidas ma juhuse tahtel sain Nokia juhiks, kuigi minust pidi saama füüsik või majandusteadlane. See on ka lugu meie meeskonnast, Nokia inimestest, kes järgnesid meile teel tolle reaalse unistuse poole. See on lugu erandlikust edust, aga ühtlasi lugu valedest hinnangutest, otsustest ja vigadest, mida me tegime.