Читать книгу Kapten Granti lapsed - Jules Verne - Страница 10

Nädal aega pärast Kap Pilaresist möödumist sõitis «Duncan» täie auruga Talcahuano lahte – suurepärasesse kaheteistkümne miili pikkusesse ja üheksa miili laiusesse jõesuudmesse. Ilm oli imeilus. Tolle maa taevas pole ühtki pilve novembrist märtsini ja piki Andide ahelikust varjatud rannikut puhub tuul alati lõunast. Vastavalt Edward Glenarvani korraldustele oli John Mangles Chiloe saarestikust ja kõigist neist loendamatuist Ameerika mandri kurdudest lähedalt möödunud. Mõni laevajäänus, purunenud raatükk, inimkäega töödeldud puukild võis «Duncani» viia laevahuku jälgedele. Kuid midagi ei nähtud, ja oma teed jätkates heitis jaht ankru Talcahuano sadamas nelikümmend kaks päeva pärast seda, kui lahkuti Clyde’i udustest vetest.

Otsekohe käskis Glenarvan paadi vette lasta ja maabus ühes Paganeliga sadamakail. Geograaf tahtis juhust kasutades tarvitada nii hoolikalt omandatud hispaania keelt, kuid tema suureks üllatuseks ei saanud pärismaalased ühestki tema sõnast aru.

«Mul puudub õige hääldamine,» ütles ta.

«Läki tollivalitsusse,» vastas Glenarvan.

Seal teatati talle mõne ingliskeelse sõna ja ilmekate käeliigutuste varal, et Briti konsuli asukohaks on Concepcion. Sinna oli tunni tee. Glenarvan leidis hõlpsasti kaks nobedat hobust ja veidi aja pärast saabus ta ühes Paganeliga suurde linna, mis oma olemasolu eest võlgnes tänu Valdivia, Pizarro vapra kaaslase ettevõtlikule vaimule.

Kui palju oli see linn kaotanud oma muistsest hiilgusest! Sageli pärismaalaste poolt rüüstatud, 1819. aastal maha põlenud, tühjaks jäänud, varemeteks varisenud ja leekide hävitustööst veel mustunud müüridega linnas oli vaevalt kaheksa tuhat elanikku. Isegi Talcahuano jättis ta varju.

Linna tänavad rohtusid elanike laiskade jalgade all. Polnud äritsemist, mingit tegevust, mitte mingisugust asjaajamist. Igal palkonil helises mandoliin, läbi akende varbkardinate kostis raugeid laule. Concepcion, muistne meeste linn, oli muutunud naiste ja laste külaks.

Glenarvanil polnud tahtmist selle mandumise põhjusi uurida, kuigi Jacques Paganel teda sel teemal ründas. Ühtki hetke kaotamata läks ta härra J. R. Bentocki, Briti kuningliku konsuli juurde. See ametnik võttis ta väga viisakalt vastu. Kapten Granti lugu kuuldes lubas ta kogu rannikult teateid hankida.

Mis puutub küsimusse, kas «Britannia» oli randunud kolmekümne seitsmenda paralleeli kohal Tšiili või Araukaania kalda lähedal, siis ei osanud ta midagi vastata. Sellise õnnetuse kohta polnud ühtegi teadet tulnud ei konsulile ega tema ametivendadele teistest rahvustest. Glenarvan ei kaotanud julgust. Ta läks tagasi Talcahuanosse, ei hoolinud vaevast ega rahast, ja saatis hulga mehi rannikule otsima. Kõik asjata! Hoolsaimgi teadetekogumine rannaelanike seas ei andnud tagajärgi. Sellest tuli järeldada, et «Britannia» hukkumine ei olnud mingit jälge jätnud.

Glenarvan informeeris oma reisikaaslasi otsingute tagajärjetusest. Mary Grant ja tema vend ei suutnud oma valu varjata. Oli möödunud kuus päeva «Duncani» saabumisest Talcahuanosse. Reisijad olid ühiskajutisse kogunenud. Leedi Helena lohutas kapteni lapsi – mitte sõnadega (sest mida oleks ta võinud öelda!), vaid kallistustega. Jacques Paganel oli jälle dokumendi kätte võtnud ja vaatles seda pingutatud tähelepanuga, nagu soovides sellest uusi saladusi välja pigistada. Juba tund aega oli ta seda nõnda silmitsenud, kui Glenarvan äkki tema poole pöördus ja ütles:

«Paganel! Ma usaldan teie teravat mõistust. Kas meie tõlgitsus on ekslik? Kas sõnadele antud mõte on ebaloogiline?»

Paganel ei vastanud. Ta mõtles.

«Kas meie arvamused oletatava õnnetuskoha kohta ei pea paika?» jätkas Glenarvan. «Ent kas Patagoonia nimi ei torka otsekohe silma kõige nürimeelsemalegi inimesele?»

Paganel vaikis ikka.

«Kas ei anna lõpuks meile õigust ka poolik sõna indi..?»

«Just nii,» vastas MacNabbs.

«Ja kas pole siis ilmne, et merehädalised neid sõnu kirjutades olid kindlad, et nad langevad vangi indiaanlaste kätte?»

«Peatan teid siin, mu armas lord,» vastas Paganel viimaks. «Kui teie teised järeldused on õiged, siis vähemalt viimane tundub mulle mõistusevastane.»

«Mida te sellega ütelda tahate?» küsis leedi Helena. Kõikide pilgud kiindusid maateadlasele.

«Tahan ütelda,» vastas Paganel sõnu rõhutades, «et kapten Grant on praegu indiaanlaste vang; ja ma lisaksin juurde, et dokument ei jäta ses asjas mingit kahtlust.»

«Rääkige selgemini, härra,» ütles miss Grant.

«Miski pole kergem, armas Mary. Selle asemel, et lugeda: «langevad vangi julmade indiaanlaste kätte», tuleb lugeda: «on vangis», ja kõik muutub selgeks.»

«Kuid see on võimatu!» vastas Glenarvan.

«Võimatu! Ja miks, mu auväärt sõber?»küsis Paganel naeratades.

«Sest merehädalised võisid pudeli merre visata ainult sel hetkel, mil laev purunes kaljudel. Sellest järeldan, et pikkus- ja laiuskraadid märgivad laeva hukkumispaika.»

«Miski ei tõenda seda,» vastas Paganel vilkalt. «Ma ei mõista, miks ei võinud sisemaale kaasa viidud merehädalised katsuda oma vangistuskohta pudeli varal teatavaks teha.»

«See on ju lihtne, armas Paganel. Et pudelit merre visata, pidid nad ikkagi mere läheduses olema.»

«Kui pole merd, siis võib pudeli visata ka merre voolavasse jõkke,» vastas Paganel ruttu.

Hämmeldunud vaikus järgnes ootamatule vastusele, mis ometi oli vastuvõetav. Läikest kuulajate silmis mõistis Paganel, et igaühes neist tekkis uus lootus. Leedi Helena lausus esimesena:

«Milline mõte!»

«Ja milline hea mõte!» lisas geograaf lihtsameelselt.

«Niisiis, te arvate…?» küsis Glenarvan.

«Ma arvan, et tuleb leida see koht Ameerika rannal, kust läheb läbi kolmekümne seitsmes paralleel, ja siis liikuda mööda seda joont poole kraadi võrragi kõrvale kaldumata kuni kohani, kus see jõuab Atlandi ookeani. Võib-olla leiame sel kombel «Britannia» merehädalised.»

«Nõrk lootus!» vastas major.

«Olgu see nii nõrk kui tahes,» jätkas Paganel, «kuid me peame õnne katsuma. Kui mul juhuslikult on õigus ja kui pudel on merre jõudnud mööda mõnd selle mandri jõge, siis peame paratamatult leidma vangisolijate jäljed. Vaadake, sõbrad, selle maa kaarti ja te veendute, et mul on ilmselt õigus.»

Seda öeldes laotas Paganel lauale Tšiili ning Argentiina kaardi.

«Vaadake,» ütles ta, «ja jälgige mind sel jalutuskäigul läbi Ameerika mandri. Astume üle kitsa Tšiili maariba. Ületame Andide aheliku. Laskume alla pampadesse. On’s neil aladel puudus jõgedest, jõekestest, ojadest? Ei ole. Siin on Rio Negro. Siin Rio Colorado; siin nende harujõed, millest kolmekümne seitsmes laiuskraad üle jookseb – kõik nad võisid olla dokumendi edasikandjateks. Seal, mõne paiksete indiaanlaste suguharu võimuses, mäekurus mõne vähetuntud jõe kaldal ootavad ehk saatuse käe vahelesegamist need, keda mul õigus on meie sõpradeks nimetada! Kas peame siis nende lootusi petma? Kas ei arva teie kõik, et peame läbi mandri jälgima otsejoont, mida mu sõrm praegu kaardile joonistab? Ja kui ma tõenäolisuse kiuste ka seekord eksin, kas ei ole me siis kohustatud minema kolmekümne seitsmenda paralleeli lõpuni, ja kui tarvis, sõitma seda joont mööda ümber maakera, et merehädalisi leida?»

Need suuremeelsed, ärevusega lausutud sõnad tekitasid Paganeli kuulajais sügava meeleliigutuse. Kõik tõusid püsti ja tulid tema kätt suruma.

«Jah, mu isa on seal!» hüüatas Robert Grant, silmadega maakaarti neelates.

«Olgu ta kus ta on, mu laps,» vastas Glenarvan, «me leiame ta! Ei saa olla midagi loogilisemat kui meie sõbra Paganeli tõlgitsus. Peame kõhklemata tema poolt juhatatud teed mööda liikuma hakkama. Kapten on kas arvukate indiaanlaste käes või mõne nõrga suguharu vang. Viimasel juhul vabastame ta. Esimesel juhul uurime olukorda, tuleme tagasi idakaldale jäänud «Duncanile», sõidame Buenos Airesesse; seal kogub major MacNabbs väesalga, mis saab jagu kõigist Argentiina provintside indiaanlastest.»

«Hästi! Hästi, kõrgeausus!» vastas John Mangles. «Ja mina lisan, et see teekond läbi Ameerika mandri toimub ilma hädaohuta.»

«Ilma ohtudeta ja ilma väsitavate seikadeta,» võttis Paganel jälle sõna. «Kui paljud on selle teekonna juba sooritanud, ilma et neil oleks olnud selliseid võimalusi selle teostamiseks nagu meil ja ilma et nende vahvust oleks toetanud ettevõtte suur siht! Kas ei rännanud 1782. aastal keegi Basilio Villarmo Carmenist Kordiljeerideni? Kas ei läinud 1806. aastal keegi tšiililane, Concepcioni provintsi kohtunik don Luiz de la Cruz Antucost väljudes ja just nimelt seda kolmekümne seitsmendat laiuskraadi jälgides üle Andide, jõudes Buenos Airesesse pärast neljakümnepäevast teekonda? Kas ei läbinud lõpuks kolonel Garcia, härra Alcide d’Orbigny ja minu auväärne ametivend doktor Martin de Moussy selle maa-ala igas suunas, tehes teaduse heaks seda, mida meie kavatseme teha inimsoo heaks?»

«Härra! Härra!» ütles Mary Grant liigutusest murduva häälega.» Kuidas tänada teid ustavuse eest, mis viib teid nii paljudesse hädaohtudesse?»

«Hädaohtudesse!» hüüatas Paganel. «Kes lausus selle sõna?»

«Mitte mina,» vastas Robert Grant säravate silmade ja kindla pilguga.

«Hädaohud!» jätkas Paganel. «On’s neid olemas? Mis seisab meil ees? Vaevalt kolmesaja viiekümne miili pikkune reis, sest me liiguksime otsejoones. Reis toimuks laiuskraadi all, mis vastab Hispaania, Sitsiilia ja Kreeka omale teisel poolkeral, järelikult umbes samasuguses kliimas, ja kestaks kõige rohkem kuu aega. See on jalutuskäik!»

«Härra Paganel,» küsis nüüd leedi Helena, «te arvate siis, et indiaanlaste kätte sattunud merehädaliste elu kallale pole kiputud?»

«Kas ma seda arvan, proua! Indiaanlased pole ju inimsööjad! Kaugeltki mitte. Üks minu kaasmaalasi, keda ma geograafiaühingus tundsin, härra Guinnard, oli kolm aastat pampade indiaanlaste juures vangis. Ta kannatas, teda koheldi õige pahasti, kuid ta väljus sellest katsumusest võitjana. Eurooplane on siinmail kasulik olend: indiaanlased tunnevad tema väärtust ja hoolitsevad tema eest nagu kallihinnalise kodulooma eest.»

«Noh, ei mingit kõhklust enam!» ütles Glenarvan. «Tuleb minna, ja otsekohe. Millise tee me valime?»

«Kerge ja meeldiva,» vastas Paganel. «Algul pisut mägesid, siis aeglane nõlvak Andide idapoolsel kallakul ja lõpuks lauskmaa, paiguti murune, paiguti liivane – tõeline aed.»

«Vaatame kaarti,» ütles major.

«Siin see on, armas MacNabbs. Me alustame Tšiili ranniku kolmekümne seitsmendalt laiuskraadilt, Rumena neeme ja Carnero abaja vahel. Kui oleme läbinud Araukaania pealinna, läheme Antuco mägiteed kaudu üle Kordiljeeride, jättes vulkaani lõuna poole, siis laskume mööda lauske mäeharusid, läheme üle Neuquemi ja Rio Colorado ning jõuame pampadesse ja sealt Guamini jõeni, siis Sierra Tapalqueni. Seal on Buenos Airese provintsi piir. Me läheme üle piiri, ronime Sierra Tandilile ning jätkame oma otsinguid kuni Medano neemeni Atlandi ookeani kaldal.»

Niiviisi uurimisretke kava esitades ei võtnud Paganel isegi vaevaks enese ette laotatud kaardile vaadata; tal polnud selleks vajadust. Frezier, Molina, Humboldti, Miers’i, D’Orbigny teoste varal arenenud mälu ei võinud eksida ega üllatuda. Geograafilise nimestiku lõpetanud, lisas ta:

«Niisiis, mu kallid sõbrad, tee on sirge. Kolmekümne päevaga on see käidud, ja me jõuame idarannikule enne «Duncanit», eriti siis, kui laeval tuleb sõita vastutuult.»

«Niisiis,» ütles John Mangles, «peab «Duncan» ristlema Corrientese ja San Antonio maanina vahel?»

«Just nii.»

«Ja millise meeskonna te selliseks retkeks koostaksite?» küsis Glenarvan.

«Võimalikult väikesearvulise. Tuleb ju vaid uurida kapten Granti olukorda, mitte aga indiaanlastega tulevahetusse astuda. Usun, et kaasa tuleksid: lord Glenarvan, meie tegelik juht; major, kes oma kohta kellelegi ei tahaks loovutada; teie teener Jaques Paganel…»

«Ja mina!» hüüdis noor Grant.

«Robert! Robert!» ütles Mary.

«Ja miks mitte?» vastas Paganel. «Reisid arendavad noori inimesi. Niisiis: meie neljakesi ja kolm madrust «Duncanilt»…»

«Kuidas,» ütles John Mangles oma peremehe poole pöördudes, «kõrgeausus ei võta mind kaasa?»

«Armas John,» vastas Glenarvan, «me jätame laeva oma naisreisijad, seega need, kes on meile kõige kallimad maailmas! Kes kaitseks neid kui mitte «Duncani» truu kapten?»

«Me ei saa siis ühes teiega tulla?» ütles leedi Helena, ja tema silmi looritas kurbus.

«Armas Helena,» vastas Glenarvan, «meie teekond peab toimuma erandliku kiirusega, lahusolek ei kestaks kaua ja…»

«Jah, mu sõber, ma mõistan,» vastas leedi Helena. «Minge siis, ja õnnestugu teie ettevõtmine!»

«Pealegi – see pole reis,» ütles Paganel.

«Ja mis see siis on?»küsis leedi Helena.

«Lühike teekond, muud midagi. Sooritame selle nagu aus inimene oma maise teekonna, tehes võimalikult palju head. Transire benefaciendo21 – see on meie juhtmõte.»

Nende sõnadega lõppesid läbirääkimised, kui nii võib nimetada vestlust, kus kõik olid ühel arvamusel. Ettevalmistused algasid samal päeval. Retke otsustati salajas hoida, et mitte indiaanlaste tähelepanu äratada.

Teelemineku päevaks määrati 14. oktoober. Kui kõne alla tuli kaasavõetavate madruste valik, pakkusid ennast kõik, nii et Glenarvanil oli raske valida. Ta pidas seepärast kõige paremaks lasta loosil otsustada, et mitte nii tublidele meestele tuska valmistada. Heideti liisku, ja õnn eelistas kapteni abi Tom Austinit, tugevat poissi Wilsonit ning Mulradyt, kes oleks jagu saanud kas või parimast poksimeistristki.

Glenarvan oli ettevalmistusi tehes äärmiselt agar. Ta tahtis kindlaksmääratud päevaks valmis jõuda, ja jõudiski. John Mangles, võisteldes Glenarvaniga kiiruses, varustas laeva sütega, et võiks otsekohe merele sõita. Ta tahtis tingimata enne maad mööda rändajaid Argentiina rannikule jõuda. Glenarvani ja noore kapteni vahel tekkis päris võistlus, ja kasu oli sellest kõigil.

14. oktoobril kindlaksmääratud tunnil olid tõepoolest kõik valmis. Teelemineku hetkel kogunesid reisijad suurde kajutisse. «Duncan» oli sõiduvalmis: tema kruvi segas juba Talcahuano selget vett. Glenarvan, Paganel, MacNabbs, Robert Grant, Tom Austin, Wilson ja Mulrady varustasid end ratsapüssidega ja Colti revolvritega ning olid valmis laevalt lahkuma. Teejuhid ja muulad ootasid neid sadamakail.

«Aeg on käes,» ütles lord Edward viimaks.

«Mine siis, mu sõber!» vastas leedi Helena, meeleliigutust maha surudes.

Lord Glenarvan surus ta oma rinnale, Robert aga viskus Maryle kaela.

«Ja nüüd, armsad kaaslased,» ütles Paganel, «viimane käepigistus, millest peab jätkuma kuni jällenägemiseni Atlandi ookeani rannikul!»

Palju nõutud! Kuid tema sõnadele järgnesid kallistused, mis olid tõesti suutelised vastama auväärse teadlase soovile.

Mindi üles laevalaele ja seitse reisijat lahkusid «Duncanilt». Nad sõitsid kaldale, mis asetses umbes poole kaabeltau22 kaugusel.

Leedi Helena hüüdis laeva tekilt viimast korda:

«Jumal aidaku teid, mu sõbrad!»

«Ta aitab meid, proua,» vastas Jacques Paganel, «sest olge mureta, me aitame end ka ise.»

«Edasi!» hüüdis John Mangles mehaanikule.

«Teele!» vastas lord Glenarvan.

Ja samal hetkel, kui reisijad muuladel ohjad pingule tõmbasid ning piki rannaäärset teed liikuma hakkasid, asus «Duncan» täie auruga teele ookeani suunas.