Читать книгу Kapten Granti lapsed - Jules Verne - Страница 13

Iga teine MacNabbsi asemel oleks sada korda sellest onnist mööda ja kas või üle läinud, selle olemasolu üldse aimamata. Ümbritsevatest kaljudest eraldus ta vaid mingi mügarikuna lumevaiba all.

Kõigepealt tuli onn lume alt välja kaevata. Pärast pooletunnilist visa töötamist oli Wilsonil ja Mulradyl kasutša sissekäik vabastatud ja väike reisisalk ruttas sinna varju.

Indiaanlaste ehitatud kasutša oli valmistatud päikesepaistel kuivatatud saviplonnidest ehk adoobidest ning kujutas endast kaheteistkümne jala pikkust kuupi. Onni aluseks oli basaltrahn. Kivitrepp viis onni ainsa avause ette. Kuigi uks oli õige kitsas, oskasid tuuled, lumi ja rahe hõlpsasti onni sisse pugeda, kui temporaalid mägedes valla pääsesid.

Siia onni võis lahedasti mahutada kuni kümme inimest. Kuigi seinad poleks vihmasel aastaajal osutunud ehk küllalt veekindlaiks, kaitsesid nad praeguse ilmaga ometi pisutki tugeva külma eest, mida oli kümme kraadi alla nulli, nagu näitas termomeeter. Pealegi võimaldas kuidagi kokkumätsitud telliskividest korstnaga kolle tuld teha ja küllaltki edukalt välise külma vastu võidelda.

«Siiski rahuldav ulualune,» ütles Glenarvan, «kuigi mitte just mugav. Saatus on meid siia juhtinud, meil jääb vaid teda tänada.»

«Kuidas nii,» vastas Paganel, «see on ju loss! Puuduvad ainult valvurid ja õukondlased. Me seame end siin jumalikult sisse.»

«Eriti, kui koldes leegitseb sõbralik tuluke,» ütles Tom Austin, «sest mulle tundub, et kuigi me oleme näljased, ei kannata me külma tõttu vähem. Mis puutub minusse, siis rõõmustaks mind hea haokubu rohkem kui tükk ulukiliha.»

«Noh, Tom,» vastas Paganel, «katsume kütust leida.»

«Kütust Kordiljeeride tipul!» ütles Mulrady ja raputas kaheldes pead.

«Kui onni on tehtud kolle,» vastas major, «siis peab siin arvatavasti leiduma ka midagi põletamiskõlblikku.»

«Meie sõbral MacNabbsil on õigus,» ütles Glenarvan.

«Pange õhtusöök valmis, ma lähen katsetan puuraiduriametiga.»

«Meie Wilsoniga tuleme kaasa,» ütles Paganel.

«Kui te vajate ka mind…» sõnas Robert tõustes.

«Ei, puhka, mu tubli poiss,» vastas Glenarvan. «Niigi saab sinust mees juba eas, mil teised on alles lapsed!»

Glenarvan, Wilson ja Paganel väljusid kasutšast. Oli kell kuus õhtul. Ehkki õhk oli täiesti vaikne, näpistas külm teravalt. Taevasina hakkas juba tumenema ja päikese viimased kiired riivasid kõrgeid mäeteravikke. Paganel oli baromeetri kaasa võtnud, vaatas seda ja nägi, et elavhõbedasammas oli 495 millimeetrit, järelikult asusid nad üksteist tuhat seitsesada jalga üle merepinna. Seega olid Kordiljeerid kõigest üheksasada kümme meetrit Mont Blanc’ist madalamad.

Oleksid need mäed samasuguseid raskusi tekitanud nagu Šveitsi hiiglane, poleks keeristormide ja tuiskude puhkemisel ükski reisijaist üle Uue Maailma suure mäeaheliku jõudnud.

Glenarvan ja Paganel saabusid porfüürkünkale ja heitsid pilgu üle terve horisondi. Nad olid nüüd Kordiljeeride ahela tipul ja valitsesid neljakümne ruutmiili suurust maa-ala. Idas laskusid mäekallakud mitmesaja sülla ulatuses tasaste nõlvadena ja käidavate veertena (mida mööda indiaanlased end alla libistavad). Kauguses oli näha jääliustike liikumisest tekkinud piklikke kivide ja ümberekslevate rahnude lohasid, mis moodustasid määratuid moreeniridu. Koloraado org uppus juba kerkivasse hämarikku, laskuva päikese kiired aga valgustasid järk-järgult kustuvaid kõrgendikke, mõhnu, tippe ja teravikke, kogu idapoolne Andide kallak mattus vähehaaval pimedusse. Läänes valgustas päevavalgus veel eelmäestikku. Lausa silmipimestav oli vaadata päikesekiirgusse kastetud kaljusid ning jääliustikke. Põhja poole suundus tippude ahelik, mis märkamatult hägustus ja moodustas otsekui harjumatu käega joonistatud kriipsu. Pilk eksis sellesse segadusse. Kuid lõunas seevastu oli vaatepilt ülitore ning muutus läheneva öö mõjul aina ülevamaks. Metsikusse Torbido orgu süvenev pilk haaras Antuco vulkaani, mille ammuli kraater asetses kahe miili kaugusel. Vulkaan möirgas nagu määratu, apokalüptiliste aegade leviaatanitega sarnanev koletis ja sülgas tahmavärviliste leekide voogudega segunevat kuuma suitsu. Teda ümbritsev mägedering näis tules lõõmavat. Hõõguvate kivide rahe, punakad aurupilved ja laavaraketid ühinesid sätendavateks vihkudeks. Iga hetkega heledamaks muutuv sära ja silmipimestav põlemine täitis avara sõõri oma ereda helkimisega, kuna päike vähehaaval kaotas oma loojakueelse sära ja kadus hämariku varju nagu kustunud täht.

Paganel ja Glenarvan oleksid seda suurepärast heitlust maa tule ja taeva tule vahel kauaks vaatlema jäänud, sest improviseeritud metsatöölised neis võideti kunstimeelega vaatlejate poolt, kuid vähem vaimustatud Wilson kutsus nad tagasi tegelikkusesse. Tõsi küll, puid ei olnud, kuid õnneks kattis kaljusid vilets, kuiv samblik, mida koguti suurel hulgal. Ühtlasi korjati teatavat ljareta-nimelist taime, mille juured küllaltki hästi põlesid. Kui väärtuslik kütteaine oli kasutšasse viidud, kuhjati see koldesse. Raske oli tuld süüdata, eriti raske seda kustumast hoida. Väga hõre õhk ei andnud enam küllalt hapnikku tule toitmiseks, nagu vähemalt major arvas.

«See-eest pole vaja vett saja kraadini kuumutada, et see keema hakkaks,» jätkas ta, «ja need, kes armastavad sajakraadilise veega tehtud kohvi, peavad sellest paratamatult ilma jääma, sest selles kõrguses hakkab vesi keema juba üheksakümne kraadi juures.»26

MacNabbs ei eksinud. Kui termomeeter pisteti katlasse keeva vette, näitas see kõigest 87°. Ahnelt rüüpas igaüks mõne sõõmu kuuma kohvi. Mis puutub kuivatatud lihasse, siis tundus seda pisut vähe olevat. See sundis Paganelli väljendama mõistlikku, kuid asjatut mõtet.

«Tõepoolest,» ütles ta, «peab tunnistama, et laamapraadi ei põlgaks praegu ära! Räägitakse, et see loom asendavat härgi ja lambaid; tahaksin meelsasti teada, kas ka toitvuse mõttes.»

«Kuidas!» ütles major. «Te pole rahul meie õhtusöögiga, õpetatud Paganel?»

«Olen vaimustatud, vahva major, kuid möönan siiski, et ulukipraad oleks mulle meelt mööda.»

«Olete elunautija,» ütles MacNabbs.

«Olen nimetusega nõus, kuid öelge mis tahes, ega teie isegi keelduks, kui teile praegu mingit biifsteeki pakutaks!»

«Arvatavasti mitte!» vastas major.

«Ja kui keegi paluks teil külmast ja ööpimedusest hoolimata minna jahisaaki varitsema, siis läheksite pikemalt mõtlemata?»

«Iseenesest mõista. Ja kui te soovite…»

Kaaslased ei jõudnud veel MacNabbsi tänada ega tema väsimatut vastutulelikkust peatada, kui äkki kuuldus kauget ulgumist. See kestis kaua. Ei kisendanud mõned üksikud loomad, vaid terve kiiresti lähenev loomakari. Kas saatus tahtis reisijatele peale onni kinkida ka õhtusöögi?

Nii mõtles geograaf. Kuid Glenarvan kahandas pisut tema rõõmu, juhtides ta tähelepanu sellele, et Kordiljeeride neljajalgsed ei tule iialgi nii kõrgele.

«Millest siis tuleb see müra?» küsis Tom Austin. «Kas kuulete, kuidas see läheneb?»

«Lumelaviin?» küsis Mulrady.

«Võimatu! Need on tõelised möirged,» vastas Paganel.

«Vaatame,» ütles Glenarvan.

«Vaatame siis juba kütipilguga,» vastas major ja võttis oma püssi.

Kõik jooksid onnist välja. Öö oli saabunud – pime ja tähtedest särav. Viimase veerandi kuusirp ei olnud veel tõusnud. Põhjaning idapoolsed mäetipud kadusid pimedusse, silm suutis eraldada ainult mõne kõrgema kalju fantastilist siluetti. Ulgumine – kohkunud loomade ulgumine – muutus tugevamaks. Loomad tulid Kordiljeeride pimedamast osast. Mis oli lahti? Äkki paiskus platoole meeletu laviin, mitte lumest, vaid elusaist ja hirmust hullunud olendeist. Kogu ümbrus tundus liikuvat. Tuli sadu, võib-olla tuhandeid loomi, kes õhu hõredusest hoolimata tekitasid kõrvulukustavat kära. Kas olid need pampa kiskjad või oli see ainult laamade ja vikunjade kari? Glenarvan, MacNabbs, Robert, Austin ja mõlemad madrused jõudsid vaevalt maha viskuda – siis tormas see elav tuulekeeris neist mõne jala kauguselt mööda. Paganel, kel oli võime ka pimedas näha, jäi seisma, kuid järgmisel silmapilgul oli ta pikali paisatud.

Sel hetkel kostis püssipauk: MacNabbs oli huupi tulistanud. Talle näis, et mingi loom langes mõne sammu kaugusel temast, kuna kogu kari peatumatult edasi kihutades ja veel kõvemini möirates vulkaani kumast valgustatud kallakuile kadus.

«Ah, käes!» ütles kellegi hääl – Paganeli oma.

«Mis teil käes on?» küsis Glenarvan.

«Mu prillid, pagan võtku! Pole ime, kui inimene säärases rüseluses oma prillid kaotab.»

«Ega te haavatud ei ole?»

«Ei, ainult pisut muditud. Kes mu peal tallas?»

«See siin,» vastas major mahalastud looma enda järel vedades.

Kõik ruttasid onni tagasi. Koldetule valgel silmitseti Mac-Nabbsi saaki.

See oli ilus loom, kes meenutas väikest ilma küüruta kaamelit. Tal oli peen pea, lame keha, pikad ja saledad jalad, pehme, värvilt kohvipruun vill ja valgekirju kõhualune. Vaevalt oli Paganel teda näinud, kui hüüdis:

«See on guanako!»

«Mis loom see guanako on?» küsis Glenarvan.

«Söödav loom,» vastasPaganel.

«Ja kas ta maitseb hästi?»

«Väga. Lausa jumalate söök! Ma ju teadsin, et saame värsket liha õhtusöögiks. Ja missugust liha! Aga kes looma tükeldab?»

«Mina,» ütles Wilson.

«Hüva. Minu hooleks jääb küpsetamine,» vastas Paganel.

«Te olete siis kokk, härra Paganel?» küsis Robert.

«Muidugi, mu poiss, kuna ma olen prantslane! Igas prantslases peitub kokk!» Viie minuti pärast asetas Paganel suuri lihalõike ljareta juurtest põletatud sütele. Kümme minutit hiljem serveeris ta kaaslastele seda väga isuäratavat liha «guanako filee» nime all. Keegi ei lasknud ennast kaua paluda, suure isuga asuti sööma.

Kuid maateadlase suureks hämmastuseks järgnesid esimesele suutäiele vastikust väljendavad näomoonutused ja üldine jälestust väljendav hüüe.

«Jõle!» ütles üks.

«Pole söödav!» vastas teine.

Vaene teadlane pidi möönma, et see liha polnud vastuvõetav isegi näljastele. Tema üle hakati nalja heitma, millesse ta muide suhtus väga heatahtlikult, ja teda nöökima tema «jumalate roa» pärast. Ta ise otsis põhjust, miks guanako liha, tavaliselt hea ja väga maitsev, oli tema käes muutunud vastikuks. Äkki sähvatas talle mingi mõte pähe.

«Tean!» hüüdis ta. «Muidugi! Tean! Ma tean!»

«Kas liha oli liiga kaua seisnud?» küsis MacNabbs rahulikult.

«Ei, talumatu major, vaid liiga palju jooksnud! Kuidas ma võisin selle unustada!»

«Mida te sellega mõtlete, härra Paganel?» küsis Tom Austin.

«Mõtlen seda, et guanako on maitsev ainult siis, kui ta tapetakse puhanult. Kui teda kaua taga aetakse, kui ta on kaua jooksnud, siis ei kõlba tema liha enam süüa. Maitsest võin siis järeldada, et see loom tuli kaugelt, järelikult ka terve kari.»

«Kas olete selles kindel?» küsis Glenarvan.

«Täiesti kindel.»

«Kuid missugune sündmus või nähtus võis loomi selliselt kohutada ja neid jooksma ajada tunnil, mil nad oleksid pidanud rahulikult magama?»

«Sellele, armas Glenarvan,» ütles Paganel, «ei suuda ma vastata. Uskuge mind, lähme parem magama selle kallal pikemalt juurdlemata. Mis puutub minusse, siis uni lausa murrab mu maha. Kas heidame magama, major?»

«Heidame, Paganel.»

Seepeale mässis igaüks ennast oma pontšosse. Tulle visati veel kütust, ja varsti algas kohutav norskamine igas toonis ja igas rütmis, kusjuures maateadlase bass oli kooskõlastavaks põhitooniks.

Ainult Glenarvan ei maganud. Salajane rahutus hoidis teda piinavas unetuses. Tahtmatult mõtles ta ühises suunas põgenenud loomakarjale ja selle seletamatule hirmule. Röövloomad ei võinud guanakosid taga ajada. Sellises kõrguses pole röövloomi ja kütte on siin veelgi vähem. Missugune õudus siis kihutas neid Antuco kuristiku poole? Mis oli nende hirmu põhjuseks? Glenarvan tundis lähenevat hädaohtu.

Siiski, pooleldi suikudes muutusid tema mõtted vähehaaval ja kartusi asendas lootus. Ta nägi end järgmisel päeval Andide tasandikul. Seal pidid tema otsingud tõeliselt algama ja edu polnud ehk kaugel. Ta mõtles kapten Grantile ja tema kahele madrusele, kelle nad rängast orjusest vabastavad. Need pildid läbisid kiiresti tema aju, tekkisid ja hajusid kohe, kui tähelepanu köitis õhus praksatav säde või vuhinal eredalt lõõmama lööv leek, mis valgustas tema magavate kaaslaste nägusid ja heitis onni seintele põgusaid varje. Siis tulid eelaimused uuel jõul tagasi. Ta kuulatas väljast kostvaid ebamääraseid hääli, mida ta neil üksildastel, ilma elaniketa mäetippudel ei osanud kuidagi seletada.

Kord uskus ta kuulvat kauget tumedat ning ähvardavat müdinat. See sarnanes kõuemürinaga, mis aga mitte taevast ei tulnud. Seda mürinat võis siiski tekitada mäeküljel, mõni tuhat jalga allpool tippu märatsev äike. Glenarvan tahtis veenduda, kas oletus oli õige, ning väljus.

Parajasti tõusis kuu. Õhk oli selge ja vaikne, ei ainsatki pilve ülal ega all. Siin-seal mõni Antuco leekide ekslev kuma. Ei mingit äikest, mingit välku. Pea kohal säras tuhandeid tähti. Mürin kestis aga edasi. See tundus lähenevat ja läbi mäeahela jooksvat. Glenarvan läks onni tagasi veel rahutumalt, küsides endamisi, missugune seos võiks olla maa-aluse müra ja guanakode põgenemise vahel. Kas peitus siin mingi ühendav lüli ja mis võiks olla selle tagajärg? Ta vaatas oma uuri: kell oli kaks hommikul. Kuna ta polnud veendunud otsese hädaohu ligiolekus, ei äratanud ta kaaslasi, kes magasid väsimusest rasket und, ja vajus ka ise ränka uinakusse, mis kestis mitu tundi.

Äkki paiskas kõrvulukustav mürin ta jalule. Tundus, nagu sõidaks üle kumiseva sillutise lugematul arvul kahurväe kastvankreid. Järsku tundis Glenarvan, et maapind tema jalge all liigub. Ta nägi, kuidas onn kõikus ja selle seintesse tekkisid suured praod.

«Ruttu jalule!» hüüdis ta.

Kaaslased olid kõik selles segaduses ärganud ja kiiresti libisev kallak viis nad kaasa. Päike tõusis parajasti, vaatepilt oli kohutav. Mäed muutsid äkki kuju, kaotasid oma tipud; vankuvad teravikud kadusid, nagu oleks mingi luuk nende all avanenud. Kordiljeeridele omase loodusnähtuse tagajärjel hakkas mitme miili suurune mäetükk tervelt alla liikuma ja libises tasandiku poole.

«Maavärin!»27 karjatas Paganel.

Ta ei eksinud. See oli üks neid katastroofe, mis on nii sagedased Tšiili mägisel serval ja eriti just sel maa-alal. Siin on linn Copiapo kaks korda hävinud ja Santiago neljateistkümne aasta jooksul neli korda purunenud. Maakera seda osa mõjutab maaalune tuli, ja mäeaheliku võrdlemisi hiljuti tekkinud vulkaanid ei võimalda väljapääsu kõigile maa-alustele aurudele. Sellest tekib alatasa tõukeid, mida siin nimetatakse «trembloorideks». Platoo, mille külge seitse inimest uimaselt ja kohkunult samblikutuustidest kinni hoides klammerdus, liikus edasi kiirrongi kiirusega, see tähendab viiekümnemiilise kiirusega tunnis. Polnud võimalik ei häälitseda ega liigutada, rääkimata põgenemisest või libisemise pidurdamisest. Oleks ka võimatu olnud üksteist kuulda. Maaalused mürinad, langevate kivide kära, graniit- ja basaltrünkade kokkupõrked, tolmuks pihustatud lume keerised tegid omavahelise ühenduse võimatuks. Vahel libises maatükk ilma tõugete ja põrutusteta, vahel hakkas ta pikuti ja põigiti õõtsuma nagu tormis kõikuva laeva lagi, möödudes kuristikest, kuhu varises kaljutükke, sajanditevanuseid puid juurtega lahti kiskudes, määratu vikatina kõik idapoolse kallaku mõhnad tasandades.

Kujutlege, kui võimas on mitme miljardi tonni raskune mass, mis viiekümnekraadise nurga all üha suureneva kiirusega edasi sööstab.

Keegi poleks suutnud öelda, kui kaua see kirjeldamatu laskumine kestis. Keegi poleks julgenud ennustada, millises kuristikus see pidi lõppema. Ei teatud isegi seda, kas kõik olid alles või puhkas mõni neist juba kuskil kuristiku põhjas. Liikumiskiirusest lämbuvaina, läbilõikavast külmast kangestunud, lumetuisust pimestatud, peaaegu elutud, klammerdusid nad kalju külge ainuüksi enesealalhoiuinstinkti sunnil.

Äkki kiskus kohutavalt tugev tõuge nad libiseva rahnu küljest. Nad paisati edasi ja nad veeresid mööda mägede viimaseid astmeid. Platoo oli järsku peatunud.

Mõne minuti kestel ei liigatanud ükski. Viimaks tõusis keegi uimaselt ja tuigerdades – see oli major. Ta pühkis silmadest tolmu, mis teda pimestas, ja vaatas ringi. Tema kaaslased lebasid üksteise otsa paisatult nagu pihutäis tinakuule.

MacNabbs luges nad üle. Kõik peale ühe olid alles. Puudus Robert Grant.