Читать книгу Kapten Granti lapsed - Jules Verne - Страница 19

Saabus öö. Kuu oli alles loodud ja terve öö kestel ei ilmutanud öine valgustaja end ühelegi maakera elanikule. Lagendikku valgustas ainult tähtede ebamäärane kuma. Silmapiiril kadusid Sodiaagi tähtkogud kahkjasse uttu. Guamini vesi voolas hääletult nagu pikk õlilaik marmorplaadil. Linnud, neljajalgsed ja kahepaiksed puhkasid päevaväsimust: üle pampa laotus kõrbevaikus.

Glenarvan, Robert ja Thalcave olid üldisele loodusseadusele alistunud. Nad magasid paksul rohust asemel sügavat und. Väsinud hobused olid maha heitnud; ainult Thauka magas püsti nagu puhastverd hobune kunagi; oma neljal sirgel jalal magades oli ta niisama uhke kui liikudes, valmis oma isanda vähimagi märguande peale esile sööstma. Tarandikus valitses täielik vaikus ja öise tuleaseme söed kustusid vähehaaval, heites vaikivasse pimedusse viimast kuma.

Ent umbes kella kümne paiku, pärast õige lühikest und, indiaanlane ärkas. Tema silmad poolavatud laugude all vaatasid ainiti, tema kõrvad kuulatasid pinevalt. Ilmselt püüdis ta tabada mingit vaevukuuldavat heli. Varsti ilmus tema näole, mis tavaliselt oli nii külmavereline, ebamäärane rahutus. Kas oli ta hulkuvate indiaanlaste lähenemist või jaaguaride, tiigrite ja teiste kardetavate loomade, kes sageli jõgede lähedusse ilmuvad, tulekut tundnud?

Viimane oletus näis talle kahtlemata usutavana, sest ta heitis kiire pilgu tarandikku kuhjatud põletusainele ja tema rahutus suurenes veelgi. Kuivad heinad oleksid peagi ära põlenud ega oleks hulljulgeid loomi kuigi kaua eemal suutnud hoida.

Sellises olukorras ei jäänud Thalcave’il muud üle kui oodata, mis tuleb; ja ta ootas äkilise rahutuse tõttu unest äratatud inimese asendis: poollebaskil, pea kätel, küünarnukid maas, silmad pinevil.

Möödus tund. Iga teine oleks Thalcave’i asemel ümbritseva vaikuse mõjul rahule jäänud ja uuesti pikali heitnud. Aga kus võõral poleks olnud mingit kahtlust, seal aimas indiaanlase erutatud meel ja loomulik vaist mingit lähenevat ohtu.

Sel ajal kui Thalcave kuulas ja piilus, hirnatas Thauka tumedalt ja sirutas nina tarandiku sissekäigu poole. Patagoonlane tõusis järsku istuli.

«Thauka tundis mingi vaenlase lähedust,» ütles ta endamisi.

Ta tõusis püsti ja uuris lagendikku tähelepanelikult.

Seal valitses endiselt vaikus, kuid mitte enam rahu. Thalcave nägi, kuidas varjud hääletult kurra-mammeli puhmaste vahel liikusid. Siin-seal hõõgusid kiirgavad täpid, mis kord kustudes, kord uuesti süttides igas suunas ristlesid. See oli nagu fantastiliste laternate tants määratu veekogu peegeldaval pinnal. Võõras oleks neid liikuvaid tulukesi kahtlemata pidanud jaanimardikaiks, keda tihti öösiti rohtlaantes sätendamas näha võib. Kuid Thalcave ei eksinud: ta mõistis, missuguse vaenlasega on tegemist. Ta laadis oma püssi ja jäi tarandiku esimeste postide juurde valvama.

Polnud vaja kaua oodata. Läbi rohtlaane kostis kummaline kisa, midagi haukumise ja ulgumise vahepealset. Kisale vastas püssipauk, sellele järgnes ulgumine sajast suust.

Üles ehmatatud Glenarvan ja Robert tõusid üles.

«Mis on?» küsis noor Grant.

«Indiaanlased?» küsis Glenarvan.

«Ei,» vastas Thalcave, «aaguarid.»

Robert vaatas küsivalt Glenarvani poole.

«Aaguarid?» küsis ta.

«Jah,» vastas Glenarvan, «pampade punased hundid.»

Mõlemad võtsid oma püssi ja tulid indiaanlase kõrvale.

Thalcave näitas lagendiku suunas, kust kostis hirmsat ulgumist.

Robert astus tahtmatult sammu tagasi.

«Ega sa ometi hunte karda, mu poiss?» küsis Glenarvan temalt.

«Ei, milord,» vastas Robert kindla häälega. «Pealegi, teie läheduses ei karda ma üldse midagi.»

«Seda parem. Aaguarid pole kuigi kardetavad loomad, ja kui neid poleks nii palju, siis ma nendest ei hoolikski.»

«Mis sestki,» vastas Robert. «Me oleme hästi relvastatud. Tulgu nad aga!»

«Võtame nad hästi vastu!»

Nõnda kõneldes tahtis Glenarvan poissi julgustada, kuid ise mõtles ta salajase õudusega ööpimeduses varitsevaile arvutuile lihasööjaile. Neid võis seal sadu olla, ja kolm meest, ükskõik kui head relvad neil ka poleks, ei suudaks edukalt sellise loomadehulga vastu võidelda.

Kui patagoonlane lausus sõna «aaguar», meenus Glenarvanile otsekohe, et nõnda nimetavad pampade indiaanlased punaseid hunte. Need lihasööjad – loodusteadlased nimetavad neid Canis jubatus42 – on suure koera suurused rebasepeaga loomad, kaneelpunase karvaga ja lehviva, piki selgroogu kasvava musta lakaga. Need loomad on väga väledad ja tugevad ning elavad enamasti soistes paikades, kus püüavad ujudes veeloomi. Öö ajab nad välja urgastest, kus nad magavad. Eriti kardetakse neid majapidamistes, kus kariloomi kasvatatakse, sest nälja sunnil tungivad nad ka suuremate koduloomade kallale ja teevad võrdlemisi suurt hävitustööd. Üksikut aaguari ei tarvitse karta, kuid teine asi on, kui näljaseid loomi on arvukalt. Siis oleks parem kohata kuuguari või jaaguari, kes võitluses vaenlasele otse vastu astub.

Kuna kogu pampa kajas ulgumisest ja lagendikul eraldas silm tohutul hulgal hüplevaid varje, ei võinud Glenarvan Guamini kaldale kogunenud punaste huntide arvus eksida. Loomad olid haistnud kindlat saaki – inimeste või hobuste liha. Ja ükski neist ei mõelnudki enne eemalduda, kui oma osa saaki käes. Olukord oli niisiis väga hirmus. Huntide sõõr tõmbus vähehaaval koomale. Ärganud hobused näisid kohutavat hirmu tundvat. Ainult Thauka trampis jalaga ja püüdis päitseid puruks rebida, et välja söösta. Tema isand suutis teda vaid pikaldaselt vilistades rahustada. Glenarvan ja Robert olid asetunud nii, et võisid tarandiku sissekäiku kaitsta. Püssid laetud, pidid nad Thalcave’i märguande peale juba laskevalmis seatud püssid tõstma ja huntide esimese rea pihta tuld andma.

«Mis Thalcave tahab?» küsis Robert.

«Ta ei luba meil lasta!» vastas Glenarvan.

«Miks?»

«Võib-olla ta arvab, et hetk pole kohane.» Mitte see põhjus ei sundinud indiaanlast tegutsema, vaid teine, palju tõsisem. Glenarvan mõistis seda, kui nägi, kuidas Thalcave oma püssirohusarve tõstis ja selle kummuli käänas, näidates, et see oli samahästi kui tühi.

«Noh?» küsis Robert.

«Peame laskemoona hoidma. Tänane küttimine läks kalliks maksma, sest nüüd on meil väga vähe tina ja püssirohtu järel, seda piisab vaevalt kahekümne lasu jaoks.»

Poiss ei vastanud midagi.

«Ega sa ei karda, Robert?»

«Ei, milord.»

«Hüva, mu poiss!»

Sel hetkel kõlas uus pauk. Thalcave oli tapnud ühe liiga jultunud vaenlase. Tihedate ridadena lähenevad hundid taandusid ja jäid saja jala kaugusel tarandikust peatuma.

Indiaanlase märguande peale asus Glenarvan tema kohale, Thalcave aga kogus põhu ja rohu – ühesõnaga kogu põletusaine – tarandikusuusse hunnikusse ja viskas sellesse hõõguva söe. Varsti kerkis musta taeva taustale leekidest eesriie, mille vahelt paistis suurtes liikuvates valguslaikudes helendav lagendik. Siis nägi Glenarvan, millisele arvutule loomadehulgale neil vastu panna tuli. Vaevalt on keegi nii palju näljast nii raevunud hunte koos näinud. Tulest tõke, mille Thalcave oli süüdanud, peatas küll kiskjad, kuid muutis nende viha mitmekordseks. Mõned tulid ikkagi üsna lõkke juurde ja kõrvetasid seal oma käpad.

Aeg-ajalt tuli jälle tulistada, et ulguvat karja peatada, ja tunni aja pärast lebas rohtlaanes juba umbes viisteist tapetud hunti.

Rünnatavate seisukord oli võrdlemisi kindel: kuni neil laskemoona jätkus ja tuletõke tarandiku avaust kaitses, polnud sissetungimist karta. Kuid mida teha siis, kui neid hundikarju tagasitõrjuvaid vahendeid enam pole?

Glenarvan silmitses Robertit ja tundis, kuidas süda valusalt kokku tõmbus. Ta unustas iseenda ja mõtles üksnes vaesele lapsele, kes ilmutas rohkem vaprust kui temaealised tavaliselt. Robert oli kahvatu, kuid tema käsi ei lasknud relva lahti. Vankumatult ootas ta ärritatud huntide kallaletungi.

Glenarvan oli olukorda külmavereliselt kaalutlenud ja otsustas sellele lõpu teha.

«Tunni aja pärast,» ütles ta, «pole meil enam ei tina, ei püssirohtu ega tuld. Kuid ei tohi nii kaua oodata, vaid peab mingi otsuse tegema.»

Ta pöördus Thalcave’i poole, tuletas meelde need vähesed hispaaniakeelsed sõnad, mis ta teadis, ja alustas vestlust, mida püssipaugud sageli katkestasid.

Meestel oli teineteise mõistmisega raskusi. Õnneks tundis Glenarvan punase hundi harjumusi. Ilma selle asjaoluta poleks ta suutnud patagoonlase sõnadest ega žestidest aru saada.

Siiski möödus veerand tundi, enne kui ta sai Robertile Thalcave’i vastuse edasi anda. Glenarvan oli indiaanlast nende peaaegu meeleheitliku seisukorra osas küsitlenud.

«Ja mis ta vastas?» küsis Robert Grant.

«Ta ütles, et tuleb maksku mis maksab päikesetõusuni vastu panna. Aaguar väljub oma koopast ainult öösiti, hommikul läheb ta urgu tagasi. See on pimeduse hunt, arg loom, kes valgust kardab – neljajalgne öökull!»

«Siis püsime päevavalgeni kaitses!»

«Jah, mu poiss, seda me teemegi. Nugade varal, kui me seda enam püssipaukudega teha ei saa.»

Thalcave andiski juba eeskuju: kui üks hunt tuleasemele lähenes, sähvas patagoonlase pikk, nuga hoidev käsi läbi leekide ja tuli tagasi verest punetades.

Kaitsevahendite tagavara aina vähenes. Kella kahe paiku hommikul viskas Thalcave viimase sületäie põletusainet tulle, ja tulistada võisid sissepiiratud veel ainult viis korda.

Glenarvan heitis valulise pilgu enda ümber. Ta mõtles poisile enda kõrval, oma kaaslastele ja kõigile, keda ta armastas. Robert ei lausunud midagi. Võib-olla ei osanud see usaldav laps hädaohu ähvardavat ligiolekut kujutleda. Kuid seda enam mõtles Glenarvan ja kujutles kohutavat, paratamatut väljavaadet: nad pistetakse elusalt nahka! Ta ei suutnud meeleliigutust ohjeldada, tõmbas poisikese enda ligi, surus ta vastu rinda ja suudles laubale; tema silmist veeresid tahtmatult pisarad.

Robert vaatas teda naeratades.

«Ma ei karda!» ütles ta.

«Ei, mu poiss, ei!» vastas Glenarvan. «Ja nii on õige. Kahe tunni pärast tõuseb päike ja me oleme päästetud. Tubli, Thalcave, tubli, mu vahva patagoonlane!» hüüdis ta, kui indiaanlane tappis püssipäraga kaks määratu suurt looma, kes kippusid üle hõõguva tõkke.

Siis nägi ta kustuva tule valgel aaguaride hulka, mis tihedates ridades lähenes, et tarandikku vallutada.

Verise draama lõpp ligines. Tuli kustus põletusmaterjali puudusel vähehaaval. Seni valgustatud lagendik vajus jälle pimedusse ja pimedusest hakkasid taas paistma punaste huntide fosforselt helkivad silmad. Veel mõni minut ja kogu kari tormab tarandikku!

Thalcave laskis oma püssist viimase paugu, paiskas veel ühe looma maha, ja siis oli tema laskemoon otsas. Ta pani käed risti rinnale ja jäi langetatud päi seisma. Ta näis vaikides mõtisklevat. Kas ta otsis mõnd hulljulget, võimatut, meeletut võimalust, mille varal too metsik kari eemaldada? Glenarvan ei julgenud küsida.

Sel hetkel pealetungivate huntide käitumine muutus. Nad näisid kaugenevat, ja nende ulgumine, seni nii kõrvulukustav, katkes järsku. Sünge vaikus laotus üle lagendiku.

«Nad lähevad ära!» ütles Robert.

«Võib-olla,» vastas Glenarvan teraselt kuulatades. Kuid Thalcave mõistis tema mõtet ja raputas pead. Ta teadis, et need loomad ei loovuta oma kindlat saaki, kui mitte päevavalgus neid nende pimedaisse koopaisse ei peleta.

Igatahes oli loomade taktika ilmselt muutunud.

Nad ei kippunud enam vägisi tarandiku avausest sisse, vaid ähvardasid uue manöövri näol veel kardetavama ohuga. Loobudes katseist sisse tungida sellest avausest, mida raud ja tuli kangekaelselt kaitsesid, püüdsid loomad üksmeelselt vastupidisest küljest üle tarandiku pääseda.

Varsti oli kuulda, kuidas nende küüned mööda poolpehkinud puud krabisesid. Vabisevate postide vahele ilmusid tugevad käpad ja verevad lõuad. Kohkunud hobused rebisid päitsed puruks ja jooksid hirmust hulludes tarandikus ringi. Glenarvan haaras Roberti oma käte vahele, et teda viimse võimaluseni kaitsta. Võib-olla oleks ta lootusetu põgenemiskatse teinud ja välja sööstnud, kui tema pilk poleks peatunud indiaanlasel.

Thalcave oli nagu metsloom mööda tarandikku tiirelnud ja siis äkki oma hobuse juurde läinud, kes kärsitusest värises. Indiaanlane hakkas teda hoolikalt saduldama. Ta ei unustanud ei rihma ega vastalt. Uuesti kõvenev ulgumine ei paistnud teda enam rahutuks tegevat. Glenarvan vaatas tema toimingut õudse heitumusega.

«Ta jätab meid maha!» karjatas ta, nähes, et Thalcave võttis ratsmed kätte, nagu valmistudes sadulasse istuma.

«Tema! Ei iialgi!» ütles Robert.

Ja tõepoolest: indiaanlane ei kavatsenud oma sõpru maha jätta, vaid kavatses nad päästa, ohverdades nende eest iseennast.

Thauka oli valmis; ta pures suuraudu, ta hüples, tema välkuvad silmad olid täis uhket tuld – ta oli oma isandast aru saanud.

Kui indiaanlane hobuse lakast kinni haaras, võttis Glenarvan tõmbleva käega tema käsivarre.

«Sa lähed ära?» küsis ta, näidates lagendikule, mis nüüd oli tühi.

«Jah,» ütles indiaanlane kaaslase käeliigutust mõistes. Siis lisas ta mõned hispaaniakeelsed sõnad, mis tähendasid:

«Thauka hea hobune! Kärmas. Kisub hundid oma kannule.»

«Ah! Thalcave!» hüüatas Glenarvan.

«Ruttu, ruttu!» vastas indiaanlane, kuna Glenarvan ütles Robertile meeleliigutusest murduva häälega:

«Robert! Mu laps! Kas kuuled? Ta tahab end meie eest ohverdada! Ta tahab rohtlaande kihutada ja märatsevad hundid enda kallale meelitada!»

«Sõber Thalcave,» vastas Robert ja viskus patagoonlase jalge ette. «Sõber Thalcave, ära lahku meie juurest!»

«Ei,» ütles Glenarvan, «ta ei lahku meist.» Ta pöördus indiaanlase poole: «Läheme koos.» Ja ta näitas hirmunud ning postide ligi hoiduvatele hobustele.

«Ei,» ütles indiaanlane, tema sõnade mõtet mõistes. «Viletsad hobused. Kartlikud. Thauka hea hobune.»

«Olgu siis!» ütles Glenarvan. «Thalcave ei lahku sinust, Robert. Ta näitas mulle, mis ma pean tegema. Minu kohus on minna. Tema jääb sinu juurde.»

Siis haaras ta Thauka ratsmetest kinni.

«Mina lähen!» ütles ta.

«Ei,» vastas patagoonlane rahulikult.

«Ütlen sulle, mina lähen!» hüüdis Glenarvan ja tõmbas ohjad ta käest. «Mina lähen! Päästa poiss! Usaldan ta sinu kätte, Thalcave!»

Glenarvan rääkis ülimas erutuses hispaania ja inglise keelt segamini. Kuid mida tähendas keel! Säärastes kohutavates olukordades piisab žestidest, et kõik ära öelda, ja inimesed saavad üksteisest kiiresti aru. Thalcave siiski ei nõustunud. Vaidlus venis pikale ja hädaoht suurenes iga sekundiga. Juba murdusid puretud vaiad huntide hammaste ja küünte all. Ei Glenarvan ega Thalcave tahtnud järele anda. Indiaanlane oli Glenarvani tarandikusuu juurde tõmmanud; ta näitas lagendikku, mis oli nüüd huntidest tühi. Vilkalt kõneldes püüdis ta selgeks teha, et ei tohtinud ühtki hetke kaotada: kui ettevõtmine ei õnnestu, on paigalejääjad veelgi suuremas hädaohus. Lõpuks ütles ta, ainult tema tundvat Thaukat küllaldaselt, et tema imelist kergust ja kiirust kõigi päästmiseks kasutada.

Glenarvan, lausa pimestatud, vaidles vastu ja tahtis, mis ka ei oleks, ennast ohverdada. Äkki tõugati ta vägisi kõrvale. Thauka tegi hüppe, ajas enese tagumistele jalgadele ja lendas korraga üle tuletõkke ja korjustevalli, kuna hele lapsehääl hüüdis:

«Jumal kaitsku teid, milord!»

Kõik toimus nii kiiresti, et Glenarvan ja Thalcave jõudsid vaevalt märgata Robertit, kes Thauka lakast kinni hoides pimedusse kadus.

«Robert! Õnnetu!» karjatas Glenarvan.

Kuid isegi indiaanlasel oli võimatu neid sõnu kuulda. Puhkes kohutav ulgumine. Punased hundid kihutasid hobusele järele ja tormasid fantastilise kiirusega lääne poole.

Thalcave ja Glenarvan jooksid tarandikust välja. Lagendik oli jälle vaikne, ainult eemal ööpimeduses paistis vaevunähtav joon, mis liikus loogeldes kord sinna, kord tänna.

Glenarvan langes maha, masendatud ja meelt heites. Ta vaatas Thalcave’ile näkku. Indiaanlane naeratas oma tavalise rahuga.

«Thauka hea hobune! Poiss julge! Ta pääseb!» kordas ta pead noogutades.

«Ja kui ta kukub?» ütles Glenarvan.

«Ta ei kuku!»

Hoolimata Thalcave’i usaldusest möödus öö viimane osa vaesele lordile hirmsates piinades. Ta ei arvestanud isegi Roberti kannul ära jooksnud huntide ikka veel ähvardavat hädaohtu. Ta tahtis poisikest otsima joosta, kuid indiaanlane peatas teda. Ta tegi selgeks, et hobused ei jõuaks talle järele, et Thauka on kindlasti tagaajajaist ette jõudnud, et on võimatu teda pimedas leida ja et pidi ootama päevavalgust, et alustada sõitu Roberti jälgedes.

Kell neli hommikul hakkas koit kumama. Tihe udu silmapiiril omandas kahvaturoosa jume. Sädelev kaste langes lagendikule ja pikad rohukõrred õõtsusid esimestes tuulepuhangutes.

Nüüd võis teele asuda.

«Sõidame!» ütles indiaanlane.

Glenarvan ei vastanud, kuid hüppas Roberti hobuse selga. Varsti kihutasid mõlemad ratsanikud todasama otsejoont mööda tuhatnelja lääne poole, millest nende kaaslased ei tohtinud kõrvale kalduda. Nii ratsutasid nad imeteldava kiirusega tund aega, otsides silmadega Robert Granti ja igal sammul tema verist laipa leida kartes. Glenarvan kannustas hobust, nii et looma küljed olid verised.

Viimaks kuuldus püssipauke. Paukude vahed olid ühepikkused nagu oleks nendega märku tahetud anda.

«Nemad,» hüüatas Glenarvan.

Mõlemad kihutasid oma hobused veel kiiremini jooksma, ja mõne hetke pärast jõudsid nad Paganeli juhatusel liikunud salkkonna juurde. Glenarvan karjatas: Robert oli seal, ta elas, elas tõesti! Teda kandis tore Thauka, kes jälle oma isandat nähes rõõmsalt hirnatas.

«Ah, mu laps, mu laps!» hüüdis Glenarvan kirjeldamatu hellusega.

Nad mõlemad hüppasid maha ja sööstsid teineteise kaisutusse. Siis surus indiaanlane kapten Granti poja omakorda rinnale.

«Ta elab! Ta elab!» kordas Glenarvan.

«Jah!» vastas Robert. «Tänu Thaukale!»

Indiaanlane oli seda tänusõna ootamata oma hobust tänanud; ta kõneles temaga ja kallistas teda, nagu oleks uhke hobuse soontes voolanud inimese veri.

Siis pöördus ta Paganeli poole, näitas noort poissi ja ütles:

«Kangelane!» Ja lisas, kasutades indiaanlase piltlikku väljendust: «Tema kannused ei värisenud.»

Glenarvan aga küsis Robertilt tema ümbert kinni hoides:

«Miks, mu poeg, miks ei lasknud sa Thalcave’il või minul teha seda viimast katset su päästmiseks?»

«Milord,» vastas poiss suurima tänulikkusega, «kas polnud minu kohus end ohverdada? Thalcave päästis juba kord minu elu! Ja teie päästate mu isa!»