Читать книгу Kapten Granti lapsed - Jules Verne - Страница 16

Järgmisel päeval, 22. oktoobril kell kaheksa hommikul andis Thalcave märku teeleminekuks. 22. ja 42. pikkuskraadi vahel on Argentiina maapind läänest itta kaldu. Reisijail tuli mööda aeglast kallakut kuni mereni aina laskuda.

Kui patagoonlane keelas Glenarvani talle hobust ostmast, arvas lord, et ta käib meelsamini jalgsi, nagu mõnedel juhtidel harjumuseks on, sest nende pikad jalad võimaldavad käia niisama kiiresti kui käib hobune. Kuid Glenarvan eksis.

Teelemineku hetkel vilistas Thalcave erilisel viisil. Otsekohe väljus lähedalolevast metsasalust ülitore suurepärase kasvuga argentiina hobune ja lähenes oma isandale. Loom oli täiuslikult ilus: ta oli värvilt kõrb, loomult uhke, julge ning elav. Tema pea oli kaunis, kael sale, ninasõõrmed laiali, silmad põlevad, põlved tugevad, turi hästi arenenud, rind lai, kederluud pikad – see tähendab, tal olid kõik jõudu ja painduvust väljendavad omadused.

Täieliku asjatundjana imetles major varjamatult seda pampahobuste musternäidist, kelles ta leidis teatavat sarnasust inglise «hunteriga»36. Ilusa looma nimi oli Thauka, mis patagoonia keeles tähendab «lind», ja sellist nime oli tal ka täielik õigus kanda.

Thalcave hüppas sadulasse ja hobune tõusis kergelt tagumistele jalgadele. Patagoonlane kui haruldane ratsutaja pakkus sellise ratsu seljas haaravat pilti. Tema varustuse hulka kuulus kaks Argentiina tasandikul tarvitatavat jahiriista: bola ja lasso. Bola kujutab endast sadula esiosa külge kinnitatud ja nahkrihmaga ühendatud kolme kuuli. Indiaanlane paiskab neid kuule sageli isegi saja sammu kaugusele ja teeb seda säärase täpsusega, et kuulid mässivad end ise tagaaetava looma või vaenlase jalgade ümber ja kisuvad ta jalamaid pikali. Niisiis on patagoonlaste kasutuses kardetav riist, mida käsitsetakse üllatava osavusega. Lasso seevastu ei lahku käest, mis seda lingutab. Lasso koosneb kolmekümne jala pikkusest köiest, mis on punutud kahest nahkpletist ja lõpeb läbi raudrõnga jooksva sõlmega. Parem käsi heidab jooksvat sõlme, vasem aga hoiab lasso teist otsa, mis harilikult on tugevasti sadula külge kinnitatud. Patagoonlase relvastust täiendas pikk püss üle õla.

Märkamata imetlust, mida tekitasid tema loomupärane veetlus, liigutuste kergus ja uhke sundimatus, asus Thalcave salga etteotsa. Hakati minema, kord kapates, kord sammu sõites, sest traavida hobused nähtavasti ei osanud. Robert püsis hästi sadulas ja veenis Glenarvani varsti oma ratsutamisoskuses.

Kohe Kordiljeeride jalamil algab pampade tasandik. See jaguneb kolme ossa. Esimese maa-ala moodustab mäeahelik kuni umbes kahesaja viiekümnenda miilini, mida katavad madalad puud ja põõsad. Teine, neljasaja viiekümne miili laiune osa on polsterdatud suurepärase rohuvaibaga ja lõpeb saja kaheksakümne miili kaugusel Buenos Airesest. Siit mereni tallab reisija jalg tohutuid lutserni- ja karuohakarohtlaid. See on pampade kolmas osa.

Kordiljeeride kuristikest väljudes kohtas Glenarvani reisisalk kõigepealt suurel arvul «medaanodeks» nimetatavaid liivaluiteid, tõelisi laineid, mida tuul lakkamatult liigutab, kui taimestiku juured liiva maapinna külge ei ahelda. See liiv on äärmiselt peen. Vähimgi tuulepuhang tõstis seda kergete sammastena õhku, vahel tõelisi, kõrgele tõusvaid tuulispeasid moodustades. See vaatepilt oli silmadele ühtlasi nii lõbus kui ka ebameeldiv. Pole midagi huvitavamat kui need mööda tasandikku ekslevad tuulispead, mis kirjeldamatus segaduses omavahel võitlevad, üksteisega segunevad, üksteist ümber paiskavad; ebameeldiv on imepeen liivatolm, mis tõuseb arvutuist medaanodest ja tungib läbi laugude, ükskõik kui tugevasti sa neid ka ei sulge.

See nähtus kestis põhjatuulte mõjul suure osa päevast. Liiguti sellegipoolest kiiresti, ja kella kuue paiku näisid neljakümne miili kaugusele selja taha jäänud Kordiljeerid juba õhtu-udusse kaduva vinetisena.

Reisijad olid teekonnast, mis oli umbkaudu kolmkümmend kaheksa miili pikk, väsinud. Seepärast tundsid nad heameelt magamaheitmise tunni lähenemisest. Nad peatusid kiiresti voolava Neuqueni, sogase veega kärestikulise jõe ääres, mis oli kõrgete punaste kallaste vahele surutud. Neuquen, mida mõned maateadlased Ramidiks ehk Comoeks nimetavad, saab alguse järvedest, mis on tuntud üksnes indiaanlastele.

Järgnev öö ja päev ei toonud ühtki mainimisväärset vahejuhtumit. Liiguti kiiresti ja tõhusalt edasi. Ühetasane maapind ja talutav temperatuur tegid edasiliikumise lihtsaks. Siiski polnud päike lõuna paiku kitsi õige kuumi kiiri saatmast. Kui saabus õhtu, tekkis edelapoolsele taevalaotusele pikk pilvejoom, mis kindlasti ennustas ilmamuutust. Patagoonlane näitas maateadlasele näpuga läänetaevast.

«Ma tean!» ütles Paganel ja pöördus kaaslaste poole: «Taevas ennustab ilmamuutust. Tuleb pampeero.»

Ja ta seletas, et pampeero on Argentiina tasandikel sage nähtus. See on väga kuiv edelatuul. Thalcave polnud eksinud: saabus vaevarikas öö inimestele, keda varjas üksnes lihtne pontšo, sest pampeero puhus väga tugevasti. Hobused heitsid maha ja inimesed pugesid kokkusurutult nende varju. Glenarvan kartis, et kestev torm võib teelviibimist pikendada, kuid Paganel, vaadanud oma baromeetrit, lohutas teda.

«Harilikult,» ütles ta, «kestab selline torm kolm päeva. Aga kui baromeeter tõuseb, nagu praegu, siis on tegemist ainult mõnetunnise metsiku iilinguga. Ärge siis kartke, armas sõber, päikesetõusu ajaks on taevas jälle sinine nagu harilikult.»

«Te räägite nagu raamat, Paganel,» vastas Glenarvan.

«Ma olengi raamat,» ütles Paganel. «Lehitsege mind nii palju kui soovite.»

«Raamat» ei eksinud. Kell üks öösel vaikis tuul äkki ja kõik uinusid ning puhkasid kosutavalt. Hommikul tõusti värskete ja heatujulistena, eriti Paganel, kes naksutas rõõmsasti oma liigeseid ja sirutas ennast nagu reibas koerakutsikas.

Oli 24. oktoober, kümnes reisipäev pärast Talcahuanost lahkumist. Punktist, kus Rio Colorado ületab 37. laiuskraadi, lahutas reisijaid veel 93 miili, see tähendab kolme päeva tee. Läbi Ameerika mandri rännates jälgis Glenarvan suurima tähelepanuga, kas ehk ei ilmu kuskilt nähtavale pärismaalasi. Ta tahtis neilt küsida teateid kapten Granti kohta, patagoonlast, kellega Paganel muide juba rahuldavalt vestelda võis, vahemehena kasutades. Kuid liiguti piirkonnas, mida indiaanlased harva külastavad, sest Argentiinast Kordiljeeridesse kulgevad teed asuvad rohkem pampade põhjapoolses osas. Ei kohatud ka hulkuvaid indiaanlasi ega «kasikkide»37 valitsuse all elavaid paikseid suguharusid. Kui juhtumisi mõni ratsanik silmapiirile ilmuski, siis põgenes ta kiiresti ega olnud tal vähimatki tahtmist tundmatutega kohtuda. Selline reisisalk pidi igaühele kahtlane tunduma, kes üksinda rohtlaanes liikuma juhtus: röövel pidi olema ettevaatlik, nähes kaheksat hästi relvastatud meest headel hobustel, üksik teekäija aga võis salkkonda pahatahtlikuks pidada. Nii osutus täiesti võimatuks nii ausate inimeste kui ka riisujatega kõnelemine.

Kahetseti, et ei satutud kokku kas või rohtlaane röövlite, rastreadooridega, ehkki juttu nendega oleks pidanud alustama püssipaukudega. Ent kuigi Glenarvan oma otsingute huvides kahetses, et indiaanlasi näha polnud, andis ometi üks kummaline vahejuhtum põhjust uskuda, et pudelist leitud sedeleid tõlgitseti õigesti.

Mitu korda tuli reisijail minna üle rohtlaane radade, kord isegi üle õige tähtsa Carmenist Mendozasse viiva tee, mis oli ääristatud koduloomade – hobueeslite, hobuste, lammaste või härgade luudega. Röövlinnud olid neid seal tuhandetena vedelevaid loomade põrmusid, milledega kahtlemata segunes enam kui ühe inimese põrm, pudendanud ja päike neid pleegitanud.

Seni polnud Thalcave teinud ühtki märkust täpselt järgitava reisisuuna kohta. Ometi mõistis ta, et nad ühestki pampateest kinni pidamata ei jõuaks ei linnadesse, küladesse ega Argentiina provintside asulaisse. Igal hommikul hakati minema tõusva päikese poole, otsejoonest kõrvale kaldumata; ja igal õhtul loojus päike just rändajate selja taga. Thalcave kui teejuht pidi niisiis imestama, et mitte tema ei juhtinud, vaid teda juhiti. Aga kui ta imestas, siis vaid indiaanlase loomupärase tagasihoidlikkusega. Kui salk möödus teerajakesest seda tähele panemata, ei teinud ta mingit märkust. Ent kui tol päeval jõuti mainitud maantee juurde, peatas ta oma hobuse ja pöördus Paganeli poole.

«See on Carmeni tee,» ütles ta.

«Seda küll, mu tubli patagoonlane,» vastas maateadlane oma puhtaimas hispaania keeles, «see on Carmeni ja Mendoza vaheline tee.»

«Me ei lähe seda teed mööda?» jätkas Thalcave.

«Ei,» vastas Paganel.

«Ja kuhu me läheme?»

«Aina ida poole.»

«Aga nii ei jõua me ju kuhugi.»

«Kes teab!»

Thalcave vaikis ja vaatles õpetlast sügava üllatusega. Ometi ei eeldanud ta, et Paganel oleks vähimalgi määral naljatanud. Indiaanlane on alati tõsine ega oleta iialgi, et teine võiks naljatamisi kõnelda.

«Te siis ei lähe Carmeni linna?» ütles ta pärast hetkelist vaikust.

«Ei,» vastas Paganel.

«Ei ka Mendoza linna?»

«Ka mitte.»

Sel hetkel jõudis Glenarvan Paganeli juurde ja küsis, mis Thalcave rääkis ja miks ta oli peatunud.

«Ta küsis mult, kas me läheme Carmeni või Mendoza linna,» vastas Paganel, «ja ta imestab väga, kui ma mõlemale küsimusele eitavalt vastasin.»

«Tõepoolest, meie teekond peab talle väga võõrastav tunduma,» ütles Glenarvan.

«Seda ma usun. Ta ütleb, et me ei jõua õieti kuhugi.»

«Noh, Paganel, kas te ei võiks talle meie retke eesmärki seletada ja öelda, miks me läheme aina ida poole?»

«See oleks väga raske,» vastas Paganel, «sest indiaanlane ei tea midagi pikkus- ega laiuskraadidest, ja sedelite leidmise lugu oleks tema meelest fantastiline.»

«Ei tea, mis talle arusaamatuks jääks – kas lugu või loo jutustaja?» ütles major.

«Ah, MacNabbs,» vastas Paganel, «teil pole siiamaani minu hispaania keelde usku!»

«Siis proovige, mu auväärt sõber!»

«Ma proovin.»

Paganel pöördus patagoonlase poole ja alustas kõnelust, mis sageli sõnade puudusel katkes; raske oli mõningaid erilisi mõisteid tõlkida ja seletada peaaegu harimatule metslasele üksikasju, mida tal raske mõista oli. Õpetlast oli huvitav vaadelda. Ta vehkis kätega, häälitses ja askeldas igatviisi, ja higipiisku voolas ta laubalt lausa jõena.

Kui keelest ei jätkunud, võttis ta käed appi, astus hobuse seljast maha ning joonistas liivale maakaardi oma ristuvate pikkusja laiuskraadidega, kahe ookeaniga, Carmeni ja Mendoza vahelise teega. Iialgi pole ükski õpetaja sellistes raskustes olnud. Thalcave vaatles tema tegevust rahuliku ilmega ja tema näost polnud näha, kas ta sai aru või mitte. Maateadlase õppetund kestis enam kui pool tundi. Siis ta vaikis, kuivatas higist leemendavat nägu ja vaatles patagoonlast.

«Kas ta sai aru?» küsis Glenarvan.

«Seda näeme varsti,» vastas Paganel. «Aga kui ta aru ei saanud, siis loobun edaspidisest seletuste andmisest.»

Thalcave seisis liikumatult. Ta vaikis. Silmad olid tal ikka veel kiindunud liivale joonistatud märkidesse, mida tuul vähehaaval kustutas.

«Noh?» küsis Paganel temalt.

Näis, nagu ei kuuleks Thalcave teda. Paganel nägi juba pilkavat naeratust majori huultele tekkivat, ja et oma au päästa, oli ta valmis uue energiaga oma maateaduslikke seletusi alustama, kui patagoonlane ta käeliigutusega peatas.

«Te otsite üht vangi?» küsis ta.

«Jah,» vastas Paganel.

«Ja just sellelt joonelt õhtu- ning hommikupäikese vahel?» lisas Thalcave, teed idast läände indiaanlaste kombel täpsustades.

«Jajah, just nii.»

«Ja see oli teie jumal,» ütles patagoonlane, «kes usaldas vangi saladused suure mere vete hooleks?»

«Jumal ise.»

«Siis mingu täide tema tahtmine,» vastas Thalcave teatava pühalikkusega. «Me läheme edasi ida poole, ja kui vaja, kas või päikeseni!»

Oma õpilasele uhke, tõlkis Paganel kaaslastele otsekohe, mida indiaanlane oli vastanud.

«Missugune tark rass!» lisas ta. «Kahekümnest minu kodumaa talupojast poleks üheksateist mu seletustest midagi mõistnud.»

Glenarvan palus Paganelil patagoonlaselt küsida, kas ta on rohtlaante indiaanlaste kätte vangi sattunud välismaalastest midagi kuulnud.

Paganel küsis ning jäi vastust ootama.

«Nagu oleks,» ütles patagoonlane.

Vaevalt jõudis Paganel tõlkida selle sõna, kui seitse reisijat Thalcave’i ümber piiras. Teda küsitleti pilkudega.

Paganel oli nii ärevil, et vaevalt leidis sõnu kõiki nii väga huvitava küsitluse jätkamiseks. Tema silmad kiindusid napisõnalisse indiaanlasse ja püüdsid vastust veel enne välja lugeda, kui too jõudis suu lahti teha.

Iga sõna, mille patagoonlane hispaania keeles ütles, kordas ta järele inglise keeles, nii et ta kaaslased võisid kahekõnet raskusteta jälgida.

«Kuidas selle vangiga lugu on?» küsis ta.

«Ta oli välismaalane,» vastas Thalcave, «eurooplane.»

«Kas olete teda näinud?»

«Ei, aga indiaanlased jutustavad temast. Ta oli vapper mees! Tal oli härja süda!»

«Härja süda!» ütles Paganel.«Ah, patagoonlaste keel on suurepärane! Kas mõistate, mu sõbrad? See tähendab, ta oli vahva mees!»

«Minu isa!» hüüatas Robert Grant.

Siis pöördus poiss Paganeli poole:

«Kuidas ütelda hispaania keeles: «See on mu isa»?» küsis ta.

«Es mio padre,» vastas maateadlane.

Kohe võttis Robert Thalcave’i kätest kinni ja kordas pehme häälega: «Es mio padre!»

«Suo padre38?» küsis patagoonlane heldinud pilguga.

Ta võttis poisikese käte vahele, tõstis ta hobuse seljast ja vaatles teda suurima sümpaatiaga. Tema tark ja rahulik nägu väljendas meeleliigutust.

Kuid Paganel ei lõpetanud küsitlemist. Kus ta vangistati? Mida ta teab? Millal Thalcave kuulis temast räägitavat? Kõik need küsimused tunglesid korraga tema peas.

Vastuseid ei tarvitsenud kaua oodata ja ta sai teada, et eurooplase oli vangistanud indiaanlaste suguharu, mis liikus Rio Colorado ja Rio Negro vahelisel maa-alal.

«Kus on teda viimati nähtud?» küsis Paganel.

«Kasik Kalfukura juures,» vastas Thalcave.

«Kas sel joonel, mida mööda me liigume?»

«Jah.»

«Ja mis mees see kasik on?»

«Ta on pojuhhide pealik – kahe keelega mees, kahe südamega mees!»

«See tähendab, võlts kõnes ja võlts tegudes,» ütles Paganel, olles oma kaaslastele patagooniakeelse ilmeka väljenduse ära tõlkinud. «Ja kas me saaksime oma sõbra vabastada?» lisas ta.

«Võib-olla, kui ta veel indiaanlaste käes on!»

«Millal te temast viimati kuulsite?»

«See oli ammu. Sestsaadik on päike taevas toonud pampadele juba kaks suve!»

Glenarvani rõõm oli kirjeldamatu. See vastus sobis täpselt pudelist leitud sedelite andmetega. Kuid jäi veel midagi Thalcave’ilt küsida ja Paganel tegi seda otsekohe.

«Räägite ühest vangist,» ütles ta, «kas neid ei olnud kolm?»

«Ma ei tea,» vastas Thalcave.

«Ja te ei tea midagi vangi praegusest seisukorrast?»

«Mitte midagi.»

Sellega vestlus lõppes. Oli võimalik, et kolm vangi olid ammu üksteisest lahutatud. Igatahes võis patagoonlaselt saadud teadetest järeldada, et indiaanlased kõnelesid pärismaalaste võimusesse sattunud eurooplasest. Vangilangemise aeg, asupaik, isegi patagoonlase sõnad, mis käisid vangistatu vapruse kohta – kõik sobis ilmselt kapten Harry Grantiga.

Järgmisel päeval, 25. oktoobril, jätkasid rändajad uue innuga teekonda ida suunas. Tasandik, üha nukker ja igav, moodustas ühe neist lõputuist lagendikest, mida kohalikus keeles nimetatakse «traveesiateks». Tuulte mõjul oli savine maapind täielikult tasandunud – kuskil ei ühtki kivi, isegi mitte kivikest, välja arvatud mõnedes viljatuis jäärakuis või indiaanlaste käte poolt kaevatud kunstlike tiikide kaldail. Pikkade vahemaade tagant tulid nähtavale madalad mustjate latvadega metsad, mille vahel siinseal kerkis valgeid jaanileivapuid, magusat, meeldivat ja kosutavat mähka sisaldava koorega, siis terebintuse salku, metsikuid leetpõõsaid ja igat liiki okaspuid, mille kidurus ilmekalt maapinna kehvusest kõneles.

26. kuupäev oli väsitav. Tuli jõuda Rio Coloradoni. Hobused tegid ratsanike ergutusel niisugust sõitu, et nad samal õhtul pampade piirkonna kauneima jõe äärde jõudsid. Selle indiaanikeelne nimi Cobu Leubu tähendab «suur jõgi». Pärast pikka teekonda mööda pampasid suubub see Atlandi ookeani. Seal suudmes torkab silma huvitav, teaduse poolt veel seletamata nähtus. Nimelt väheneb vee hulk merele lähenedes kas imendumise või aurumise teel, põhjus pole aga teada.

Colorado äärde jõudes oli Paganeli esimeseks mureks «maateaduslik» suplus saviseguses punakas jõevees. Teda üllatas jõe veerohkus, mida põhjustas ainuüksi kevadine lume sulamine mägedes.

Jõgi oli nii lai, et selle ületamine hobustel oli võimatu. Õnneks oli mõnesaja sülla kaugusel vastuvoolu indiaanlaste poolt vitspunutisest ehitatud ja nahkrihmade varal üles riputatud sild. Nii võis väike salkkond jõe ületada ja vasemale kaldale laagrisse jääda.

Enne uinumist tahtis Paganel jõe koordinaadid kaardile märkida ja tegi seda erilise hoolega – tasuks selle eest, et ta ei saanud jälgida Yaru-Dzangbo-Tšu jõge Tiibeti mägedes, mis jätkas endiselt ilma temata voolamist.

Järgmisel kahel päeval, 27. ja 28. oktoobril, jätkus reis vahejuhtumiteta. Ühteviisi igav loodus ja aher maapind. Harva on maastik nii üksluine ja silmapiir nii lage. Pikapeale muutus pinnas aina niiskemaks. Tuli minna üle «kanaadade» ehk üleujutatud nõgude ja «esteerode» ehk veetaimedest ummistatud püsivate laguunide. Õhtul peatusid hobused suure järve kaldal, mille vesi oli rikas mineraalsoolade poolest. See oli Ure Lanquem, mida indiaanlased nimetavad «kibedaks järveks» ja mis 1862. aastal oli Argentiina väeosade poolt kohalike suguharude kallal toime pandud julma veretöö pealtnägijaks. Laagrisse jäädi nagu harilikult ja öö oleks möödunud hästi, kui ümberkaudu poleks olnud mitut liiki ahve ja metskoeri, kes tegid talumatut kära ja kandsid ette – kahtlemata eurooplaste auks, kuid kindlasti mitte nende kõrvade meeleheaks – ühe neist looduslikest sümfooniaist, mille mõni tuleviku helilooja oleks meelsasti omaks tunnistanud.