Читать книгу Kapten Granti lapsed - Jules Verne - Страница 17

Argentiina pampad ulatuvad 34. kuni 40. laiuskraadini. Araukaania päritoluga sõna «pampa» tähendab rohumaad ja see nimetus sobib käesoleva maa-ala kohta täpselt. Puudena kasvavad mimoosiliigid selle läänepoolses osas ja lopsakad rohttaimed selle idapoolses osas annavad pampale omapärase ilme. Taimestik juurdub mullakihis, mis katab punakast või kollasest saviliivast aluspõhja. Geoloog leiaks neid tertsiaarajastu kihte uurides külluses rikkusi. Seal puhkab otsatul arvul veeuputuseelsete loomade luid, mida indiaanlased peavad hävinud suurt tõugu vööloomadele kuuluvaiks. Niisiis on taimkatte all peidus igivanade pampade ajalugu.

Ameerika pampa on samasugune omapärane geograafiline nähtus kui Suurte Järvede savannid või Siberi taigad. Tema kliimat iseloomustab tugevam kuumus ja pakane kui Buenos Airese provintsis, sest kliima on kontinentaalsem. Paganel seletas seda nii, et ookean annab suvise kuumuse, mida ta endasse kogub ja talletab, talve jooksul pikkamisi õhule tagasi. Sel põhjusel on temperatuur saartel ühtlasem kui mandrite sisemaal. Läänepoolse pampadeala ilmastik ei ole seega nii ühtlane kui seda on ranniku oma tänu Atlandi ookeani lähedusele39.

Seal esineb järske ootamatusi, kiireid muutusi, mis termomeetri elavhõbedasamba alatasa ühest äärmusest teise hüppama panevad. Sügisel, see tähendab aprillis ja mais, on vihmad seal sagedased ja väga tugevad. Käesoleval aastaajal aga oli ilm väga kuiv ja temperatuur üsna kõrge.

Salk asus teele juba koidu ajal, olles liikumissuuna enne kindlaks määranud. Tänu põõsastele ja madalatele puudele oli pinnas täiesti kindel, ei olnud enam liiva ega liivaluiteid ega ka tolmu, mida tuul alatasa õhku keerutab.

Hobused liikusid jõudsasti edasi paha-braa, erilise pamparohu tuttide vahel, mis on indiaanlastele tormivarjuks. Aeg-ajalt, kuid üha harvemini, kasvas niiskete nõgude ääres pajusid ja teatud taimi nimega Gygnerium argenteum, millele meeldib kasvada vee läheduses. Seal, head juhust kasutades, kustutasid hobused suurte sõõmudega janu, juues isegi varuks. Thalcave peksis teiste ees liikudes vastu põõsaid, peletades sel kombel eemale tšoliinasid, äärmiselt kardetavaid mürkmadusid, kelle hammustus tapab härja vähem kui tunni jooksul. Vilgas Thauka hüppas üle puhmastike ning aitas oma peremehel järel tulevaile hobustele teed teha.

Reis mööda tasast lagendikku toimus niisiis hõlpsasti ja kiiresti. Rohtlaane väljanägemises ei toimunud ühtki muutust: mitte kusagil ei ühtki kivi ega kivikest, nii kaugel kui silm ulatus. Selline monotoonsus looduses on ainulaadne, liiati veel nii ulatuslikul maa-alal. Polnud jälgegi vahelduvaist looduspiltidest, vahejuhtumitest, loomulikest üllatustest. Tuli olla Paganeli-taoline teadlasest entusiast, et näha midagi seal, kus mitte midagi näha polnud, ja tunda huvi teeäärsete pisiasjade vastu! Milliste? Ükskõik milliste. Parimal juhul mõne põõsa või rohukõrre. Sellest jätkus, et tema ammendamatut kõnehimu ergutada ja õpetada Robertit, kes teda meelsasti kuulas.

29. oktoobril nägid rändurid kogu päeva ühesugust lõputut lagendikku. Kella kahe paiku satuti suurele pleekinud luukerede kuhjale. Need olid tohutu härjakarja jäänused. Ent need jäänused ei vedelenud lookleva joonena, nagu see väsinult ja ükshaaval jõuetult maha langenud loomade puhul tavaline on. Keegi ei osanud seda suurt luukerede hulka võrdlemisi kitsal maa-alal seletada – isegi Paganel mitte. Ta küsis Thalcave’ilt, kellele vastamine raskusi ei tekitanud.

Paganeli hüüatus «On see võimalik!» ja patagoonlase kindel peanoogutus tekitasid kaaslastes suurt uudishimu.

«Mis on?» küsisid nad.

«Taeva tuli,» vastas maateadlane.

«Mis! Välk on säärast hävitustööd teinud?» hüüdis Tom Austin. «Siin on viiesaja looma luukered!»

«Thalcave kinnitab seda, ja Thalcave ei eksi. Mina muide usun teda, sest pampade äikesed on haruldaselt tugevad. Lootkem, et me seda ise tunda ei saa!»

«On õige palav,» tähendas Wilson.

«Peab olema oma 30° varjus,» vastas Paganel.

«See ei pane mind imestama,» ütles Glenarvan, «tunnen õhus elektrit. Loodetavasti ei jää ilm nii kuumaks.»

«Ohoo!» sõnas Paganel. «Temperatuuri langust ei maksa oodatagi, sest taevas pole vähimatki uduvinet.»

«Seda halvem,» vastas Glenarvan, «meie hobused kannatavad selle kuumuse all väga. Ega sinul liiga palav pole, mu poiss?» lisas ta Roberti poole pöördudes.

«Ei, milord,» vastas väikemees. «Mulle meeldib soojus, see on hea asi.»

«Eriti talvel,» tähendas major tabavalt, oma sigarisuitsu taeva poole puhudes.

Õhtul peatuti hüljatud rantšo lähedal. See oli okstest punutud ja saviga ülepätsitud, õlgkatusega kaetud onn. Seda onni ümbritses poolmädanenud vaiadest tara, millest igatahes jätkus, et hobuseid öösel rebaste kallaletungide eest kaitsta. Hobustel endil küll ei tarvitse rebaseid karta, kuid need õelad loomad purevad päitsed läbi, ja seetõttu võivad hobused laiali joosta.

Mõne sammu kaugusele onnist oli kaevatud auk, mida tarvitati köögina, ja milles leidus jahtunud tuhka. Onnis oli pink, härjanahast magamisase, pada, praevarras ja keedupott mate keetmiseks. Mate on jook, mida Lõuna-Ameerikas ohtrasti tarvitatakse. See on indiaanlaste tee, mida valmistatakse tulepaistel kuivatatud lehtedest ja imetakse läbi õlekõrre nagu ameerika jooke ikka. Paganeli palve peale valmistas Thalcave mõne tassitäie seda jooki. See oli õige meeldiv lisand tavalisele toidule ja tunnistati oivaliseks.

Järgmisel päeval, 30. oktoobril, tõusis päike nagu põletavast udust, saates maapinnale tulikuumi kiiri. Temperatuur ähvardas tõusta äärmiselt kõrgele, ja õnnetuseks ei pakkunud lagendik mingit kaitset. Siiski hakati vapralt ida poole liikuma. Mitu korda kohati määratuid loomakarju, kel polnud selle masendava palavusega jõudu süüa ja kes laisalt maas lamasid. Valvureist ega karjastest ei võinud juttugi olla. Arvukaid lehma-, härja- ja sõnnikarju valvasid ainult koerad, kes olid harjunud uttede piima imema, kui neil janu on. Sõralised muide on seal maal pehmeloomulised ega tunne ka seda vaistlikku hirmu punase värvi ees, mis iseloomustab nende Euroopa-sugulasi.

«Põhjuseks on vist see, et nad söövad vabariigi rohtu,» ütles Paganel, ise oma võib-olla liiga prantslaslikust naljast vaimustudes.

Keskpäeva paiku tekkis rohtlaanes mõningaid muutusi, mis ei saanud lagendiku ühetaolisusest väsinud silmadele nähtamatuks jääda. Kõrrelised jäid harvemaks. Neid asendasid kõhnad takjad ja hiiglaslikud, üheksa jala pikkused ohakad, mis oleksid võinud kõik maailma eeslid õnnelikuks teha. Kidurad astelpõõsad ja muud tumerohelised okaspõõsad – väärtuslikud taimed kuivadel aladel – kasvasid siin-seal. Seni oli pampa rohuvaip savis veel säilinud niiskuse varal olnud tihe ja lopsakas. Nüüd aga nägi silm läbi paiguti kulunud ja mitmest kohast lageda sametvaiba maapinna kehvust. Süveneva kuivuse tunnused olid ilmsed ja Thalcave juhtis sellele tähelepanu.

«Minul pole selle muutuse vastu midagi,» ütles Tom Austin. «Aina rohi ja rohi – see läheb pikapeale tülgastavaks.»

«Jah, kuid seal, kus on aina rohtu, seal on ka aina vett,» vastas major.

«Oh! Meil on vett tagavaraks,» ütles Wilson, «ja oma teelt leiame mõne jõekese ikka.»

Oleks Paganel seda vastust kuulnud, siis poleks ta ütlemata jätnud, et Colorado jõe ja Argentiina provintsi mägede vahel on vähe jõekesi, kuid ta selgitas parajasti Glenarvanile üht nähtust, millele lord oli tema tähelepanu juhtinud.

Juba tükk aega tundus õhus otsekui suitsulõhna. Ometi polnud silmapiiril näha ühtki tuld; kusagil ei paistnud suitsupilve, mis oleks kaugest tulekahjust kõnelnud. Seepärast ei leitud sellele nähtusele loomulikku seletust. Peagi muutus põleva rohu lõhn nii tugevaks, et kõik reisijad peale Paganeli ja Thalcave’i imestasid. Maateadlane, kel polnud raske ükskõik missugust nähtust seletada, ütles oma kaaslastele järgmist:

«Ma ei näe tuld, kuid haistan suitsu. Ent Ameerikas maksab nagu Euroopaski vanasõna: kus suitsu, seal tuld. Kuskil peab siis tuli olema. Aga pampad on nii ühetasased, et miski ei takista õhuvoolu, nii et siin on põleva rohu lõhna sageli enam kui 75 miili kaugusel tunda.»

«75 miili kaugusel?» kordas major uskmatult.

«Just nii,» kinnitas Paganel. «Kuid ma lisan juurde, et need suured tulekahjud levivad väga kaugele ja arenevad sageli väga ulatuslikeks.»

«Aga millest rohtlaaned süttivad?» küsis Robert.

«Mõnikord süütab välk, kui kuumad ilmad on rohu ära kuivatanud, mõnikord ka indiaanlase käsi.»

«Ja miks?»

«Nad väidavad – ma ei tea, kui palju sel väitel alust on – et pärast tulekahju kasvab rohi pampades paremini. Tuhk oleks siis sel juhul maapinnale väetiseks. Mina isiklikult usun, et tule varal tahetakse pigem hävitada miljardeid iksoode, nugiliste liiki, mis kariloomi eriti piinavad.»

«Kuid selline mõjuv vahend võib maksta ka mõnede lagendikul luusivate karjade elu,» ütles major.

«Muidugi neid hukkub, kuid mis see loeb sellise suure arvu juures?»

«Ma ei muretse nende pärast,» jätkas MacNabbs, «see on nende asi. Muret tunnen ma reisijate pärast, kes läbi pampa rändavad. Kas ei või juhtuda, et tuli nad ümber piirab?»

«Kuidas siis!» hüüatas Paganel ilmse rahuldustundega, «mõnikord seda juhtub. Mis puutub minusse, siis vaataksin säärast pilti hea meelega.»

«Seal on see meie õpetlane,» sõnas Glenarvan, «ta läheb oma teadmishimus nii kaugele, et laseks ennast elusalt ära põletada!»

«Ei, seda mitte, mu armas Glenarvan, ma olen ju Cooperi teoseid lugenud, ja Nahksukk õpetab tule teed sulgema, kitkudes rohu enda ümber mõne sülla laiuse sõõrina välja. Pole midagi lihtsamat. Seepärast ma ei karda tulekahju lähenemist ja sooviksin kõigest hingest, et see tuleks.»

Kuid Paganeli soov polnud täitumisele määratud. Kui ta pooleldi küpseski, siis ainult päikesekiirte tõttu, mis tekitasid talumatut palavust. Hobused hingeldasid troopilises kuumuses. Varju polnud loota, ehk olgu siis, kui mõni harv pilv lõõmavat päikeseketast varjas. Siis jooksis vari mööda ühetasast maapinda, ja ratsanikud kannustasid hobuseid, püüdes püsida kosutavas varjus, mida läänetuul nende ees kihutas. Hobused aga jäid selles võiduajamises peagi maha ja loorist vabanev päike kallas uut tulevihma pampade kuumutatud mullale.

Kui Wilson ütles veetagavara küllalt suure olevat, siis ei arvestanud ta kustumatut janu, mis tema kaaslasi tol päeval piinas. Ja kui ta arvas, et teel kohatakse mõnd jõekest, siis oli ta liiga ennatu olnud. Tegelikult ei puudunud mitte ainult jõekesed, sest maapind oma kujuga ei pakkunud ühtki sobivat jõesängi, aga ka indiaanlaste kaevatud kunstlikud veekogud olid kuivad. Nähes põua tunnuseid iga miiliga kasvavat, pöördus Paganel Thalcave’i poole ja küsis, kust ta arvab vett leidvat.

«Soolajärve juures,» vastas indiaanlane.

«Ja millal me sinna jõuame?»

«Homme õhtul.»

Argentiinlased kaevavad pampades reisides harilikult kaeve ja leiavad mõne sülla sügavuselt vett. Kuid rändurid, kel polnud vajalikke tööriistu, ei saanud seda teha. Niisiis tuli vett anda jaokaupa. Kuigi keegi lausa tapvat janu ei kannatanud, ei suudetud seda ka täiesti kustutada.

Õhtul pärast kolmekümne miili pikkust teekonda jäädi peatuma. Igaüks lootis, et rahulik öö pärast väsitavat päeva mõjub kosutavalt, kuid just sel ööl painasid rännumehi moskiitod ja sääsed. Nende ilmumine ennustas tuule pöördumist, ja tuul pöördus tõepoolest veerandi võrra ning hakkas puhuma põhjast. Piinavad putukad aga kaovad harilikult lõuna- või edelatuulega.

Kui major säilitas oma rahu isegi keset selliseid raskusi, siis Paganeli seevastu vihastasid saatuse viperused. Ta saatis kuradile kõik moskiitod ja sääsed ning kahetses, et polnud haput vett, mis oleks tuhandete pistete kipitust leevendanud. Ta tõusis hommikul väga tusaselt, kuigi major katsus teda lohutada, öeldes, et nad võivad isegi õnnelikud olla, sest neil on tegemist ainult kahe putukaliigiga kolmesajast tuhandest liigist, mida tunnevad loodusteadlased40. Siiski ei tulnud teistel tema järele oodata, kui koidu ajal teele asuti, sest samal päeval pidid nad Soolajärve äärde jõudma. Hobused olid väga väsinud ning janust poolsurnud. Kuigi ratsanikud olid osa oma vett loomadele loovutanud, olid nood ometi liiga vähe saanud. Sel päeval oli kuivus veel suurem ja põhjatuule – pampade samuumi tolmused puhangud – tegid kuumuse lausa talumatuks.

Sel päeval teekonna ühetoonilisus hetkeks katkes. Teiste ees liikuv Mulrady pöördus tagasi ja teatas, et läheneb salkkond indiaanlasi. Teadet hinnati mitut moodi. Glenarvan mõtles uudistele, mida ta pärismaalastelt «Britannia» merehädaliste kohta saada võiks. Thalcave aga ei rõõmustanud sugugi rohtlaante rändavate indiaanlastega kohtumise üle: ta pidas neid riisujaiks ja varasteks ning püüdis nende eest hoiduda. Tema käsu peale kogunesid rändajad ühte rühma ja relvad seati laskevalmis. Peagi nägid kõik indiaanlaste salka. Neid oli vaid kümmekond pärismaalast, ja see rahustas patagoonlast. Indiaanlased lähenesid saja sammu kaugusele ja nüüd olid nad selgesti nähtavad. Need olid selle põlise pampaderassi liikmed, keda kindral Rosas41 1833. aastal hävitas. Nende kõrge ja kumer, mitte lauge laup, nende pikk kasv, nende oliivivärvi jume tegi neist indiaanlaste tõu kaunid esindajad. Riietatud olid nad guanakonahkadesse; peale kahekümne jala pikkuste odade kandsid nad nuge, linge, bolasid ja lassosid. Nende osavus hobuste kohtlemisel näitas, et nad olid head ratsanikud.

Nad peatusid saja sammu kaugusel ja näisid karjudes ja kätega vehkides nõu pidavat. Glenarvan lähenes neile. Kuid ta polnud kaht süldagi edasi jõudnud, kui salkkond äkki ümber pöördus ja uskumatu kiirusega kadus.

«Argpüksid!» hüüatas Paganel.

«Ausad inimesed ei oleks nii kiiresti põgenenud,» ütles MacNabbs.

«Mis indiaanlased need olid?» küsis Paganel Thalcave’ilt.

«Gautšod,» vastas patagoonlane.

«Gautšod!» kordas Paganel kaaslaste poole pöördudes. «Gautšod! Siis poleks meil vaja olnud nii ettevaatlikud olla!»

«Miks mitte?» küsis major.

«Sest gautšod on rahulikud põlluharijad.»

«Usute, Paganel?»

«Kahtlemata pidasid nad meid varasteks ja põgenesid seepärast.»

«Arvan pigemini, et nad ei julgenud meile kallale tungida,» vastas Glenarvan. Ta oli väga tusane, et ei saanud nende pärismaalastega kõnelda, ükskõik kes nad ka olid.

«See on ka minu arvamine,» ütles major, «ja kui ma ei eksi, pole gautšod kaugeltki süütud inimesed, vaid otse vastupidi – lausa kardetavad röövlid.»

«Tohoo!» hüüatas Paganel.

Ja ta hakkas selle etnoloogilise väite vastu ägedasti vaidlema, ja koguni nii ägedasti, et tal läks korda majorit erutada, kuna too, vaatamata oma harjumusele kõigega nõustuda, vastas:

«Usun, et teil pole õigus, Paganel.»

«Pole õigus?» küsis geograaf.

«Ei. Isegi Thalcave pidas neid indiaanlasi varasteks, ja Thalcave tunneb asja.»

«Noh, Thalcave eksis seekord,» vaidles Paganel pisut kibestunult. «Gautšod on põlluharijad ja karjapidajad, muud midagi. Mina ise olen sellest võrdlemisi suurt tähelepanu äratanud raamatukeses pampa pärismaalaste kohta kirjutanud.»

«Noh, te tegite vea, härra Paganel.»

«Mina tegin vea, härra MacNabbs!?»

«Hajameelsusest, kui soovite,» vaidles major visalt. «Järgmises väljaandes tuleb teil mõned parandused teha.»

Paganeli solvas väga, et tema maateaduslikes teadmistes kaheldi ja neid isegi pilgati. Ta tundis, et kaotab enesevalitsuse.

«Teadke, härra,» ütles ta, «et minu raamatud ei vaja selliseid parandusi!»

«Siiski! Vähemalt antud juhul,» vastas MacNabbs.

«Härra, ma leian, et te olete täna kiuslik!» ütles Paganel.

«Ja mina leian, et teie olete terav!» vastas major.

Vaidlus näis ootamatult ägedaks muutuvat, pealegi nii tühisel põhjusel. Glenarvan pidas vajalikuks vahele astuda.

«On selge,» ütles ta, «et ollakse ühelt poolt kiuslik ja teiselt poolt terav ja see paneb mind teie mõlema puhul imestama.»

Patagoonlane ei mõistnud tülitsemise põhjust, oli aga ilma suurema vaevata taibanud, et sõbrad tülitsesid. Ta naeratas ja ütles rahulikult:

«Seda teeb põhjatuul.»

«Põhjatuul!» hüüatas Paganel. «Mis on põhjatuulel sellega tegemist?»

«Nii see ongi,» vastas Glenarvan, «põhjatuul on teie halva tuju põhjuseks! Olen kuulnud, et Lõuna-Ameerikas mõjub see närvikavale omamoodi erutavalt.»

«Püha Patricku nimel, Edward, teil on õigus!» ütles major ja pahvatas naerma.

Kuid tõeliselt vihane Paganel ei tahtnud vaidlust lõpetada ja pöördus nüüd Glenarvani vastu, kelle vaheleastumine talle natuke liiga lõbusatujulisena tundus.

«Ah, teie siis arvate, milord,» ütles ta, «et minu närvikava on erutatud?»

«Jah, Paganel, seda teeb põhjatuul. See tuul on pampades paljude roimade põhjuseks, just nagu tramontaan Rooma tasandikul.»

«Roimade!» vastas Õpetlane. «Kas ma näin inimesena, kes kavatseb roima?»

«Seda ma just ei ütleks.»

«Öelge juba kohe, et ma tahan teid tappa!»

«Noh,» vastas Glenarvan tahtmatult naerma hakates, «ma tõesti kardan seda. Õnneks puhub põhjatuul ainult ühe päeva.»

Seda vastust kuuldes naersid kõik Glenarvaniga kaasa. Paganel kannustas hobust ja ratsutas teistest ette, et oma tusatujust lahti saada. Veerand tunni pärast oli see tal õnnestunud.

Õhtul kell kaheksa teatas teistest pisut ette jõudnud Thalcave, et nii suure igatsusega oodatud järve kallas paistab. Veerand tundi hiljem laskus väike salkkond Soolajärve kõrgest kaldast alla. Kuid seal ootas reisijaid tõsine pettumus. Järv oli kuiv.