Читать книгу Kapten Granti lapsed - Jules Verne - Страница 14

Kordiljeeride idapoolse kallaku moodustavad pikad, aegamööda tasandikuks laskuvad nõlvad, millele langev osa platoost järsku peatuma jäigi. Siin avanes hoopis uus loodus: levisid tiheda rohuga kaetud karjamaad, tervete metsadena kasvasid suurepärased õunapuud, mille okstel ilutsesid kuldsed õunad. See oli tükike rikast Normandiat28 keset Lõuna-Ameerikat. Igas teises olukorras oleks reisija silm imetlenud äkilist üleminekut kõrbest oaasi, lumistelt mäetippudelt haljendavasse rohtlaande, talvest suvesse.

Maapinna liikumine oli täiesti vaibunud, maavärin möödunud. Kahtlemata jätkasid maa-alused jõud kusagil kaugemal oma hävitustegevust, sest Andide ahelikus on maapind alati mõnes kohas rahutu. Seekord oli vapustus olnud äärmiselt tugev. Mägede kuju oli sootuks teistsuguseks muutunud. Hoopis uus tippude, harjade ja teravike siluett kerkis sinise taeva taustal; pampade juht oleks asjatult otsinud tähiseid, millega ta harjunud oli.

Imeilus päev oli algamas. Vaikse ookeani niiskest sängist tõusnud päikese kiired libisesid üle Argentiina tasandike ja sukeldusid juba teise ookeani vetesse. Kell oli kaheksa hommikul.

Tänu majori hoolitsusele toibusid lord Glenarvan ja tema kaaslased vähehaaval. Nad olid kohutavalt uimased, kuid midagi muud polnud juhtunud. Nad olid Kordiljeeridest alla laskunud ja oleksid võinud ainult kiire liiklusvahendi eest, mille loodus ise nende käsutusse andis, õnne tänada, kui poleks puudunud nende kõige nõrgem ja noorem kaaslane – Robert Grant.

Igaüks armastas seda vaprat poissi; Paganel oli temasse eriliselt kiindunud, samuti major, oma jahedusest hoolimata. Teda armastasid kõik, kõige rohkem aga Glenarvan. Viimane oli meeleheitel, kui kuulis Roberti puudumisest. Ta kujutles, et õnnetu poiss kukkus mõnda kuristikku ja hüüab asjatult seda, keda ta nimetas oma teiseks isaks.

«Mu sõbrad, mu sõbrad,» ütles Glenarvan vaevu pisaraid tagasi hoides, «peame teda otsima, peame ta leidma! Me ei või teda niiviisi maha jätta! Iga oru, iga kuristiku ja lõhe peame põhjalikult läbi otsima! Te seote mulle köie ümber ja lasete mu mööda kaljuseina alla. Ma tahan seda teha, kas kuulete! Ma tahan seda teha! Andku taevas, et Robert veel elaks! Kuidas julgeksime ilma temata ilmuda ta isa ette! Missuguse õigusega otsiksime kapten Granti, kui tema päästmine maksaks ta lapse elu!»

Glenarvani kaaslased kuulasid, ilma et nad vastanud oleksid. Nad tundsid, et ta otsis nende pilkudest mingit lootusekiirt, ja vaatasid maha.

«Niisiis,» jätkas Glenarvan, «te kuulsite mind! Te vaikite! Te ei looda enam midagi! Mitte midagi!»

Tekkis mõnehetkeline vaikus. Siis küsis MacNabbs:

«Kes teist, sõbrad, mäletab, missugusel hetkel Robert kadus?»

Sellele küsimusele ei vastanud keegi.

«Öelge vähemalt,» jätkas major, «kelle lähedal oli poiss Kordiljeeridest allatuleku ajal?»

«Minu lähedal,» vastas Wilson.

«Noh, missuguse hetkeni te teda oma läheduses nägite? Tuletage meelde! Kõnelge!»

«Robert Grant oli minu kõrval ja hoidis käega kõvasti samblikupuhmast kinni veel paar minutit enne seda, kui kokkupõrge meie allakihutamise lõpetas,» vastas Wilson. «See on kõik, mida ma mäletan.»

«Paar minutit enne kokkupõrget! Tuletage hästi meelde, Wilson, minutid võisid teile pikad tunduda! Kas te ei eksi?»

«Usun, et ei eksi… Just nii… Vähem kui kaks minutit…»

«Hea küll!» ütles MacNabbs. «Ja kas Robert oli teist paremat või vasemat kätt?»

«Vasemat kätt. Mäletan, et tema pontšo käis mulle vastu nägu.»

«Ja kas teie asetsesite meist paremal või vasemal pool?»

«Ka vasemal.»

«Niisiis võis Robert kaduda ainult siiapoole,» ütles major, pöördus mäe suunas ning näitas paremale. «Arvestades tema kadumisest möödunud aega, pidi poiss kukkuma mäejalami ja kahemiilise kõrguse vahel asuvas osas, kust tuleb teda ka otsida. Teeme seda igaüks ise kohast, ja me leiame ta.»

Öeldule ei lisatud sõnagi. Kuus meest ronis üles mööda Kordiljeeride kallakut, kus erinevatesse kõrgustesse peatuma jäädes otsima hakati. Nad hoidusid kalju langemise suunast võimalikult paremale, otsides läbi vähimagi prao, laskudes kuristike põhja, mis osalt olid täitunud allalibisenud platoo kildudega. Nii mõnigi väljus kuristikust räbalateks kärisenud riietega, veriste käte ning jalgadega. Nad panid kaalule oma elu. Kogu see mäestiku osa, välja arvatud mõned ligipääsmatud platood, otsiti hoolikalt mitme tunni jooksul läbi, ilma et ükski tublidest meestest oleks puhkusele mõelnud. Asjatu otsimine! Vaene poiss polnud mägedes mitte ainult surma saanud, vaid ka haua leidnud, ja selle suu oli mõni määratu kalju igaveseks sulgenud.

Umbes kell üks tulid Glenarvan ja tema kaaslased puruväsinult ja roidunult oru põhja tagasi. Glenarvani rõhus raske mure; ta vaevalt rääkis, tema huultelt kuuldus ainult mõni üksik sõna, mida katkestasid ohked:

«Ma ei lahku siit! Ma ei lahku siit!»

Igaüks mõistis seda painavaks muutunud mõtet ja keegi ei vaielnud vastu.

«Ootame,» ütles Paganel majorile ja Tom Austinile. «Puhkame ja kogume jõudu. Me vajame seda, ükskõik kas uuteks otsinguteks või teekonna jätkamiseks.»

«Jah,» vastas MacNabbs, «jääme siia, kuna Edward tahab jääda. Ta loodab. Kuid millele ta loodab?»

«Jumal seda teab,» ütles Tom Austin.

«Vaene Robert!» ütles Paganel silmi kuivatades.

Orus kasvas arvukalt puid. Major valis rühma suuri jaanileivapuid ja laskis nende alla esialgse laagri üles panna. Mõned vaibad, relvad, pisut kuivatatud liha ja riisi – see oli kõik, mis rändajaile jäänud oli. Läheduses voolas jõgi, kust saadi vett, mis mäe varisemisest alles sogane oli. Mulrady süütas aasal tule ja pakkus varsti oma isandale sooja ning kosutavat jooki. Kuid Glenarvan keeldus joomast ja jäi äärmises rammetuses oma pontšole lebama.

Nii möödus päev. Saabus öö, vaikne ja rahulik. Ajal, mil rändajad liikumatult, kuid unetult lebasid, läks Glenarvan mäekülge mööda üles. Aeg-ajalt seisatades kuulatas ta, lootes ikka, et viimne appihüüe kostab temani. Niimoodi üksinda õige kõrgele tõustes ta kas kuulas, kõrva vastu maad surudes ja südametuksumist summutades, või hüüdis meeleheitliku häälega.

Kogu öö eksles õnnetu lord mägedes. Paganel ja major käisid kordamööda tema kannul, valmis libedatel harjadel või kuristikuveerudel, kuhu teda viis tema asjatu ettevaatamatus, appi minema. Aga ta jõupingutused jäid tagajärjetuiks, sest kuigi ta tuhat korda hüüdis: «Robert! Robert!», vastas ainult kaja, korrates kaeblikult hüütud nime.

Päike tõusis. Tuli minna otsima Glenarvani, kes juba kaugele mägedesse jõudnud oli, ja ta vägisi laagrisse tagasi tuua. Tema meeleheide oli kohutav. Kes oleks julgenud talle rännakust rääkida ja soovitada sellest õnnetust orust lahkuda? Ent toiduained puudusid. Lähikonnas pidi leiduma argentiina teejuhte, kellest muula-ajaja oli rääkinud, ja hobuseid, keda vajati pampade läbimiseks. Tagasiminek oli suuremate raskustega seotud kui edasiliikumine. Pealegi oli kokku lepitud, et «Duncan» ootab neid Atlandi ookeanil. Kõik need tähtsad põhjused ei lubanud kauem viivitada ja kõikide huvides oli lahkumistundi mitte edasi lükata.

MacNabbs oli see, kes katsus Glenarvani raskeid mõtteid hajutada.Ta kõneles kaua, ilma et ta sõber oleks näiliselt teda kuulanud. Glenarvan raputas pead. Viimaks sundis üks sõna teda suud avama.

«Ära minna?» ütles ta.

«Jah! Ära minna.»

«Veel tund aega!»

«Jah, veel tund aega,» vastas auväärne major.

Kui tund möödus, palus Glenarvan jumalakeeli lubada endale veel üks tund. Ta oli nagu surmamõistetu, kes anus elupikendust. Nii kestis see umbes lõunani. Siis MacNabbs kõigi teiste nõusolekul enam ei viivitanud. Ta ütles Glenarvanile, et tarvis on teele asuda, sest kiirest otsusest sõltub tema kaaslaste elu.

«Jah! jah!» vastas Glenarvan. «Teele! Teele!»

Kuid nii rääkides pööras ta pilgu kõrvale ja jäi ainiti vahtima mingit musta täppi õhus. Äkki tõusis ta käsi ning jäi liikumatult seisma, nagu oleks see kivistunud.

«Seal!» ütles ta. «Seal! Vaadake! Vaadake!»

Kõik pöörasid oma pilgu musta täpi suunas taevas, millele lord nii käskivalt viitas. Must täpp suurenes nüüd silmnähtavalt. See oli mõõtmatus kõrguses hõljuv lind.

«Kondor,» ütles Paganel.

«Jah, kondor,» vastas Glenarvan. «Kes teab..! Ta läheneb, laskub – oodakem!»

Mida lootis Glenarvan? Kas tema mõistus muutus segaseks? «Kes teab!» oli ta öelnud…

Paganel ei eksinud. Kondor oli iga hetkega selgemini nähtav. See tore lind, keda inkad vanasti jumaldasid, on Kesk-Andide kuningas. Ta kasvab seal haruldaselt suureks, tema jõud on imeväärne. Juhtub, et ta paiskab härja kuristikku. Ta tungib lammaste, hobuste, tasandikel eksivate noorte pullide kallale ja kannab nad oma küünte vahel suurde kõrgusse.29 Juhtub sageli, et ta hõljub 20 000 jala kõrgusel, seega kõrguses, kuhu inimene ei suuda tungida. Nähtamatu teraseimalegi silmale, heidab õhukuningas sealt teravaid pilke maapinnale ja märkab ka kõige väiksemaid esemeid. Tema haruldane silmanägemine paneb loodusteadlased imestama.

Mida oli see kondor märganud? Laipa, Robert Granti laipa?

«Kes teab?» kordas Glenarvan ega kaotanud lindu silmist. Määratu lind lähenes, kord hõljudes, kord kivina langedes. Peagi hakkas ta tegema suuri ringe vähemalt saja sülla kõrgusel maapinnast, olles sealjuures selgesti nähtav. Tema tiivad, mille laius oli enam kui viisteist jalga, kandsid teda õhus peaaegu liikumata, sest suurte lindude omaduseks on lennata majesteetliku rahuga, kuna putukad peavad tegema tuhat tiivalööki sekundis, et õhus püsida.

Major ja Wilson olid karabiinid haaranud. Glenarvan peatas nad käeliigutusega. Kondor tiirles lennates ümber ligipääsmatu platoo, mis asetses Kordiljeeride kallakul umbes veerand miili kõrgusel. Ta tiirles peadpööritava kiirusega, avades ja sulgedes oma hirmuäratavaid küüniseid ning raputades pead.

«Seal! Seal!» karjatas Glenarvan.

Siis äkki läbis üks mõte tema aju.

«Kui Robert veel elab,» hüüdis ta hirmsa karjatusega, «siis see lind… Tuld, sõbrad! Tuld!»

Kuid oli liiga hilja. Kondor oli kadunud kõrgete kaljumühkude taha. Möödus üks sekund – sekund, mis tundus sajandina! Siis ilmus määratu lind uuesti raskelt koormatuna ja kerkis kohmakalt lennates kõrgemale. Kuuldus õuduskisa. Kondori küüniste vahel rippus kõlkudes Robert Granti elutu keha. Lind kandis teda riideidpidi ja keha õõtsus vähemalt saja viiekümne jala kõrgusel õhus laagri kohal. Ta oli rändajaid märganud ja püüdis oma raske saagiga põgeneda, pekstes jõuliselt tiibadega.

«Ah!» karjatas Glenarvan, «pigem purunegu Roberti laip kaljudel, kui et ta saab…»

Ta ei lõpetanud ja haaranud Wilsonilt karabiini, katsus kondorit sihtida. Kuid ta käsi värises ja ta silme ees läks ähmaseks. Ta ei suutnud sihtida.

«Lubage seda minul teha,» ütles major.

Pilk kindel, käsi rahulik, keha liikumatu, sihtis ta lindu, kes oli juba kolmesaja jala kõrgusel tema kohal.

Kuid ta polnud veel päästikule vajutanud, kui oru põhjas kõmatas pauk. Valge suits tõusis kahe basaltrünka vahelt ja pähe tabatud kondor kukkus aeglaselt keereldes alla; suured avatud tiivad kandsid teda nagu langevari. Ta polnud saaki lahti lasknud ja vajus aeglaselt maha kümne sammu kaugusel ojakaldast.

«Tulge! Tulge!» hüüdis Glenarvan.

Ja kaalutlemata, kust oli tulnud saatuslik püssipauk, ruttas ta kondori juurde. Kaaslased jooksid talle järele.

Sinna jõudnud, nägid nad, et lind oli surnud ja Roberti keha oli tema laiade tiibade alla peidetud. Glenarvan sööstis poisi juurde, kiskus ta linnu küüniste vahelt, pani rohule lebama ja surus oma kõrva elutu keha rinnale.

Iial pole ühegi inimese suust kostnud tugevamat rõõmukarjatust! Glenarvan ajas enda sirgu, korrates:

«Ta elab! Ta elab veel!»

Silmapilk vabastati Robert riietest ja pesti tema nägu külma veega. Ta liigutas end, avas silmad, vaatas ja lausus vaevalt kuuldavalt:

«Ah! Teie, milord… mu isa!»

Glenarvan ei suutnud vastata. Meeleliigutus lämmatas teda. Ta laskus nii imeväärselt päästetud nooruki kõrvale põlvili. Ta nuttis.