Читать книгу Kapten Granti lapsed - Jules Verne - Страница 6

Sel esimesel reisipäeval oli meri üsna tormine ning õhtu eel tugevnes tuul veelgi. «Duncan» kiikus õige tugevasti. Daamid tegid õigesti, et ei ilmunud laevalaele, vaid lebasid kajutis. Kuid järgmisel päeval pöördus tuul ühe kraadi võrra. Kapten John Mangles laskis fokk-, praam- ja marsspurje üles tõmmata; «Duncan» muutus tasakaalukamaks ega kõikunud enam nii väga. Seetõttu võisid leedi Helena ja Mary Grant juba koidu ajal minna laevalaele, kus viibisid lord Glenarvan ja kapten. Päikesetõus oli suurepärane. Taevakeha kerkis ookeanist otsekui Ruolzi16 menetluse järgi kullatud ketas tohutu suurest voltavannist. «Duncan» liikus keset toredat sära ja tundus tõepoolest, et tema purjed paisusid päikesekiirte mõjul.

Reisijad vaatasid sõnatus imetluses selle kiirgava taevakeha tõusu.

«Milline imetlusväärne vaatepilt!» lausus viimaks leedi Helena. «Tuleb ilus ilm. Kui ainult tuul enam oma suunda ei muudaks ja jääks endiselt soodsaks!»

«Paremat soovida olekski võimatu, mu kallis Helena,» vastas lord Glenarvan. «Teekonna alguse üle pole põhjust kurta.»

«Kas sõit üle ookeani kestab kaua, kallis Edward?»

«Sellele vastab kapten John,» sõnas Glenarvan. «Kas liigume hästi? Olete oma laevaga rahul, John?»

«Väga rahul, kõrgeausus,» vastas John, «see on imeline jaht; sellise laeva juhtimine on meremehele tõeline nauding. Iialgi pole laeva kere ja masinad paremas kooskõlas olnud. Näete, kui ühtlaselt ja kergelt jaht läbi lainete lõikab. Liigume seitsmeteistkümnesõlmelise kiirusega. Kui selline kiirus püsib, jõuame kümne päevaga üle ekvaatori ja sõidame vähem kui viie nädalaga ümber Kap Hoorni.»

«Kas kuulete, Mary?» ütles leedi Helena. «Vähem kui viis nädalat!»

«Jah, proua, ma kuulsin,» vastas tütarlaps. «Ja kapteni sõnad panid mu südame kiiremini tuksuma.»

«Ja kuidas te talute laevasõitu, miss Mary?» küsis lord Glenarvan.

«Üsna hästi, milord, ilma suuremate raskusteta. Pealegi harjub sellega ruttu.»

«Ja meie noor Robert?»

«Oo, Robert!» vastas John Mangles. «Kui ta ei tuhni masinaruumis, siis kõigub ta mastitipus. See poiss ei tea midagi merehaigusest. Kas näete! Seal ta ongi!»

Kõigi pilgud pöördusid kapteni käeliigutuse suunas fokkmasti poole ja igaüks võis näha, kuidas Robert rippus saja jala kõrgusel õhus raa otsas. Mary võpatas tahtmatult.

«Oo, ärge kartke, miss Mary,» ütles John Mangles. «Vastutan tema eest ja tõotan, et võin mõne aja pärast kapten Grantile üle anda tubli meremehe, sest teie vapra isa leiame niikuinii.»

«Annaks taevas, mister John,» vastas tütarlaps.

«Mu kallis laps,» jätkas lord Glenarvan, «kõiges selles on midagi saatuslikku, mis peab meile lootust andma. Me ei lähe, meid viiakse. Me ei otsi, meid juhitakse. Pealegi – vaadake kõiki neid tublisid inimesi, kes nii hea ürituse teenistusse on asunud. Meie ettevõtmine mitte ainult ei õnnestu, vaid see teostub ilma raskusteta. Ma lubasin leedi Helenale lõbureisi, ja ma pean sõna või ma eksin rängalt.»

«Edward,» ütles leedi Glenarvan, «sa oled parim inimene maailmas.»

«Sugugi mitte, aga mul on parim meeskond parimal laeval. Kas teie ei imetle meie «Duncanit», miss Mary?»

«Jah, milord,» vastas neiu, «ma imetlen teda, ja imetlen tõelise asjatundjana.»

«Ah! Kas tõesti?»

«Ma mängisin lapsena isa laevadel. Ta oleks pidanud minust meremehe tegema. Kui vaja, võiksin ehk väga hästi purje rehvida või trossi kinnitada.»

«Oo, miss Mary, mis te räägite!» hüüdis John Mangles.

«Kui see nii on,» ütles lord Glenarvan, «siis saate kapten Johniga suurteks sõpradeks, sest ta peab meremehekutset maailmas kõige kõrgemaks. Ta ei tunnusta ühtki teist elukutset – ka naistele mitte! Eks ole, John?»

«Kahtlemata, kõrgeausus,» vastas noor kapten. «Tunnistan siiski, et miss Grant sobib paremini reisijaks kui praampurje rehvijaks. Kuid see ei vähenda heameelt, mida tema sõnad mulle tegid.»

«Seda enam, et ta imetleb «Duncanit»,» tähendas Glenarvan.

««Duncan» vääribki imetlust,» vastas John.

«Tõepoolest,» ütles leedi Helena, «te olete nii uhke oma jahi üle, et mul tekib soov teda laevalaest kuni trümmini tundma õppida ja vaadata, kuidas meie tublid madrused on end vahetekil sisse seadnud.»

«Suurepäraselt,» vastas John. «Nad on seal nagu kodus.»

«Ja nad ongi tõepoolest kodus, mu kallis Helena,» vastas lord Glenarvan. «See jahtlaev on osa meie vanast Kaledooniast! See on Dumbartoni krahvkonna nurgake, mis eriülesandel merel ujub – nii pole me oma kodumaalt lahkunud! «Duncan» – see on Malcolmi loss, ja ookean – see on Lomondi järv.»

«Noh, mu kallis Edward, näita meile lossi,» sõnas leedi Helena.

«Olen teie käsutuses, proua,» ütles Glenarvan. «Kuid lubage mul enne sellest Olbinetile teatada.»

Jahi stjuuard oli oivaline ülemkelner, šotlane, kes oleks väärinud prantslase nime – niisuguse agaruse ja arukusega täitis ta oma kohuseid. Ta ilmus oma käskija kutsel.

«Olbinett, me teeme enne hommikusööki laevas ringkäigu,» ütles Glenarvan, nagu oleks tegemist jalutuskäiguga Tarbeti või Katrine’i järve äärde. «Loodan, et laud on kaetud, kui me tagasi tuleme.»

Olbinett kummardas väärikalt.

«Kas tulete kaasa, major?» küsis leedi Helena.

«Kui käsite,» vastas MacNabbs.

«Oo,» ütles lord Glenarvan, «major on oma sigarisuitsu süvenenud, ei maksa teda segada. Ta on väsimatu suitsetaja, miss Mary. Ta suitsetab alati, isegi magades.»

Major noogutas nõusolevalt ja lord Glenarvani külalised laskusid vahetekile.

MacNabbs jäi üksi. Oma harjumust mööda iseendaga vesteldes, endale iial vastu vaidlemata mattus ta aina tihedamaisse suitsupilvedesse. Ta püsis liikumatult paigal ja vahtis jahi järel vahutavasse kiiluvette. Pärast mõneminutilist tumma mõtisklust pöördus ta ümber ja nägi enda ees tundmatut isikut. Kui miski oleks võinud teda üllatada, siis oleks teda üllatanud see kohtumine, sest uus reisija oli talle täiesti võõras.

See oli umbes neljakümneaastane pikk, kuivetunud ja lahja mees, kes sarnanes pika suurepealise naelaga. Tema pea oli tõepoolest suur ja tugev; tal oli kõrge otsaesine, sirge nina, suur suu ja terav lõug. Mis puutub tema silmadesse, siis need peitusid määratu suurte ümmarguste prilliklaaside taga; tema pilk oli ebamäärane nagu öölindudel ja muil olendeil, kes pimedas näevad. Tema näoilme kõneles tarkusest ja rõõmsast meelest, ta ei paistnud tusasena nagu nood tähtsad isikud, kes põhimõtteliselt iialgi ei naera ja kes oma tühisust varjavad tõsiduse maski taha. Otse vastupidi: tundmatu vaba käitumine ja armastusväärne lihtsus näitasid selgesti, et ta oskas võtta inimesi ja asju nende heast küljest. Ilma et ta oleks veel midagi rääkinud, võis tunda, et ta on jutukas ja ennekõike hajameelne: hajameelne nagu inimesed, kes ei näe seda, mida nad vaatavad, ega kuule seda, mida kuulavad. Peas oli tal reisimüts, jalas tugevad kollased saapad ja nahast säärekatted; riietatud oli ta kastanpruunidesse sametpükstesse ja samast riidest kuube, mille arvutud taskud näisid olevat pungil täis märkmikke, päevaraamatuid, kirjamappe ja tuhandeid asju, mis olid sama tülikad kui kasutud – kõnelemata pikksilmast, mida ta kandis üle õla rippuvana rihma otsas.

Tundmatu, kelle ärevus oli kummalises vastuolus majori rahulikkusega, tiirles MacNabbsi ümber, vaatles teda küsival pilgul, ilma et teine oleks mõelnudki huvituda sellest, kust ta tuleb, kuhu ta läheb ja miks on ta «Duncani» pardal.

Kui mõistatuslik isik nägi, et tema katsed endast märku anda majori ükskõiksuse tõttu nurjuvad, haaras ta oma pikksilma, mis täielikult avatuna oli neli jalga pikk, jäi liikumatult jalad harkis seisma nagu kilomeetripost maanteel, ning juhtis pikksilma tollele piirjoonele, kus taevas ja veepind ühte sulavad. Viis minutit silmapiiri uurinud, laskis ta pikksilmal langeda ja toetus sellele nagu jalutuskepile. Kuid otsekohe vajus kiiker kokku, tema lülid libisesid üksteise sisse, uus reisija kaotas äkki tasakaalu ja pidi grootmasti ette pikali kukkuma.

Iga teine oleks majori asemel vähemalt naeratanud. Major ei pilgutanud silmagi. Tundmatu otsustas tegutseda.

«Stjuuard!» hüüdis ta võõrapärase aktsendiga. Ootas. Kedagi ei tulnud.

«Stjuuard!» kordas ta kõvemini.

Mister Olbinett möödus sel hetkel, minnes laevaninas olevasse kambüüsi. Milline oli tema imestus, kui ta kuulis suurekasvulist tundmatut isikut end sel viisil hõikavat!

«Kust tuleb see isik?» mõtles ta. «On’s ta mõni lord Glenarvani sõber? Võimatu!»

Ta läks siiski ülemisele laevalaele ja lähenes tundmatule.

«Teie olete laeva stjuuard?» küsis võõras.

«Jah, härra,» vastas Olbinett, «kuid mul pole au…»

«Olen kuuenda kajuti reisija.»

«Kuuenda kajuti?» kordas stjuuard.

«Jah, nimelt. Teie nimi on..?»

«Olbinett.»

«Noh, Olbinett, mu sõber,» ütles kuuenda kajuti reisija, «tuleb mõelda hommikusöögile, ja õige kähku. Ma pole kolmkümmend kuus tundi söönud, õigemini, olen kolmkümmend kuus tundi maganud. See on andestatav, kui inimene tuleb otsejoones Pariisist Glasgow’sse. Öelge palun, mis kellaajal süüakse hommikueinet?»

«Kell üheksa,» vastas Olbinett masinlikult.

Tundmatu tahtis kella vaadata, kuid see võttis paratamatult kaua aega, sest ta leidis oma taskukella alles üheksandast taskust.

«Hüva!» ütles ta, «kell pole veel kaheksa. Tooge siis, Olbinett, vahepeal klaas šerrit ja kuivik, sest ma olen näljast ümber kukkumas.»

Mister Olbinett kuulas, ilma et oleks mõistnud. Võõras aga aina rääkis ja läks äärmise kiiruga ühe kõneaine juurest teise juurde.

«Noh, ja kapten?» küsis ta. «Kas kapten pole veel tõusnud? Mis teeb tema abiline? Kas ka tema magab? Ilm on õnneks ilus, tuul soodus ja laev liigub iseenesest.»

Parajasti kui ta nii rääkis, ilmus John Mangles laevalaele viivale trepile.

«Seal on kapten,» ütles Olbinett.

«Aa! Ülimalt rõõmustav,» hüüdis tundmatu. «Ülimalt rõõmustav, kapten Burton, et võin teiega tutvuda!»

John Mangles oli kindlasti hämmastunud – mitte niivõrd võõra ilmumisest kui sellest, et teda nimetati kapten Burtoniks.

Teine rääkis aina edasi:

«Lubage, et surun teie kätt,» ütles ta. «Jätsin selle üleeile õhtul tegemata, sest ärasõidu eel ei tohi kedagi tülitada. Täna aga, kapten, olen väga õnnelik, et võin teiega tutvuda.»

John Mangles ajas silmad pärani, vaadeldes kord

Olbinetti, kord äsja ilmunud tundmatut.

«Nüüd on tutvus tehtud, armas kapten,» jätkas võõras, «ning olemegi vanad sõbrad. Lobisegem siis. Öelge mulle, kas olete «Scotiaga» rahul?»

«Mida te mõtlete «Scotia» all?» küsis viimaks John Mangles.

«Muidugi «Scotiat», mis meid kannab, head laeva, mille füüsilisi omadusi mulle on niisama palju kiidetud kui laeva juhi, vapra kapten Burtoni vaimseid omadusi. Olete ehk samanimelise suure Aafrika reisija sugulasi? See oli julge mees! Õnnitlen teid säärase sugulase puhul.»

«Härra,» vastas John Mangles, «vähe sellest, et ma pole maadeuurija Burtoni sugulane, vaid ma pole isegi mitte kapten Burton.»

«Aa-a!» venitas tundmatu. «Tähendab ma kõnelen praegu «Scotia» laevaohvitseri mister Burdnessiga?»

«Mister Burdness?» vastas Mangles, kes hakkas tõde aimama. Ta ei teadnud ainult, kas tal on tegemist hulluga või tuisupeaga. Ta mõtles sellest endamisi ja pidi just selle küsimuse otsustavalt lahendama, kui lord Glenarvan, tema abikaasa ja miss Grant tagasi laevalaele tulid. Tundmatu märkas neid ja hüüdis:

«Aa, reisijad! Reisijad! Suurepärane! Loodan, härra Burdness, et tutvustate mind…»

Täieliku sundimatusega astus ta tulijatele vastu, John Manglese vahendustegevust ära ootamata.

Kõnetamisel nimetas ta miss Granti prouaks, leedi Helenat preiliks ja lord Glenarvani härraks.

«Lord Glenarvan,» selgitas John Mangles.

«Milord,» jätkas siis tundmatu, «palun vabandada, et ma ennast ise esitlen, kuid merel ei saa kõigist viisakusreegleist täpselt kinni pidada. Loodan, et me ruttu tuttavaks saame ja et nende daamide seltsis tundub teekond «Scotial» sama lühike kui meeldiv.»

Leedi Helena ja miss Grant ei teadnud, mida vastata. Nad ei mõistnud, kust oli see võõras «Duncani» pardale sattunud.

«Härra,» sõnas siis lord Glenarvan. «Kellega on mul au rääkida?»

«Olen Jacques Eliacin Francois Marie Paganel, Pariisi Geograafiaühingu sekretär; Berliini, Bombay, Darmstadti, Leipzigi, Londoni, Peterburi, Viini ja New Yorgi samalaadsete ühingute kirjavahetajaliige; India Kuningliku GeograafiajaEtnograafia Instituudi auliige. Pärast kahekümneaastast geograafia uurimist kabinetis tahan seda nüüd praktiliselt teha ning reisin Indiasse, et seal suurte maadeuurijate töid ühendavaid probleeme lahendada.»