Читать книгу Kapten Granti lapsed - Jules Verne - Страница 15

Pärast tohutut hädaohtu, millest Robert oli pääsenud, sattus ta teise ja mitte väiksemasse: teda taheti kallistustega lämmatada. Kuigi ta oli alles õige nõrk, ei suutnud ükski tema tublidest kaaslastest end keelata teda oma rinnale surumast. Tuleb uskuda, et tugevad kaelustused ei tee haigetele paha, sest laps ei surnud nende kätte. Otse vastupidi.

Kuid päästetu kõrval mõeldi ka päästjale. Loomulikult oli major see, kellele tuli mõte pisut ringi vaadata. Mäejalamil, viiekümne sammu kaugusel ojast, seisis liikumatult väga pikakasvuline mees, toetudes erilisele pika rauaga püssile. Sel äkki ilmunud mehel olid laiad õlad ja pikad, nahkpaeltega kokkuköidetud juuksed. Ta oli enam kui kuus jalga pikk. Tema vasekarvaline nägu oli nina ümbruses punaseks, silmade alt mustaks ja laubalt valgeks värvitud. Riietatud oli ta piiriäärsete patagoonlaste kombel: ta kandis suurepärast punaste joonistega kaunistatud mantlit, mis oli valmistatud guanako kaelaaluse ja käppade30 nahast ning mille üksikud, siidpehme villaga väljapööratud osad olid jaanalinnu31 kõõlustega kokku õmmeldud. Mantli all oli piha ümber liibuv rebasenahast kuub, mis ees lõppes terava nurgaga. Vöö küljes rippus kotike, mis sisaldas näo maalimiseks tarvilikke värve. Tema saapad olid valmistatud härjanahast ja olid luupekse kohalt korrapäraselt ristamisi kinni nööritud.

Patagoonlase nägu oli uhke ja väljendas vaatamata kirjule maalingule tõelist arukust. Ta ootas asendis, mis rõhutas tema tõsist väärikust. Nähes teda liikumatult ja tõsiselt oma kaljusel pjedestaalil seisvat, oleks võinud teda külmaverelisust sümboliseerivaks kujuks pidada.

Niipea kui major võõrast märkas, näitas ta teda Glenarvanile, kes kohe Roberti päästja juurde jooksis. Patagoonlane astus lordile kaks sammu vastu. Glenarvan võttis tema käe ja surus seda kahe käega. Lordi pilgus, tema säravas ilmes ja kogu näos oli nii palju tänulikkust, et pärismaalane ei võinud selle ehtsuses kahelda. Ta noogutas aeglaselt pead ja ütles mõned sõnad, millest ei major ega tema sõber aru ei saanud.

Patagoonlane, silmitsenud tähelepanelikult välismaalasi, läks üle teisele keelele, mida aga tema püüdlikkusest hoolimata eelmisest paremini ei mõistetud. Siiski äratasid mõned patagoonlase väljendid Glenarvani tähelepanu. Tema arvates tundusid need olevat hispaaniakeelsed, kuna ta mõningaid sageli esinevaid sõnu tundis.

«Español?» küsis ta.

Patagoonlane noogutas pead – žest, mis tähendab jaatust peaaegu kõikide rahvaste juures.

«Hüva,» ütles major, «see on paras juhus meie sõbrale Paganelile. Hea, et tal tuli mõttesse hispaania keelt õppida!»

Kutsuti Paganel. Ta tuli joostes ja teretas patagoonlast puhtprantsusliku viisakusega, millest teine arvatavasti midagi ei taibanud. Geograafile selgitati olukorda.

«Väga hea,» ütles ta.

Ning suud õige laialt avades, et paremini hääldada, ütles ta:

«Vos sois un homem de bem.32»

Pärismaalane kuulatas tähelepanelikult, ei vastanud aga midagi.

«Ta ei mõista,» ütles geograaf.

«Võib-olla pole rõhud sõnades õiged,»tähendas major.

«Õigus. Pagana rõhud!» Ja Paganel alustas oma viisakusavaldust uuesti. Tagajärg oli endine.

«Valime mõne teise lause,» ütles ta ja lausus aeglaselt, koolmeisterliku tooniga: «Sem duvida, um Patagâo?»

Teine jäi endiselt tummaks.

«Dizeime!»lisas Paganel.

Patagoonlane ei vastanud nüüdki.

«Vos compriendeis? 33 » hüüdis Paganel nii ägedasti, et pidi oma häälepaelad rebestama.

Oli ilmne, et indiaanlane ei mõistnud, sest lõpuks ta vastas, kuid hispaania keeles:

«No comprendo. 34 »

Nüüd oli Paganeli kord imestada; ta nihutas oma prille kiiresti ninalt laubale ja sealt ninale nagu ärritatud inimene kunagi.

«Poodagu mind kasvõi üles,» ütles ta, «kuid ma ei mõista tema põrgulikku murrakut. See on kindlasti araukaania keel!»

«Aga ei,» vastas Glenarvan, «mees vastas kahtlemata hispaania keeles.»

Ja patagoonlase poole pöördudes, kordas ta:

«Español?»

«Si, si! 35 » vastas pärismaalane.

Paganeli üllatus muutus hämmastuseks. Major ja Glenarvan vaatlesid teineteist silmanurgast.

«Teate, õpetatud sõber,» ütles major, ja tema huultele ilmus naeruvine, «kas te ei ole oma hajameelsuses ehk teinud mõne vea, mille peale teil näib olevat ainuõigus?»

«Mis!» ütles geograaf kõrvu teritades.

«Jah! On ilmne, et patagoonlane räägib hispaania keelt…»

«Patagoonlane?»

«Jah. Kas ehk teie pole kogemata õppinud mõnd teist keelt, kui arvasite õppivat…»

MacNabbs ei lõpetanud. Geograafi solvunud «Oo!» ja õlakehitus katkestasid tema kõne.

«Major, te lähete natuke liiale,» ütles Paganel õige kuival toonil.

«Noh, kui te teda ei mõista…» vastas MacNabbs.

«Ma ei mõista, sest see pärismaalane räägib halvasti!» ütles geograaf kannatamatuks muutudes.

«Kuna teie teda ei mõista, siis tundub teile, et ta kõneleb halvasti!» vastas major rahulikult.

«MacNabbs,» ütles siis Glenarvan, «see on võimatu oletus. Olgu meie sõber Paganel nii hajameelne kui tahes, siiski ei saa oletada, et ta läheks nii kaugele, et õpiks üht keelt teise pähe!»

«Siis, armas Edward, või pigemini teie, me vapper Paganel, seletage mulle, mis siin toimub!»

«Ma ei seleta,» vastas Paganel, «ma nendin. Siin on raamat, mille varal ma iga päev hispaania keelt harjutan! Vaadake seda, major, ja te näete, kas ma petan teid või mitte!»

Seda ütelnud, hakkas Paganel oma arvukais taskuis tuhnima ja tõmbas sealt pärast mõneminutilist otsingut välja õige kulunud köite, mille ta iseteadva ilmega ette näitas.

Major võttis raamatu ja vaatas seda.

«Noh, mis raamat see on?» küsis ta.

«See on «Lusiaadid»,» vastas Paganel, «imetlusväärne eepos, mis…»

«Lusiaadid!» hüüatas Glenarvan.

«Jah, mu sõber, suure Camoënsi «Lusiaadid», ei enam ega vähem!»

«Camoëns,» kordas Glenarvan, «kuid, õnnetu sõber, Camoëns oli portugallane! Olete kuus nädalat õppinud portugali keelt!»

«Camoëns! «Lusiaadid»! Portugali keel…»

See oli kõik, mis Paganel suutis öelda. Tema silme ees muutus ähmaseks ja kõrvu kostis mürisev naer. Kõik kaaslased olid tema ümber kogunenud.

Patagoonlane ei pilgutanud silmagi ja ootas kannatlikult seletust vahejuhtumile, mis oli temale täiesti arusaamatu.

«Ah, mind tobedat, hullumeelset!» ütles viimaks Paganel. «Kuidas? On see tõsi? See pole meelega väljamõeldud nali? Ja mina olen seda teinud? See on ju paabeli keeltesegu! Ah, sõbrad, sõbrad! Inimene sõidab Indiasse ja satub Tšiilisse, õpib hispaania keelt ja rääkides selgub, et see on portugali keel! See on liig! Kui nii edasi läheb, siis võib juhtuda, et ühel ilusal päeval viskun ise aknast alla, selle asemel et visata sinna sigarit!»

Oli võimatu tõsiseks jääda, nähes, kuidas Paganel oma äpardust võttis, ja nähes tema naljakat pettumust. Ja pealegi andis ta teistele eeskuju naljatamiseks.

«Naerge, sõbrad,» ütles ta, «naerge südamest! Rohkem kui ma ise te minu üle naerda ei suuda!»

Ja ta naeris kohutavaimat naeru, mis ühegi õpetlase suust on kuuldud.

«Tõsi on aga ka see, et meil ikkagi puudub tõlk,» ütles major.

«Oo! Ärge heitke meelt,» vastas Paganel, «portugali ja hispaania keel on teineteisega nii sarnased, et ma võisin nad omavahel ära vahetada. See sarnasus aitab mind ka viga kiiresti parandada. Ma tänan kohe seda väärikat patagoonlast keeles, mida ta nii hästi kõneleb.»

Paganelil oli õigus, sest varsti võis ta pärismaalasega mõned sõnad vahetada. Ta sai koguni teada, et patagoonlase nimi on Thalcave, mis araukaanlaste keeles tähendab Müristaja.

Selle nime oli ta kahtlemata saanud tulirelva osava käsitsemise eest.

Glenarvan aga rõõmustas eriti selle üle, et patagoonlane oli ametilt teejuht pampades. Kohtumises oli midagi nii saatuslikku, et juba ette oldi kindel retke edukuses. Keegi ei kahelnud enam kapten Granti päästmise kordaminekus.

Vahepeal olid reisijad ühes patagoonlasega läinud tagasi

Roberti juurde. Poisike sirutas patagoonlasele oma käed. Sõna lausumata pani pärismaalane käe Roberti juustele. Ta uuris last ja kompas tema valutavaid liikmeid. Suundus siis naeratades oja kaldale, korjas sealt pihutäie metsikut sellerit ja hõõrus sellega haige ihu. Otsatu õrnuse ja oskuslikkusega teostatud massaaži mõjul tundis poiss oma jõudu tagasi tulevat. Oli ilmne, et pärast mõnetunnist puhkust on ta terve.

Otsustati selleks päevaks ja eelolevaks ööks laagrisse jääda. Pealegi tuli lahendada kaks tähtsat küsimust – toidu ja transpordi küsimus. Ei olnud toidumoona ega muulasid. Õnneks oli Thalcave nendega. Mees oli harjunud reisijaid piki Patagoonia piiri juhtima, oli ümbruskonna arukamaid juhte ja võttis oma ülesandeks muretseda Glenarvanile kõik, mis väikesel salgal puudus. Ta tegi ettepaneku juhtida Glenarvan indiaanlaste laagrisse ehk «toldeeriasse», mis asetses kõige rohkem nelja miili kaugusel ja kust võis kõike ekspeditsiooniks vajalikku saada. Selle ettepaneku tegi ta osalt žestide, osalt hispaaniakeelsete sõnade varal, millest Paganelil õnnestus aru saada. Ettepanek võeti vastu. Glenarvan ja tema sõber geograaf jätsid kaaslastega jumalaga ja hakkasid patagoonlase juhtimisel piki oja kallast üles minema.

Nad tegid pikkade sammudega poolteist tundi tublit käiku, et mitte hiiglasest Thalcave’ist maha jääda. Kogu see Andide piirkond oli veetlev ja lopsakalt viljakas. Üks rammus karjamaa järgnes teisele. Saja tuhande pealine mäletsejate kari oleks siin võinud vaevata toitu leida. Looklevate ojade abil ühendatud suured tiigid varustasid tasandikke haljendama paneva niiskusega. Mustapäised luiged vallatlesid vetepinnal ja arvukad jaanalinnud karglesid mööda rohtlaant. Linduderiik oli väga kirju ja ka väga lärmakas, kuid harukordselt mitmekesine. Puude okstel ilutsesid isaakad – võluvad valgetriibuliste sulgedega hallikad turteltuvid – ja kollased kardinalid otsekui elavad õied; õhus lendlesid rändtuvid, kuna värvuliste hulka kuuluvad tšingolod, hilgeerod ja moniitad panid üksteist taga ajades õhu ülemeelikult rõkkama.

Jacques Paganel aina imetles ja imetles.

Hüüatused muudkui pudenesid tema suust, hämmastades patagoonlast, kelle meelest oli täiesti loomulik, et õhus on linde, tiikides luiki ja rohtlaantes rohtu. Õpetlasel polnud vaja oma jalutuskäiku kahetseda ega selle kestuse üle kurta. Tema arvates oli vaevalt astuma hakatud, kui indiaanlaste laager juba paistma hakkas.

Toldeeria asetses Andide eelmägede vahele surutud oru põhjas.

Siin elas okstest hüttides umbes kolmkümmend rändpärismaalast, kes karjatasid suuri piimalehmade, lammaste, härgade ja hobuste karju. Nad liikusid ühelt karjamaalt teisele ja leidsid oma neljajalgseile kaaselanikele alati kaetud laua.

Araukaani, pehuenhi ning auka tõu hübriididena ei oleks need andoperuulased antropoloogi silmale puhta rassi pilti pakkunud. Need olid keskmist kasvu, tugeva kehaehituse, oliivikarva näonaha, madala lauba, peaaegu ümmarguse näo, õhukeste huulte, esiletungivate põsesarnade, naiselike näojoonte ja kalgi ilmega – üldiselt vähehuvitavad pärismaalased. Kuid Glenarvani mõtted keerlesid rohkem nende karja kui nende endi ümber. Ta lootis saada härgi ja hobuseid, muud ta neilt ei tahtnud.

Thalcave’i ülesandeks jäi kauplemine, mis ei kestnud kaua. Seitsme väikese saduldatud argentiina hobuse, umbes saja naela kuivatatud liha, mõne mõõdu riisi ja nahast veelähkrite eest nõudsid indiaanlased viina või rummi puudusel, mida nad oleksid eelistanud, kakskümmend untsi kulda, mille väärtust nad väga hästi tundsid. Glenarvan tahtis osta veel kaheksanda hobuse patagoonlasele, kuid mees andis mõista, et seda pole vaja.

Kui kaup oli koos, jättis Glenarvan oma uute varustajatega, nagu Paganel neid nimetas, jumalaga ja tuli vähem kui poole tunniga laagrikohta tagasi. Teda tervitati rõõmuhüüetega, mida põhjustasid, tema arvates täiesti õigustatult, toiduained ja hobused. Kõik sõid isuga. Ka Robert kinnitas keha. Tema jõud oli peaaegu täiesti tagasi tulnud.

Päeva lõpp möödus täielikus puhkuses. Kõneldi vähehaaval kõigest: kalleist eemalolijaist, «Duncanist», kapten John Manglesist, tema tublist meeskonnast ja Harry Grantist, kes võib-olla polnud kaugel.

Paganel aga ei lahkunud indiaanlasest. Temast oli saanud Thalcave’i vari. Ta oli lausa segane õnnest, et võib tõelise patagoonlase kõrval viibida, tollega võrreldes oli tema peaaegu kääbus. Oli see ju patagoonlane, kes peaaegu oleks võinud võistelda keiser Maximiniga, selle Kongo neegriga, kes oli samuti kaheksa jalga pikk ja keda teadlane Van der Brock oma ihusilmaga oli näinud. Ta lausa piinas tõsiseloomulist indiaanlast, kes rahulikult kõik ära kuulas, hispaaniakeelsete lausetega. Maateadlane õppis, seekord ilma raamatuta. Kuuldi, kuidas ta kõlavaid sõnu hääldas, hoolega häälepaelu, keelt ja lõualuid seades.

«Kui ma õiget hääldamisviisi ei taba,» kordas ta majorile, «siis ei tohi seda pahaks panna! Kes oleks võinud arvata, et üks patagoonlane mulle kord hispaania keelt õpetama hakkab!»