Читать книгу Kapten Granti lapsed - Jules Verne - Страница 18

Soolajärv on viimane järvede reas, mis asetsevad Sierra Ventana ja Sierra Guamini vahel. Kunagi korraldati Buenos Airesest siia arvukaid soolahankimisretki, sest järve vesi sisaldab tähelepanuväärsel hulgal naatriumkloriidi. Siis aga oli vesi tugeva kuumuse mõjul ära auranud ja kogu seal sisaldunud sool moodustas järve põhjas tohutu suure helkiva peegli.

Kui Thalcave rääkis joodava vee olemasolust Soolajärve juures, siis mõtles ta mageda veega jõekesi, mis mitmes kohas järve voolavad. Kuid nüüd olid järve voolavad jõekesed kuivanud nagu järvgi. Kuum päike oli kõik ära joonud. Milline oli üldine kohkumus, kui janune seltskond kuivanud järve kaldale saabus! Tuli midagi otsustada.

Lähkreis säilinud veenatuke oli peaaegu riknenud ega suutnud kustutada janu, mis hakkas end juba piinavalt tunda andma. Nälg ja väsimus kadusid võimsa janutunde kõrval. Väiksesse lohku püstitatud nahktelk, mille pärismaalased hüljanud olid, pakkus roidunud reisijaile ulualust; hobused lamasid järve kõntsasel kaldal ja sõid vastumeelselt veetaimi ning kuivanud pilliroogu.

Kui kõik olid telki istunud, küsis Paganel Thalcave’ilt, mida oleks tema arvates kõige õigem teha. Geograafi ja indiaanlase vahel arenes kiire vestlus, mille mõnedest sõnadest Glenarvan siiski aru sai. Thalcave kõneles rahulikult. Paganel vehkis kätega kahe eest. Kahekõne kestis mõne minuti, siis pani patagoonlane käed rinnale ristamisi.

«Mis ta ütles?» küsis Glenarvan. «Minu arusaamist mööda soovitas ta meil lahku minna.»

«Jah, jaguneda kaheks rühmaks,» vastas Paganel. «Need meist, kelle hobused väsimusest ja janust vaevalt suudavad jalga jala ette tõsta, jätkaksid kuidagi teekonda mööda 37. laiuskraadi. Need, kelle hobused on paremas seisukorras, püüaksid neist ette jõuda ja minna Guamini jõeni, mis suubub 31 miili kaugusel San Luca järve. Kui seal on küllaldaselt vett, ootaksid nad kaaslasi Guamini kaldal. Kui seal vett ei ole, tuleksid nad tagasi, et teistel ei tarvitseks ilmaaegu käia.»

«Ja siis?» küsis Tom Austin.

«Siis tuleb paratamatult minna 75 miili lõuna poole, Sierra Ventana esimeste harudeni, kus leidub arvukalt jõgesid.»

«Nõuanne on hea,» vastas Glenarvan, «ja selle järgi tulebki toimida. Minu hobune pole veel janust liiga väsinud ja mina pakun ennast Thalcave’ile kaaslaseks.»

«Oo, milord, võtke ka mind kaasa!» ütles Robert, nagu oleks kõne all mingi lõbusõit.

«Aga kas sa jaksad meiega sammu pidada, laps?»

«Jah! Mul on hea hobune, kes aina edasi kipub. Kas võtate mind, milord..? Palun teid!»

«Tule siis, mu poiss,» ütles Glenarvan, rõõmustades, et ta ei pea Robertist lahkuma. «Oleksime kolmekesi küll väga saamatud, kui me ei suudaks leida mõnd värske ja puhta veega veekogu.»

«Noh, ja mina?» küsis Paganel.

«Oo, teie, armas Paganel,» vastas major, «teie jääte järelväe juurde. Tunnete nii hästi 37. laiuskraadi ja Guamini jõge ning kogu pampat – te ei tohi meist lahkuda. Ei Wilson, Mulrady ega mina suudaks Thalcave’iga kohtumise paika leida, vapra Jacques Paganeli lipu all aga marsiksime kartmatult.»

«Alistun,» ütles Paganel, üsna meelitatud sellest, et sai ülemjuhatajaks.

«Kuid ei mingit hajameelsust!» ütles major. «Ärge viige meid kuhugi, kuhu meil mingit asja pole. Ärge juhtige meid näiteks tagasi Vaikse ookeani kaldale.»

«Te vääriksite seda, väljakannatamatu major,» vastas Paganel naerdes. «Kuid öelge mulle, armas Glenarvan, kuidas te Thalcave’i keelest aru saate?»

«Oletan, et patagoonlasel ja minul ei ole vaja teineteisega vestelda,» vastas Glenarvan. «Pealegi võin nende väheste hispaaniakeelsete sõnadega, mida ma oskan, hädakorral väga hästi talle oma mõtteid teatada ja tema omi mõista.»

«Siis minge, mu auväärt sõber,» vastas Paganel.

«Nüüd sööme kõigepealt,» ütles Glenarvan, «ja katsume siis enne teeleminekut pisut magada.»

Söödi õhtust, mis ilma joogita kuigi kosutavana ei tundunud, ja heideti siis magama. Paganel nägi unes veekeeriseid, koski, ojasid, jõgesid, nirekesi, isegi vett täis karahvine, ühesõnaga – kõike, mis tavaliselt sisaldab joodavat vett. See oli tõesti painav unenägu.

Hommikul kell kuus saduldati Thalcave’i, Glenarvani ja Robert Granti hobused ning lasti neil viimane veetagavara ära juua. Nad jõid küll himukalt, kuid jook, mis seismisest vastik, ei karastanud neid. Siis istusid kolm ratsanikku sadulasse.

«Nägemiseni,» ütlesid major, Austin, Wilson ja Mulrady.

«Ja mis kõige tähtsam: leidke vesi ja ärge pöörduge tagasi!» lisas Paganel.

Varsti kadus geograafi arukuse hoolde jäetud salgake patagoonlase, Glenarvani ja Roberti silmist ja nad tundsid südames valusat ängistust.

Desertio de las Salinas, mida nad nüüd läbisid, oli savipõhjaga tasandik, mida katavad kümne jala kõrgused kääbuspõõsad, väikesed mimoosid, indiaanlaste keeles «kurra-mammel», ja «humid» – rohke soolasisaldusega madalad põõsad. Siin-seal peegeldasid suured soolalaigud hämmastava tugevusega päikesekiiri. Silm oleks hõlpsasti neid «barreerosid» tugeva pakase mõjul külmunud veeks pidanud, kui päikese kuumus end nii tugevasti tunda poleks andnud. Kuid kuiva ja kõrbenud maapinna ja sätendavate laikude vastuolu andis sellele kõrbele väga omapärase, pilkuköitva ilme.

Kaheksakümmend miili lõuna pool seevastu pakkus Sierra Ventana, kuhu rändajail tuleks siirduda, juhul kui nad Rio Guamini kuivana leiavad, teistsugust pilti. Suurepärase viljakusega on see paik, mille 1835. aastal avastas kapten Fitzroy, kes tol ajal juhatas «Beagle’i» ekspeditsiooni. Võrratus lopsakuses haljendavad seal indiaanlaste parimad karjamaad. Tore rohi katab mägede loodepoolset kallakut; allpool laiub igasugustest puudeliikidest rikas mets. Seal kasvab algarrobo, erilist liiki karuubapuu, mille vili kuivatatuna ja pulbriks hõõrutuna annab indiaanlastele leiba, millest nad väga lugu peavad; valge kebratšopuu pikkade ja painduvate okstega, mis Euroopa paju kombel leinavad; punane kebratšopuu hävimatu puiduga; naudubai, mis äärmiselt kergesti tuld võtab ja sageli kohutavaid tulekahjusid tekitab; viraaro, mille lillad õied püramiidikujuliselt asetsevad, ja lõpuks timbo, mis tõstab oma tohutu päevavarjukujulise ladva, mille all terved karjad võivad päikesekiirte eest varju leida, kuni kaheksakümne jala kõrgusele. Argentiinlased on sageli katsunud seda rikast maad asustada, kuid pole suutnud indiaanlaste vaenulikkusest jagu saada.

Jõed, mis mäekülgedelt voolasid, pidid olema veeküllased, et nii rohket taimestikku vajalikul määral niisutada, ja tõepoolest ei ole kõige suuremadki põuad iialgi suutnud neid jõgesid auruks muuta. Aga et nendeni jõuda, oleks pidanud sada kolmkümmend miili lõuna poole põikama. Thalcave’il oli seega õigus, kui ta algul Guamini poole suundus; see suund ei viinud teelt kõrvale ja oli palju lähemal.

Kolm hobust kihutasid reipalt edasi. Targad loomad tundsid kahtlemata vaistlikult, kuhu nende käskijad neid juhtisid. Eriti Thauka tublidust ei suutnud väsimus ega janu vähendada; nagu lind lendas ta üle kuivanud nõgude ja kurra-mammeli põõsaste, hirnudes rõõmsatujuliselt. Glenarvani ja Roberti hobused, keda ergutas Thauka eeskuju, järgisid teda vapralt, kuigi pisut raskema sammuga. Thalcave istus liikumatult sadulas ja andis oma kaaslastele samasugust eeskuju nagu Thauka nende hobustele.

Sageli pööras patagoonlane pead, et heita pilk Robert Grantile.

Nähes, et poiss istub kindlalt ja korralikult, asend sundimatu, õlad tagasi tõmmatud, jalad vabalt rippumas, põlved sadula ligi surutud, väljendas ta oma rahulolu julgustava hüüdega. Robert Grant oli tõesti esmajärguliseks ratsutajaks kujunemas ning vääris indiaanlase kiitust.

«Braavo, Robert,» ütles Glenarvan. «Thalcave näib sind õnnitlevat! Ta aplodeerib sulle, mu poiss!»

«Mille puhul, milord?»

«Sinu hea ratsutamise puhul.»

«Oo! Istun kindlalt sadulas, see on kõik,» vastas Robert ja punastas heameelest, kuuldes, et teda kiideti.

«See ongi peaasi, Robert,» vastas Glenarvan, «kuid sa oled liiga tagasihoidlik. Ennustan, et sinust saab kindlasti hea sportlane.»

«Noh,» vastas Robert naerdes, «aga mis ütleb isa, kes tahab minust meremehe teha!»

«Üks ei takista teist. Kui kõik ratsutajad pole head meremehed, siis võivad ometi kõik meremehed olla head ratsutajad. Raadel ratsutamine õpetab sadulas püsima. Mis aga puutub hobuse valitsemisse, oskusse juhtida teda mitmeti liikuma, siis tuleb see iseenesest, sest selles pole midagi keerulist.»

«Vaene isa!» vastas Robert. «Ah, kui tänulik ta teile on, milord, kui te ta päästate!»

«Sa armastad teda väga, Robert?»

«Jah, milord. Ta oli nii hea minu õe ja minu vastu. Ta mõtles ainult meie peale. Igalt reisilt kõikidest maadest, kus ta käis, tõi ta meile mälestusesemeid. Ja kuidas ta meid kallistas ja meiega rääkis, kui ta tagasi tuli! Ah! Ka teie hakkate teda armastama. Mary sarnaneb temaga. Tal on samasugune mahe hääl nagu isal. Imelik, et meremehel on mahe hääl, eks?»

«Jah, väga imelik, Robert,» vastas Glenarvan.

«Ta on mul praegu silme ees,» jätkas poiss, nagu räägiks ta iseendale. «Hea ja vapper isa! Kui ma väike olin, uinutas ta mind oma põlvedel ja laulis ikka tasakesi üht vana šoti laulu meie kodumaa järvedest. Mõnikord meenub mulle viis, kuid ebaselgelt. Mary mäletab seda ka. Ah, milord, kui armas ta meile oli! Ma usun, et ainult väikesed oskavad oma isa õigesti armastada!»

«Ja suured oskavad teda austada, mu laps,» vastas Glenarvan, keda nooruki otse südamest tulnud sõnad liigutasid.

Selle vestluse ajal olid hobused jooksu aeglustanud ja käisid nüüd sammu.

«Me leiame ta, eks?» küsis Robert pärast mõnehetkelist vaikust.

«Jah, me leiame ta,» vastas Glenarvan. «Thalcave juhtis meid tema jälgedele, ja ma usaldan teda.»

«Thalcave on tubli indiaanlane,» ütles poiss.

«Kindlasti.»

«Kas teate üht asja, milord?»

«Enne räägi, siis vastan.»

«Teiega kaasas on ainult tublid inimesed! Leedi Helena, keda ma nii väga armastan, alati rahulik major, kapten Mangles ja härra Paganel ja veel «Duncani» madrused, nii julged ja ustavad!»

«Jah, ma tean seda, mu poiss,» vastas Glenarvan.

«Ja kas teate, et teie olete kõige parem nende seas?»

«Tohoh! Ei, seda ma ei tea!»

«Noh, siis peate teada saama, milord,» vastas Robert, haaras lordi käe ja surus huultele.

Glenarvan vangutas tasa pead. Siis kõnelus katkes, sest Thalcave, kes teistest ette oli jõudnud, kutsus neid käeviipega. Ei tohtinud aega viita ja tuli mõelda neile, kes olid maha jäänud.

Uuesti lisati kiirust, kuid varsti selgus, et hobused, peale Thauka, ei suuda sellisele tempole kaua vastu pidada. Keskpäeval tuli neil tund aega puhata lasta. Nende jõud oli otsas ja nad keeldusid söömast tuttidena kasvavat alfafari – erilist lahjat ja päikesest kõrbenud lutserni.

Glenarvan muutus rahutuks. Põuatunnused ei vähenenud ja veepuudus võis tuua äärmisi katsumusi. Thalcave ei lausunud midagi; arvatavasti mõtles ta, et kui Guamini on kuivanud, siis on meeleheiteks aega küll, kui indiaanlase süda üldse kunagi meeleheitele andunud oli.

Ta hakkas uuesti liikuma ja tahes-tahtmata pidid hobused piitsa ning kannuste sunnil edasi minema. Nad läksid sammudes, kiiremini nad ei suutnud.

Thalcave oleks küll võinud ette minna, sest Thauka oleks ta mõne tunniga jõe kaldale viinud. Kahtlemata mõtles patagoonlane sellele, kuid kindel oli ka see, et ta ei tahtnud oma kaht kaaslast üksi kõrbesse jätta. Et teistega sammu pidada, sundis ta Thaukat aeglasemale käigule.

Thalcave’i hobune osutas aga vastupanu, ajas ennast tagajalgadele ja hirnus ägedasti, enne kui alistus ja sammu aeglustas; pigem sõnadega kui karmusega sai peremees temast lõpuks jagu. Thalcave tõesti vestles oma hobusega, ja kui ka Thauka talle ka ei vastanud, siis mõistis ta teda igatahes. Tuleb arvata, et patagoonlane oskas teda veenda, sest kui Thauka oli tükk aega «vastu vaielnud», leppis ta tema väidetega ja kuulas sõna, kuigi suuraudu puredes.

Aga kui Thauka sai aru Thalcave’ist, siis Thalcave sai aru ka Thaukast. Tark loom märkas mingi sisetunde varal, et õhus on niiskust, ja hingas seda ahnelt, liigutades keelt, nagu oleks ta seda karastavasse vedelikku kastnud. Patagoonlasel oli võimatu eksida: vesi polnud kaugel.

Seepärast julgustas ta kaaslasi, seletades Thauka kärsituse põhjust. Ka kaks teist hobust tundsid varsti vee lähedust. Nad tegid viimase jõupingutuse ja jooksid kapates indiaanlasele järele. Kella kolme paiku hakkas ühes nõos paistma valge triip. See virvendas päiksekiirtes.

«Vesi!» ütles Glenarvan.

«Vesi! Jah, vesi!» hüüdis Robert.

Neil polnud vaja enam hobuseid ergutada; vaesed loomad tundsid uut jõudu ja tormasid kõigest jõust edasi. Mõne minutiga olid nad jõe ääres ning lahtisaduldamist ootamata sööstsid rinnuni karastavasse vette.

Ratsanikud pidid tahes-tahtmata külma supluse vastu võtma, mõtlematagi selle üle kurta.

«Ah, küll on hea!» ütles Robert otse jõest janu kustutades.

«Pea mõõtu, mu poiss,» vastas Glenarvan, ise head eeskuju andmata.

Polnud kuulda muud kui ahnet joomist.

Thalcave jõi rahulikult, ruttamata, väikeste suutäite haaval, kuid väga kaua, «lasso pikkuselt», nagu ütlevad patagoonlased. Ta ei lõpetanud ega lõpetanud: võis karta, et ta joob kogu jõe tühjaks.

«Meie sõbrad ei pettu oma lootuses,» ütles Glenarvan. «On kindel, et nad leiavad Guamini juurde jõudes küllaldaselt täiesti puhast vett – vähemalt kui Thalcave midagi järele jätab!»

«Kas me ei võiks neile vastu minna?» küsis Robert. «Neil oleks mõni tund vähem rahutust ja piina.»

«Kahtlemata, mu poiss, aga kuidas vett kaasa viia? Lähkrid jäid Wilsoni kätte. Ei, parem oodata, nagu kokku lepitud. Arvestades tee pikkust ja hobuseid, kes vaid aeglaselt liiguvad, jõuavad meie sõbrad siia alles öösel. Valmistame neile hea peavarju ja hea õhtusöögi.»

Thalcave oli Glenarvani ettepanekut ootamata hakanud laagrikohta otsima, õnneks leidis ta jõe kaldalt «ramaada», kolmest küljest suletud kariloomadele määratud tarandiku. Koht oli ülihea, kui ei kardetud lageda taeva all magada, ja see ei teinud Thalcave’i kaaslastele vähimatki muret.

Seepärast ei otsitud paremat paika, vaid heideti päikesepaistele pikali, et suplusest märgi riideid kuivatada.

«Noh, kuna meil on nüüd öömaja, tuleb mõelda õhtusöögile,» ütles Glenarvan. «Meie sõbrad peavad ettesaadetud käskjalgadega rahule jääma, ja ma ei usu, et nad leiaksid põhjust kurta.

Arvan, et tund aega küttimist poleks ajaraiskamine. Kas oled valmis, Robert?»

«Jah, milord,» vastas poiss ja tõusis püsti, püss käes.

Glenarvanile tuli see mõte sellepärast, et Guamini kaldad näisid olevat ümberkaudsel lagendikul elavate loomade kogunemispaigaks. Oli näha hulgakesi õhku tõusvaid tinamusid, musti laanepüüsid, teru-teru nimelisi rüüte, kollaseid rookanu ja ülikauneid rohelisi veekanu.

Neljajalgseid ei olnud näha. Kuid Thalcave osutas kõrgele rohule ja tihedale võsale ning andis mõista, et loomad olid seal peidus. Küttidel tarvitses vaid mõned sammud astuda, et maailma kõige saagirikkamasse kohta jõuda.

Asuti siis küttima. Algul eelistati neljajalgseid sulelistele ja esimesed kuulid määratigi pampa suurtele jahiloomadele. Varsti ilmus küttide ette sadu kitsi ja gunakosid – samasuguseid kui need, kes neid Kordiljeerides nii ägedasti ründasid. Ent need väga arad loomad põgenesid säärase kiirusega, et oli võimatu neile püssikuuli ulatusse läheneda. Kütid valisid siis vähem kärme saagi, mis pealegi söödavuse poolest sugugi halvem polnud. Tosin punajalgseid nurmkanu ja rookanu lasti maha ning Glenarvan tappis osavalt ühe nabasea. See ruskete karvadega väga maitsev paksunahaline vääris püssipauku.

Vähem kui poole tunniga lasksid kütid kogu vajaliku saagi, ilma et see neid väsitanud oleks. Robert püüdis pealegi ühe huvitava looma napihambuliste seltsist. See oli pooleteise jala pikkune armadill ehk vööloom. Thalcave aga näitas kaaslastele, kuidas peetakse jahti nandu, pampade jaanalinnu peale, kes jookseb imetlusväärse kiirusega.

Indiaanlane ei hakanud nii kiiresti jooksva loomaga kavalust tarvitama; ta pani Thauka otse nandu suunas nelja kihutama, et talle kohe järele jõuda, sest kui esimene kallaletung äpardub, väsitab nandu oma otsatu keerutamisega hobuse ja küti. Parajasse kaugusse jõudnud, paiskas Thalcave oma bola võimsa heitega nii osavasti linnu jalgade ümber, et lind muutus liikumisvõimetuks. Mõne sekundi pärast oli nandu maas.

Nurmkanad, Thalcave’i nandu, Glenarvani nabasiga ja Roberti vööloom viidi tarandikku. Nandu ja nabasea vintske nahk nüliti otsekohe maha ja liha lõigati õhukesteks tükkideks. Mis puutub vöölooma, siis see väärtuslik loom kannab oma praepanni endaga kaasas: ta asetati iseenda kilbis kuumadele sütele.

Kolm kütti leppisid õhtul nurmkanadega ja hoidsid paremad palad sõpradele.

Ei unustatud hobuseidki. Suur hulk tarandikult kogutud heina oli neile nii söögiks kui asemeks. Kui kõik oli tehtud, mässisid Glenarvan, Robert ja indiaanlane end pontšodesse ja heitsid kuivatatud alfafaridele – pampaküttide tavalisse voodisse.