Читать книгу Kapten Granti lapsed - Jules Verne - Страница 8

ESIMENE OSA
VIII
ÜKS TUBLI MEES LAEVAL ROHKEM

Оглавление

Vahepeal liikus jaht Aafrika põhjaranniku hoovuste abiga kiiresti ekvaatori poole. 30. augustil märgati Madeira saart. Lord Glenarvan pidas sõna ja tahtis peatuda, et oma uus külaline maale lasta.

«Mu armas lord,» vastas Paganel, «kõnelen teiega otsekoheselt. Kas teil enne mu laevaletulekut oli kavas Madeiras peatuda?»

«Ei,» ütles Glenarvan.

«Siis lubage, et ma saan kasu oma õnnetust hajameelsusest. Madeira on liiga tuntud saar. See ei paku geograafile enam midagi huvitavat. Selle saarterühma kohta on juba kõik räägitud ja kirja pandud. Pealegi on ta viinamarjakasvatuses täiesti mandumas. Kujutate ette, Madeiras pole enam viinamägesid! Viinamarjasaak, mis 1813. aastal ulatus üle miljoni hektoliitri, langes 1845. aastal 133 450 hektoliitrini. Praegu ei ületa saak 25 000 hektoliitrit! See on haletsusväärne pilt! Kui te niisama hästi võiksite peatuda Kanaari saarte juures…»

«Peatugem Kanaari saarte juures,» vastas Glenarvan. «See ei vii meid teelt kõrvale.»

«Tean seda, armas lord. Kanaari saarestikus on aga kolm saarterühma uurida, kõnelemata Tenerife mäetipust, mida ma olen alati tahtnud näha. Nüüd on paras juhus; kasutan seda ja oodates laeva, mis viiks mind tagasi Euroopasse, ronin kuulsa mäe tippu.»

«Kuidas soovite, armas Paganel,» vastas lord Glenarvan tahtmatult naeratades.

Ja tal oli põhjust naeratada. Kanaari saared pole Madeirast kaugel. Neid eraldab vaevalt 250 miili; see on tühine vahemaa nii kiire laeva jaoks nagu «Duncan».

31. augustil kell kaks päeval jalutasid John Mangles ja Paganel laevalael. Prantslane esitas oma kaaslasele innukalt küsimusi Tšiili kohta. Äkki segas kapten teda ja näitas lõuna pool mingit täppi silmapiiril.

«Härra Paganel,» sõnas ta.

«Jah, mu armas kapten,» vastas õpetlane.

«Suvatsege vaadata selles suunas. Kas nägite midagi?»

«Mitte midagi.»

«Te ei vaata sinna, kuhu tarvis. Mitte silmapiiril, vaid selle kohal pilvedes.»

«Pilvedes? Kuidas ma ka ei vaata…»

«Vaadake nüüd pukspriidi suunas!»

«Ma ei näe midagi.»

«Sest et te ei taha näha. Kuigi oleme neljakümne miili kaugusel, on Tenerife tipp silmapiiri kohal selgesti näha.»

Kas Paganel tahtis näha või mitte, aga mõne tunni pärast ei saanud ta enam tõsiasjale vastu vaielda, kui ta ei tahtnud ennast pimedaks tunnistada.

«Kas te nüüd märkate seda viimaks?» küsis John Mangles.

«Ja-jah, selgesti,» vastas Paganel. «Tõepoolest,» lisas ta põlglikult, «see ongi Tenerife mägi?»

«Just nii.»

«Ta näib kaunis madal.»

«Siiski tõuseb ta 11 000 jalga üle merepinna.»

«Madalam isegi kui Mont Blanc.»

«Väga võimalik, aga kui teil tuleks Tenerife tippu ronida, siis leiaksite, et see on piisavalt kõrge.»

«Oh! Selle tippu ronida! Selle tippu ronida, armas kapten! Milleks, palun, kui härrad Humboldt ja Bonplan on seal juba käinud? Milline suurvaim on Humboldt! Ta käis selle mäe tipus, ta andis sellest kirjelduse, millest paremat ei või soovida. Ta tegi kindlaks, et seal on viis vööndit: viinamarjavöönd, loorberivöönd, mändide vöönd, alpikanarbiku vöönd ja viimaks viljatu vöönd. Ta asetas jala otse mäetipule, ja seal polnud niigi palju ruumi, et ta oleks saanud istuda. Mäelt avanes talle vaade, mis oma ulatuselt oli niisama suur kui veerand Hispaaniat. Siis käis ta vulkaani sisemuses ja jõudis kustunud kraatri põhjani. Öelge, mida teeksin mina seal, kus see suurmees on juba kõik teinud?»

«Tõepoolest,» vastas John Mangles, «tema järelt pole teil enam midagi noppida. See on halb, sest teil oleks väga igav Tenerife sadamas laeva oodata. Erilisi meelelahutusi seal loota pole.»

«Peale minu isiklike,» ütles Paganel naerdes. «Kuid, armas Mangles, kas Roheneeme saartel pole häid peatuskohti?»

«On küll. Pole midagi hõlpsamat kui peatuda Villa Praia sadamas.»

«Peale selle on neil saartel hüvesid, mida ei maksa põlata: nad pole kuigi kaugel Senegalist, kus ma leiaksin kaasmaalasi,» vastas Paganel. «Tean küll, et seda saarestikku peetakse vähehuvitavaks, metsikuks ja ebatervislikuks, kuid geograafi silmale on kõik huvitav. Peab oskama näha. Kuid on inimesi, kes ei oska näha ja kes reisivad niisama tuimalt nagu mingid vähkloomad. Uskuge, ma pole nendetaoline.»

«Kuidas soovite, härra Paganel,» vastas John Mangles. «Olen veendunud, et maateadusele oleks teie viibimine Roheneeme saartel kasulik. Meil tulebki seal peatuda, et sütt võtta. Teie maaleminek ei tekitaks meile mingisugust ajakaotust.»

Seda öelnud, andis kapten käsu sõita lääne poole Kanaari saari. Kuulus mäetipp jäi vasakule ja oma kiiret sõitu jätkates jõudis «Duncan» 2. septembril kell viis hommikul üle Vähi pöörijoone. Õhk muutus nüüd raskeks ja niiskeks, nagu ikka vihmaperioodil. See aastaaeg on reisijaile raske, kuid hädavajalik Aafrika elanikele, sest neil saartel puuduvad puud, ning järelikult puudub ka vesi.

Tugevasti lainetav meri ei lubanud reisijail laevalael viibida, kuid vestlused ühiskajutis polnud seepärast vähem elavad.

3. septembril hakkas Paganel, valmistudes eelolevaks maabumiseks, oma asju kokku panema. «Duncan» liikus Roheneeme saarte vahel, ta möödus Soolasaarest, tõelisest liivahauast, viljatust ja troostitust. Sõitnud tükk aega piki laialdasi korallileeteid, möödus laev Santiago saarest, mida põhjast lõunasse läbib kahe sünge kõrgustikuga lõppev basaltmägede ahelik. Siis suundus «Duncan» Villa Praia abajasse ja heitis linna lähedal kaheksa sülla sügavuses vees ankrusse.

Ilm oli kohutav, lained peksid metsikult, vaatamata sellele, et abajas oli ulgumere tuulte eest varjatud. Vihma valas nagu oavarrest ja vaevalt võis näha linna, mis asetses terrassikujulisel tasandikul, tuginedes kolmesaja jala kõrgustele vulkaanilistest kaljudest koosnevaile mäestikuharudele. Vaade saarele läbi tiheda vihmaliniku oli ahastamapanev.

Leedi Helena ei saanud täide viia oma kavatsust minna linna vaatama. Söevõtmine oli seotud suurte raskustega. «Duncani» reisijad olid sunnitud kajuteis viibima, sest mere ja taeva veed ühinesid kirjeldamatus segaduses.

Kõnelused laevapardal keerlesid muidugi ilma ümber. Peale majori, kes oleks üldist uputustki jälginud täieliku ükskõiksusega, ütles igaüks oma sõna. Paganel käis edasi-tagasi ja vangutas pead.

«See on otsekui kiuste korraldatud,» rääkis ta.

«Loodusjõud on kindlasti teie vastu,» vastas Glenarvan.

«Saan neist siiski jagu.»

«Te ei või sellise vihma kätte minna,» ütles leedi Helena.

«Mina võin väga hästi, proua. Kardan ainult oma pakkide ja riistade pärast, mida vihm võib rikkuda.»

«Ainult ülesõit on kardetav,» sõnas Glenarvan. «Kui olete kord Villa Praias, siis leiate üsna rahuldava ulualuse. Muidugi mitte just puhta, sest teie naabriteks oleksid ahvid ja sead, kelle lähedus pole iga kord meeldiv. Kuid maadeuurija ei ole nõudlik. Ja loodetavasti võite seitsme või kaheksa kuu pärast Euroopareisi alustada.»

«Seitsme või kaheksa kuu pärast!» karjatas Paganel.

«Vähemalt. Vihmaperioodil ei käi laevad kuigi sageli Roheneeme saartel. Aga te võite oma aega kasulikult tarvitada. See saarestik on alles vähe tuntud; siin leiate palju tööd topograafia, klimatoloogia, etnograafiajahüpsomeetria17 alal.»

«Võite jõgesid uurida,» ütles leedi Helena.

«Seal pole jõgesid, proua,» vastas Paganel.

«Siis jõekesed?»

«Ka neid pole.»

«Ojad?»

«Ei ole neidki.»

«Noh,» ütles major, «siis uurite metsi.»

«Et oleks metsi, peaks olema puid. Ent puid seal pole.»

«Kena maa!» hüüdis major.

«Lohutage end, kallis Paganel,» ütles siis Glenarvan, «te leiate seal vähemalt mägesid.»

«Oo, madalaid ja vähehuvitavaid, milord. Pealegi on see töö juba tehtud.»

«Tehtud!» ütles Glenarvan.

«Jah, mul ei vea kunagi. Kanaari saartel oli Humboldt mu eest töö ära teinud, siin on minust ette jõudnud geoloog Charles Sainte-Claire Deville!»

«On see võimalik?»

«Kahtlemata,» vastas Paganel haleda häälega. «See teadlane oli riigi korveti «La Decidee» pardal, kui see Roheneeme saarte juures peatus, ning käis saarestiku kõige huvitavamal mäetipul, Fogo saare vulkaanil. Mis ma peaksin seal tegema pärast teda?»

«Sellest on tõesti kahju,» vastas leedi Helena. «Mis teist saab, härra Paganel?»

Paganel vaikis mõne hetke.

«Kindlasti oleks olnud parem, kui oleksite maabunud Madeiras,» ütles Glenarvan, «kuigi seal pole enam veini.»

Geograafiaühingu õpetatud sekretär vaikis jälle.

«Mina teie asemel ootaksin,» ütles major täpselt niisugusel toonil, nagu oleks ta öelnud: mina ei ootaks.

«Mu kallis Glenarvan,» jätkas siis Paganel, «kus te kavatsete peatuda järgmisena?»

«Oo! Mitte enne kui Concepcionis.»

«Kurat võtaks! See viiks mu Indiast kummaliselt kaugele.»

«Aga ei, kui möödute Hoorni neemest, hakkate Indiale jälle lähenema.»

«Selles ma ei kahtle.»

«Ja huvitav on kõikjal,» ütles Glenarvan suurima tõsidusega. «On ju ükskõik, kas satute Ida- või Lääne-Indiasse.»

«See pole ükskõik!»

«Liiati on pampade elanikud Patagoonias niisama kütkestavad kui Pandžabi pärismaalased.»

«Tont võtku, milord,» hüüatas Paganel, «sellise mõtte peale poleks ma iialgi tulnud.»

«Pealegi, mu kallis Paganel, võib kuldauraha vääriliseks saada ükskõik kus. Igal pool, nii Kordiljeeride mäeahelikus kui Tiibeti mägedes, on midagi teha, otsida, avastada.»

«Aga Yaru-Dzangbo-Tšu uurimine?»

«Noh, selle asemel jälgite Rio Coloradot. See on vähetuntud jõgi, ja kaartidel voolab see pisut liialt geograafide ettekujutuste järgi.»

«Tean, armas lord, seal on mitmekraadilisi eksimusi. Oo, ma ei kahtle, et geograafiaühing oleks mu läkitanud sama hästi Patagooniasse kui Indiasse, oleksin ma seda vaid palunud. Aga mul ei tulnud seda mõttessegi.»

«Põhjuseks on teie harilik hajameelsus.»

«Niisiis, härra Paganel, kas tulete meiega kaasa?» küsis leedi Helena kõige meelitavama häälega.

«Ja minu ülesanne, proua?»

«Teatan teile, et me läheme läbi Magalhāesi väina,» ütles Glenarvan.

«Milord, te olete kiusaja.»

«Lisaks külastame Näljasadamat!»

«Näljasadamat!» karjatas prantslane, keda rünnati igast küljest. «See maateaduslikult kuulus sadam!»

«Arvestage ka seda, härra Paganel,» ütles leedi Helena, «et meie ettevõte annab teile õiguse kõrvutada Prantsusmaa nime Šotimaa nimega!»

«Jaa, kahtlemata.»

«Maateadlane võiks meie retkele kasulik olla; ja mis oleks ilusam kui teaduse asetamine inimkonna teenistusse?»

«Hästi öeldud, proua!»

«Uskuge mind. Usaldage juhust, või pigemini saatust, nagu meie. Saatus läkitas meile sedelid ja me asusime teele. Saatus paiskas teid «Duncanile», nii et ärge lahkuge siit enam.»

«Kas teate, mis ma teile ütlen, mu tublid sõbrad?» sõnas Paganel. «Te nähtavasti soovite väga, et ma jääksin!»

«Ja teie, Paganel, soovite ise veel rohkem jääda,» vastas Glenarvan.

«Pagan võtku!» hüüdis maateadlane. «Ma kartsin ju olla pealetükkiv.»

17

hüpsomeetria – maapinna kõrguste mõõtmine.

Kapten Granti lapsed

Подняться наверх