Читать книгу Kapten Granti lapsed - Jules Verne - Страница 9

Kõik laevalolijad rõõmustasid Paganeli otsust kuuldes. Noor Robert haaras niisuguse tulisusega tema kaela ümbert kinni, et auväärt sekretär pidi selili kukkuma.

«Terane jõmpsikas!» ütles ta. «Hakkan talle maateadust õpetama.»

Kuna John Mangles kavatses poisikesest teha meremehe, Glenarvan vapra ja major külmaverelise inimese, leedi Helena hea ning helde olendi ning Mary Grant tänuliku õpilase säärastele õpetajatele, siis pidi Robertist kord ilmselgelt tõeline täitsamees saama.

«Duncan» lõpetas ruttu söevõtmise ja lahkus siis sellest nukrast paigast ning pöördus läände, Brasiilia ranniku suunas. 7. septembril ületas ta soodsa põhjatuulega ekvaatori ning jõudis lõunapoolkerale.

Sõit jätkus eriliste raskusteta. Kõik lootsid, et reis kulgeb hästi. Ekspeditsiooni kordamineku tõenäosus tundus iga päevaga kasvavat. Kapten Granti päästmisse uskus kõige enam John Mangles, ent tema usk tekkis peamiselt heatahtlikust soovist näha miss Maryt õnnelikuna. Ta oli noorest neiust iseäralikult huvitatud ja varjas seda tunnet nii hästi, et igaüks laevas peale Mary Granti ja tema enda seda märkas.

Mis puutub geograafi, siis oli ta arvatavasti lõunapoolkera kõige õnnelikum inimene. Päevad otsa uuris ta kaarte, mis tänu temale katsid kogu ühiskajuti laua, nii et tal iga päev tekkis vaidlusi mister Olbinetiga, kes ei saanud söögiaegadeks lauda katta. Kuid Paganeli poolt olid kõik laeva külalised peale majori, keda geograafia-alased küsimused väga ükskõikseks jätsid, eriti söögiaegadel. Lisaks oli Paganel kapteni abi pakkide seast leidnud terve laadungi õige mitmesuguseid raamatuid, nende seas hulga hispaaniakeelseid teoseid. Ta otsustas hakata Cervantese18 keelt õppima, kuna keegi laevas seda ei osanud. See pidi hõlbustama otsinguid Tšiili rannikul. Kuna tal oli keelte peale annet, lootis ta, et suudab õpitavat keelt vabalt kasutada, kui Concepcioni saabub. Ta õppis väsimatult, ning teised kuulsid teda alatasa võõrapäraseid silpe pomisevat.

Vabal ajal andis ta noorele Robertile süstemaatiliselt praktilisi teadmisi ja tutvustas teda ühtlasi tolle ranniku ajalooga, millele «Duncan» nii kiiresti lähenes. 10. septembril oldi laiusel 5°37’ ja pikkusel 31°15’. Sel päeval sai Glenarvan teada midagi, mida arvatavasti kõige õpetatumadki ei tea. Paganel jutustas Ameerika avastamise lugu. Et jõuda suurte meresõitjateni, kelle jälgedes «Duncan» sõitis, alustas ta Kolumbusest. Ta ütles lõpuks, et see kuulus genualane olevat surnud, teadmata, et oli avastanud uue mandri. Kogu kuulajaskond imestas, sest lugu tundus olevat väheusutav. Paganel jäi aga oma väite juurde.

«See on kindlam kui kindel,» lisas ta. «Ma ei taha vähendada Kolumbuse kuulsust, kuid tõsiasi jääb tõsiasjaks. Viieteistkümnenda sajandi lõpul liikusid mõtted vaid ühes suunas: hõlbustada läbikäimist Aasiaga ning otsida Idamaid lääne kaudu – ühesõnaga: jõuda lühimat teed mööda «vürtsidemaale». Seda Kolumbus taotleski. Ta sooritas neli teekonda ja riivas Ameerikat Cumana, Honduurase, Mosquito, Nikaraagua, Veragua, Kostariika ja Panama rannikutel, mida ta pidas Jaapani ja Hiina maa-aladeks. Ta suri, ilma et oleks teadlik olnud suure kontinendi olemasolust, millele ta ei saanud isegi oma nime pärandada.»

«Ma usun teid meelsasti, mu kallis Paganel,» vastas Glenarvan, «kuid lubage siiski imestust avaldada ja küsida teilt, missugused meresõitjad siis Kolumbuse avastuste osas tõe jälile pääsesid?»

«Tema järglased: Ojeda, kes juba temaga reisidel kaasas käis, Vincent Pinzon, Vespucci, Mendoza, Bastidas, Cabral, Solis, Balboa. Need meresõitjad liikusid piki Ameerika idarannikut, määrates kindlaks selle piirjooned. Sealjuures laskusid nad kolmsada kuuskümmend aastat tagasi lõuna poole samast hoovusest kantuina kui meiegi! Näete, mu sõbrad, me tulime üle ekvaatori just samas kohas, kus Pinzon seda XV sajandi viimasel aastal tegi, ja läheneme üheksandale laiuskraadile, mille all ta ligines Brasiilia maa-aladele. Aasta hiljem laskus portugallane Cabral kuni Porto Seguroni. Vespucci läks oma kolmandal teekonnal 1502. aastal veel kaugemale lõunasse. Aastal 1508 ühinesid Vincent Pinzon ja Solis, et uurida Ameerika randa; ja 1514. aastal avastas Solis La Plata jõe suudme, kus pärismaalased ta ära sõid, nii et Magalhāesile jäi au sõita ümber mandri. See suur meresõitja läks 1519. aastal viie laevaga teele ja, liikudes piki Patagoonia randa, avastas Porto Deseado ning San Juliani sadama, kus ta pikemat aega peatus. 52. laiuskraadilt leidis ta Üheteistkümne Tuhande Neitsi väina, millele hiljem anti tema nimi, ja seejärel saabus ta 28. novembril 1520 Vaiksesse Ookeani. Ah, millist rõõmu ta pidi tundma ja milline ärevus pidi ta südame valjusti tuksuma panema, kui ta nägi uut merd silmapiiril päikesekiirtes sädelemas!»

«Jah, härra Paganel,» hüüdis Robert Grant, keda maateadlase sõnad vaimustasid, «kuidas ma tahaksin, et ma seal oleksin olnud!»

«Seda tahaksin minagi, ja ma poleks sealt puudunud, mu poiss, kui saatus oleks lasknud mul sündida kolmsada aastat varem!»

«Meil oleks sellest kahju olnud, härra Paganel,» vastas leedi Helena, «sest teid poleks siis praegu «Duncani» kajutis meile seda lugu jutustamas.»

«Mõni teine oleks seda minu asemel jutustanud, proua, ja oleks lisanud, et läänepoolse ranniku uurijateks olid vennad Pizarrod. Need julged seiklejad olid suured linnaderajajad. Nende rajatud on Cusco, Quito, Lima, Santiago, Villarica, Valparaiso ja Concepcion, kuhu «Duncan» meid viib. Pizarrode avastused täiendasid Magalhāesi omi ja Ameerika ranniku kaardid muutusid vana maailma õpetlaste rõõmuks aina üksikasjalikumaks.»

«Mina poleks siiski veel rahuldunud,» ütles Robert.

«Miks siis?» küsis Mary, vaadeldes oma noort venda, keda nende avastuste ajalugu kirglikult kaasa kiskus.

«Jah, mu poiss, miks?» küsis lord Glenarvan julgustava naeratusega.

«Sest ma oleksid tahtnud teada, mis on teisel pool Magalhāesi väina.»

«Braavo, mu sõber!» vastas Paganel. «Ka mina oleksin tahtnud teada, kas manner ulatub pooluseni või kas on olemas vaba meri, nagu oletas Drake, üks teie kaasmaalasi, milord. Seega on ilmne, et kui Robert Grant ja Jacques Paganel oleksid elanud XVII sajandil, siis oleksid nad kaasa läinud Schouteni ja Lemaire’iga, kahe hollandlasega, keda huvitas väga selle maateadusliku mõistatuse lahendus.»

«Kas nad olid õpetlased?» küsis leedi Helena.

«Ei, vaid hulljulged ärimehed, kes õige vähe hoolisid avastuste teaduslikust küljest. Sel ajal kuulus Magalhāesi väina kaudu käiva kaubanduse ainuõigus mingile hollandi äriühingule. Kuna ei tuntud muud läbikäiguteed, siis oli see ainuõigus äärmiselt tulutoov. Mõned ärimehed tahtsid monopoliõigusi omava äriühinguga võistlusse astuda ja hakkasid otsima mõnd teist väina. Nende ärimeeste seas oli õige arukas ja suurte teadmistega mees, keegi Isaac Lemaire. Ta saatis omal kulul välja ekspeditsiooni, mille juhtideks said tema vennapoeg Jakob Lemaire ja Hoornist pärit olev tubli meremees Schouten. Need julged meresõitjad läksid teele 1615. aasta juunis, ligi sada aastat hiljem kui Magalhāes. Nad avastasid Lemaire’i väina mandri ja Tulemaa vahel ning möödusid 12. veebruaril 1616 kuulsast Kap Hoornist, mis vääriks Tormide neeme nime veel enam kui tema vend Hea Lootuse neem.»

«Jah, tõesti, ma oleksin tahtnud seal olla!» hüüdis Robert.

«Ja sa oleksid kõige otsesemast allikast ammutanud tugevaid elamusi, mu poiss,» jätkas Paganel elavnedes. «Tõepoolest, kas leidub tõelisemat rahuldust, suuremat rõõmu kui meresõitja oma, kes märgib oma avastusi laevakaardile? Ta näeb maid vähehaaval oma silma all kuju võtvat – saar saare järel, neem neeme järel; näeb neid nagu vete rüpest esile kerkivat! Algul on piirjooned ebamäärased, katkendlikud. Siin üksildane maanina, seal eraldatud abajas, eemal kaugusse kaduv laht. Siis täienevad avastused, ühinevad jooned, punktiiri asendab kaardil kriips, abajad omandavad kindlad kaldad, neemed toetuvad täpsetele rannikutele. Lõpuks tuleb uus manner oma järvedega, oma ojade ja jõgedega, oma mägedega, oma orgude ja lagendikega, oma küladega, oma linnade ja pealinnadega maakeral nähtavale kogu oma suurepärases hiilguses. Ah, mu sõbrad, maadeavastaja on tõeline leidur! Kui palju tuleb tal ette ärevust ja üllatusi! Aga nüüd on see kullaauk peaaegu tühjaks ammutatud. Mis mandritesse või uutesse maailmadesse puutub, siis kõik on nähtud, kõik uuritud, ja meil, geograafia alal hilinenutel, ei ole enam midagi teha.»

«On siiski, kallis Paganel,» vastas Glenarvan.

«Ja mida siis?»

«Seda, mida teeme meie!»

Vahepeal ruttas «Duncan» mööda Vespucci ja Magalhāesi teed imetlusväärse kiirusega edasi. 15. septembril ületas ta Kaljukitse pöörijoone ja käänas nina kuulsa väina suunas. Mitu korda nähti Patagoonia madalaid randu, kuid ainult silmapiiril vaevalt paistva joonena, sest nad olid enam kui kümne miili kaugusel, nii et isegi Paganeli kuulus pikksilm andis Ameerika rannikust vaid ebamäärase ettekujutuse.

25. septembril jõudis «Duncan» Magalhāesi väina juurde. Kõhklemata suundus laev väina. Vaiksesse ookeani suunduvad aurikud eelistavad harilikult seda teed. Väina täpne pikkus on kõigest 376 miili; ta on terves pikkuses laevatatav ka kõige suurema tonnaažiga laevadele, isegi üsna ranna lähedal. Kõikjal võib leida suurepäraseid ankrukohti, arvukaid mageda vee allikaid, kalarohkeid jõgesid, saagirikkaid metsi, paarikümnes kohas on ohutuid ja hõlpsaid randumisvõimalusi – lühidalt: siin on tuhandeid eeliseid, mis puuduvad Lemaire’i väinal ja Kap Hoorni kohutaval kaljustikul, mida alatasa külastavad orkaanid ja tormid.

Sõidu esimestel tundidel, see tähendab kuuekümne kuni kaheksakümne miili ulatuses kuni Gregory neemeni olid kaldad madalad ja liivased. Jacques Paganel ei raatsinud sellest vaatepildist ainsatki üksikasja kaotada. Läbisõit pidi kestma vaevalt kolmkümmend kuus tundi, ning kallaste järjest muutuv, lõunamaa päikesest kullatud panoraam pälvis õpetlase piiritu imetluse.

Ühtki elanikku ei ilmunud põhjarannikule, ainult Tulemaa luidratel kaljudel luusis mõni vilets pärismaalane. Nii ei saanudki Paganel patagoonlasi näha. See pani ta lausa ahastama, mis omakorda kaasreisijaile palju nalja valmistas.

«Patagoonia ilma patagoonlasteta,» arvas ta, «see pole kellegi Patagoonia.»

«Kannatust, auväärt geograaf,» vastas Glenarvan, «küllap näeme patagoonlasigi.»

«Ma pole selles kindel.»

«Aga nad on ju ometi olemas,» ütles leedi Helena.

«Kahtlen selles väga, proua, kuna ma neid ei näe.»

«Ega siis ometi patagoonlaste nimi, mis hispaania keeles suurejalgsed tähendab, ole antud väljamõeldud olenditele.»

«Oh, nimi ei puutu asjasse,» vastas Paganel, kes vestluse elustamiseks kangekaelselt oma arvamuse juurde jäi. «Muide, tõttöelda ei teatagi, kuidas neid hüütakse.»

«Tohoh!» hüüatas Glenarvan. «Kas teie teadsite seda, major?»

«Ei,» vastas MacNabbs, «ja ei annaks punast krossigi, et seda teada.»

«Te saate seda siiski teada, te ükskõikne major!» jätkas Paganel. «Kui Magalhāes siinsete maade elanikke patagoonlasteks nimetas, siis tulemaalased nimetavad neid tiremenideks, tšiillased kaukalhudeks, Carmeni asunikud tehuelhideks, araukaanlased huilihhideks; Bougainville annab sellele rahvale nimeks tšauha, Falkner – tehuelhet! Nad ise kõnelevad endist üldiselt kui inaakidest! Öelge ise, kuidas selles segaduses orienteeruda ja kas nii paljude nimedega rahvas võib olemas olla!»

«Vaat kus on põhjendus!» lausus leedi Helena.

«Olgu nii,» sõnas Glenarvan. «Aga ma mõtlen, et meie sõber Paganel möönab, et vähemalt patagoonlaste kasvu kohta on kindlad andmed olemas, kuigi nende nime suhtes võib kahtlusi olla.»

«Iialgi ei mööna ma niisugust meeletust,» vastas Paganel.

«Nad on suurt kasvu,» ütles Glenarvan.

«Ma ei tea seda.»

«Väikest kasvu?» küsis leedi Helena.

«Keegi ei saa seda kinnitada.»

«Siis keskmist?» ütles MacNabbs, et pooli lepitada.

«Ka seda ma ei tea.»

«See on juba liig,» hüüdis Glenarvan. «Rändurid, kes on neid näinud…»

«Rändurid, kes on neid näinud,» vastas geograaf, «ei ole kaugeltki ühel arvamisel. Magalhāes ütleb, et tema pea ulatus vaevalt nende vöökohani!»

«Noh!»

«Jah, aga Drake väidab, et inglased on suuremad kui kõige suurem patagoonlane!»

«Oh, inglased – võib-olla,» vastas major põlglikult. «Aga kui jutt oleks šotlastest…»

«Cavendish kinnitab, et nad on suured ja tugevad,» jätkas

Paganel. «Hawkins teeb neist hiiglased. Lemaire ja Schouten ütlevad, et nad on üksteist jalga pikad.»

«Noh, neid mehi võib usaldada,» ütles Glenarvan.

«Jah, aga sama usaldusväärsed on Wood, Narborough ja Falkner, kes leidsid, et patagoonlased on keskmist kasvu. Tõsi küll, Byron, La Giraudais, Bougainville, Wallis ja Carteret ütlevad, et patagoonlaste pikkus on kuus jalga ja kuus tolli, kuna härra d’Orbigny – teadlane, kes siinseid maid kõige paremini tunneb – kinnitab, et nende pikkus on keskmiselt viis jalga ja neli tolli.»

«Aga kus on siis tõde nii paljude vasturääkivuste seas?» küsis leedi Helena.

«Tõde, proua,» vastas Paganel, «on selles, et patagoonlastel on lühikesed jalad ning arenenud ülakeha. Nii võiks nalja pärast oma arvamust sõnastada sedasi: need inimesed on istudes kuus jalga pikad, seistes aga kõigest viis jalga.»

«Braavo, mu kallis teadlane,» vastas Glenarvan. «Hästi öeldud!»

«Ehk olgu siis,» võttis Paganel uuesti sõna, «olgu siis, et neid pole olemaski, mis kõikide arvamised lepitaks. Lõpuks aga, mu sõbrad, lisan lohutava märkusena, et Magalhāesi väin on tore, isegi ilma patagoonlasteta!»

Sel hetkel sõitis «Duncan» ümber Brunswicki poolsaare. Vaatepilt mõlemal pool oli suurepärane. Kuuskümmend miili pärast seda, kui oli sõidetud ümber Gregory neeme, möödus laev Punta Arenase parandusvanglast.

Hetkeks vilksatas puude vahelt Tšiili lipp ja kirikutorn.

Edasi kulges väin massiivsete, ülevalt mõjuvate graniitkallaste vahel; mägede jalamid kadusid määratute metsade rüppe, kuna igilumega üle puistatud mäetipud pilvedesse peitu pugesid. Edela pool kerkis mägi 6500 jala kõrgusele. Pärast pikka videvikku saabus öö. Valgus sulas märkamatult mahedates varjundites. Taevas kattus sätendavate tähtedega ja Lõunarist näitas reisijaile lõunanaba suunda. Keset seda helkivat pimedust nende taevakehade valgusel, mis asendasid tsiviliseeritud maade tuletorne, jätkas jahtlaev julgelt oma teed, heitmata ankrusse mugavates abajates, mida siin külluses leidus. Sageli riivasid raad antarktiliste pöökpuude oksi, mis vete kohale kummardusid, sageli peksis laeva kruvi suurte jõgede vett nende suudmetes, äratades unest hanesid, parte, neppe – kõiki kohalikke sulelisi.

Varsti ilmus nähtavale varemeid ja lagunenud hooneid, mis öises pimeduses näisid grandioossetena. Need olid masendavad riismed mahajäetud asundusest, mille nimi oli igaveseks protestiks ranna viljakuse ja saagirohkete metsade rikkuse vastu: «Duncan» möödus Näljasadamast. Sinna asus 1581. aastal hispaanlane Sarmiento ühes neljasaja väljarändajaga. Ta rajas sinna San Felipe linna. Ülikarmid külmad hävitasid hulga asunikke; nälg tappis need, keda talv oli säästnud, ja 1587. aastal leidis mereröövel Cavendish viimase õnnetu neljasajast – ta oli nälga suremas kuueaastase linna varemetel, mis näisid kuuesaja-aastastena.

«Duncan» sõitis piki tühja rannikut edasi. Päikesetõusu ajal liikus ta ahtas sõiduvees pöökpuu-, saare- ja kasemetsade vahel, mille rüpest kerkis haljendavaid kupleid, erkroheliste astelpõõsastega kaetud künkaid ja teravaid mäetippe, mille seas Bucklandi obelisk õige kõrgele tõusis. Siis möödus laev San Nicolase lahest, mis kunagi oli kandnud Bougainville’i poolt antud nime: Prantslaste laht. Eemal võis märgata karjades mänglevaid hülgeid ja ka vaalaskalu, kelle suuruse üle võis otsustada nende poolt ülespaisatud võimsate veejugade järgi, mis paistsid nelja miili kaugusele. Lõpuks mööduti Frowardi neemest, mis viimase talvejää mõjul oli alles päris ligipääsmatu. Teisel pool väina, Tulemaal, tõusis Monte Sarmiento 6000 jala kõrgusele. See on määratu kuhi kaljusid, mida lahutavad pilvejooned ja mis moodustab taeva taustal omapärase õhulise saarestiku. Frowardi neeme juures lõppes päriselt Ameerika manner, sest Kap Hoorn on ainult merre eksinud kalju 56. laiuskraadil.

Sealt edasi kitseneb väin Brunswicki poolsaare ja Meeleheitemaa – pika, tuhande saarekese keskel asetseva saare – vahel, mis meenutab lamedate kivide keskel lebavat tohutu suurusega vaala. Kui palju erineb see Ameerika nii lõhestatud tipp Aafrika, Austraalia või India selgest ja sirgjoonelisest lõunarannikust! Ei tea, milline katastroof on pihustanud niimoodi kahe ookeani vahele paisatud määratu maanina?

Taimestikuga kaetud rannikule järgnesid paljad, metsiku ilmega rannad. Keeruka labürindi tuhanded merekitsused tegid rannajoone sopiliseks. «Duncan» liikus ühegi eksimuseta ja vähimagi kõhkluseta mööda tujukalt looklevat teed, segades oma suitsukeeriseid kaljudest lõhestatud uduga. Käiku tasandamata möödus ta mõnedest üksildastele kallastele ehitatud hispaania faktooriatest19. Tamari neeme juures väin laienes. Jahil avanes võimalus pöörduda Narborough’ saarte suunas ja läheneda lõunapoolsele rannikule. Viimaks, pärast kolmekümnetunnist väinas sõitmist, kerkis esile Kap Pilares Meeleheitemaa äärmises tipus. Ääretu, vaba ja sädelev meri õõtsus «Duncani» ees ja Jacques Paganel tervitas seda vaimustust väljendava žestiga. Ta oli mitte vähem liigutatud kui võis olla Fernando Magalhāes ise hetkel, mil «Trinidad»20 kiikus Vaikse ookeani tuules.