Читать книгу Kapten Granti lapsed - Jules Verne - Страница 12

Tšiili läbimisel polnud seni ühtki tõsist vahejuhtumit ette tulnud. Seoses mägede ületamisega tekkisid nüüd kõik takistused ja ohud korraga. Algas tõeline võitlus karmi loodusega.

Enne mägedesse mineku algust tuli otsustada tähtis küsimus. Millist mäekuru kasutada Andide ületamiseks, et vältida teelt kõrvalekaldumist? Küsiti katapasi arvamust.

«Ma ei tunne selles Kordiljeeride osas rohkem kui kaht läbipääsu,» vastas tema.

«Üks neist on kahtlemata Arica kuru, mille avastas Valdivia Mendoza?» küsis Paganel.

«Täpselt nii.»

«Ja teine on Villarica läbipääs samanimelisest mäest lõunas?»

«Täitsa õige.»

«Noh, mu sõber, neil mõlemal on aga üks viga: nad viiksid meid sihist rohkem kõrvale kui on lubatav – üks lõuna, teine põhja poole.»

«On’s teil meile soovitada mõni muu tee?» küsis major.

«On,» vastas Paganel. «Nimelt Paso d’Antuco, mis asub vulkaanilisel kallakul laiusel 37°30’, seega ainult pool kraadi meie teest kõrval. Paso d’Antuco on kõigest kuue tuhande jala kõrgusel ja selle avastas Zamudio de Gruz.»

«Hea küll,» ütles Glenarvan, «aga kas teie, katapas, tunnete seda Paso d’Antucot?»

«Jah, milord, olen sealt läbi käinud ja kui ma seda ei soovitanud, siis ainult sellepärast, et see pole muud kui kariloomade tee, mida kasutavad idapoolsete nõlvade indiaanlastest karjased.»

«Noh, mu sõber,» vastas Glenarvan, «kust pääsevad läbi indiaanlaste märade, lammaste ja härgade karjad, sealt pääseme läbi ka meie. Mina olen Paso d’Antuco poolt, kuna see ei vii meid otseteelt kõrvale.»

Jalamaid tehti korraldus teeleminekuks ja suunduti Las Lejase orgu, mis paiknes suurte kristalliseerunud lubjakivist rahnude vahel. Sealt ülesminek toimus mööda lauget, vaevalt märgatavat kallakut. Kella üheteistkümne paiku tuli minna ümber väikese, looduskauni järve, mis oli kõigi ümberkaudsete jõgede kohtumispaigaks. Jõed voolasid vulinal järve poole, kus nad suubudes kadusid põhjatusse vaikusesse. Järve kohal laiusid avarad ljaanod – tihedalt rohtunud kõrgtasandikud, kus tavaliselt indiaanlased oma loomi karjatasid. Varsti satuti põhjast lõunasse kulgevale soole, mis tänu muulade vaistule õnnelikult ületati. Kell üks hakkasid paistma Fort Ballenare purunenud vallid, mis kroonisid teravat kaljutippu. Sealt ratsutati peatumata mööda. Kallakud muutusid juba järskudeks ja kivisteks. Muulade kapjade all lahtipõrunud kivid veeresid alla, moodustades mürisevaid kivikoski. Umbes kell kolm nähti uusi maalilisi varemeid, 1770. aasta ülestõusus hävitatud kantsi.

«Tõepoolest,» ütlesPaganel, «looduslikud mäed üksi ei suuda inimesi lahutada, neid peab selleks veel kindlustama!»

Siitpeale muutus tee raskeks, isegi ohtlikuks. Kallakud muutusid üha järsemaks, karniisid üha kitsamaks ja kuristikud kohutavalt sügavaks. Muulad astusid ettevaatlikult, nina maas teed nuusutades. Liiguti pikas reas. Mõnikord kadus mära järsu käänaku taha; väikest karavani juhtis siis tema kella kauge helin.

Sageli juhtus sedagi, et teeraja tujukad käänakud panid reisijate rea liikuma kahel rööbiti jooksval rajal; siis võis katapas ajajatega rääkida, ent vaevalt kahe sülla laiune, kuid kahesaja sülla sügavune lõhe moodustas nende vahel ületamatu kuristiku.

Rohtjas taimestik võitles siiski veel kivi pealetungi vastu, kuid ometi tundus mineraalide riik taimeriigi üle võimust võtvat. Antuco vulkaani lähedust reetsid mõned laavateed, mille värv kõneles nende rauasisaldusest ja mis koosnesid küllastest nõelakujulistest harevil kristallidest. Üksteise otsa kuhjatud kaljud, mis olid alatasa nagu alla kukkumas, püsisid kõigi tasakaaluseaduste kiuste paigal. Polnud kahtlust, et vapustavad loodusnähtused võisid hõlpsasti nende kuju muuta. Vaadeldes neid lahtiselt oma alusel lasuvaid teravikke, neid viltuseid kupleid, neid ebamäärase asetusega künkaid, oli kerge näha, et lõpliku paigalevajumise tund polnud sellele mägisele piirkonnale veel saabunud.

Säärastes tingimustes oli muidugi raske teed leida. Andide talastiku peaaegu lakkamatud värinad muudavad sageli selle joonist, nii et teetähised oma kohtadelt kaovad. Katapas kõhkles, peatus, vaatas ümber, uuris kaljude kuju, otsis kobedalt mullalt indiaanlaste jälgi. Orienteerumine muutus päris võimatuks.

Glenarvan järgnes juhile samm-sammult. Ta mõistis teda, sai aru tema kimbatusest, mis kasvas sedamööda, kui tee vaevalisemaks muutus. Ta ei julgenud meest küsitleda ja mõtles, võib-olla õigustatult, et muulaajajatega on lugu niisama nagu muulade vaistugagi ja et parem on neid usaldada.

Veel tund aega eksles katapas nii-öelda hea õnne peale, kuid tõusis siiski üha kõrgemale mäkke. Viimaks oli ta sunnitud järsku peatuma. Oldi kitsa kuru põhjas, lõhestikus, seesuguseid nimetavad indiaanlased «kebraadadeks». Järsk porfüürsein sulges väljumistee. Asjata mingit läbikäiku otsinud, astus katapas oma ratsu seljast maha, pani käed risti rinnale ja ootas. Glenarvan lähenes temale.

«Olete eksinud?» küsis ta.

«Ei, milord,» vastas katapas.

«Ometi ei ole me Antuco läbikäigus?»

«Oleme.»

«Ega te ei eksi?»

«Ma ei eksi. Siin on tulease, kus indiaanlased on puhanud. Ja seal on mära- ja lambakarja jäljed.»

«Siis on seda teed käidud!»

«Jah, kuid enam ei saa seda käia. Hiljutine maavärin on tee sulgenud…»

«Seda ainult muuladele,» vastas major, «kuid mitte inimestele.»

«See on juba teie asi,» vastas katapas, «mina tegin, mis võisin. Olen valmis oma muuladega tagasi pöörduma, kui soovite tuldud teed tagasi minna ja otsida teisi läbipääsukohti Kordiljeerides.»

«Sellega kaotaksime..?»

«Vähemalt kolm päeva.»

Glenarvan kuulas vaikides katapasi sõnu. Mehel oli ilmselt õigus. Tema muulad ei saanud kaugemale minna. Kui katapas tegi ettepaneku tuldud teed tagasi minna, pöördus Glenarvan oma kaaslaste poole ja ütles:

«Kas tahate kõigest hoolimata edasi minna?»

«Tahame teile järgneda,» vastas Tom Austin.

«Tahame minna isegi teie ees,» lisas Paganel. «Mis siin see nii väga ära ei ole? Ronida mäeahelikule, mille teispoolsest küljest allaminek on tunduvalt kergem! See tehtud, jõuaksime argentiina teejuhtide juurde, kes juhivad meid läbi pampade ja kellelt saaksime tasandikel traavima harjunud kiired hobused. Niisiis, kõhklemata edasi!»

«Edasi!» hüüdsid Glenarvani kaaslased.

«Te ei tule meiega kaasa?» küsis Glenarvan katapasilt.

«Olen muulaajaja,» vastas mees.

«Kuidas soovite.»

«Saab läbi ka temata,» ütles Paganel, «teisel pool seda mäeseina leiame Paso d’Antuco teeraja uuesti üles, ja ma võtan enda hooleks teid mäest sama otse alla juhtida kui Kordiljeeride parim teejuht.»

Glenarvan maksis katapasile teenitud tasu ja saatis ta ühes ajajate ja muuladega ära. Relvad, instrumendid ja pisut toidumoona jagati seitsme reisikaaslase vahel. Üksmeelselt otsustati, et üleminekut tuleb kohe jätkata, ja kui tarvis, rännata ka öösiti. Vasemal nõlvakul lookles järsk rada, millest muul poleks saanud üles minna. Raskused olid suured, kuid pärast kahetunnist väsitavat kaljuületamist leidsid Glenarvan ja tema kaaslased uuesti Antuco läbikäigu.

Nad olid nüüd Andides selle sõna kõige otsesemas mõttes, mitte kaugel Kordiljeeride25 ülemisest harjast. Rajatud teest ega kindlast läbikäigust polnud aga enam märkigi. Kogu see piirkond oli viimaste maavärinate ajal segi pööratud; tuli mööda mäeaheliku seljakuid aina kõrgemale ronida. Paganel oli üsna hämmeldunud, et ta varem kasutatud vaba teed eest ei leidnud. Ta arvestas, et Andide harjale jõudmine nõuab ränka vaeva, sest nende keskmine kõrgus on üksteist kuni kaksteist tuhat kuussada jalga. Reisijate suureks õnneks oli ilm vaikne, taevas selge, aastaaeg soodus. Talvel, maist oktoobrini, oleks selline üleminek olnud võimatu, sest reisijad ei pea lausa tapvatele külmadele kaua vastu ja kui ka külm neid säästab, siis ei pääse nad ikkagi sealsetes maakondades tavaliselt esinevate «temporaalide», tugevate keeristormide käest, mis igal aastal külvavad Kordiljeeride kuristikesse laipu.

Tõus kestis terve öö. Kramplikult kätega kaljunukkidest kinni hoides vinnati end peaaegu ligipääsmatuile astmeile, hüpati üle laiade ja sügavate pragude; kokkupõimunud käsivarred asendasid köisi, õlgu tarvitati redelina. Kartmatud mehed sarnanesid meeletuile mängudele andunud klounide trupile. Ja nüüd osutus kohasemaks kui kunagi rõhutada Mulrady tugevust ja Wilsoni osavust, mida tuhandeid kordi tehtigi. Need kaks tublit šotlast ületasid iseendid, ja juhtus korduvalt, et väike seltskond poleks edasi saanud, kui neil poleks silme ees olnud nende kahe andumust ja vaprust. Glenarvan ei lasknud silmist Robertit, keda noorus ja elavus tegid ettevaatamatuks. Paganel tungis edasi puhtprantslasliku, lausa raevuka visadusega.

Mis puutus majorisse, siis liigutas ta end vaid niipalju kui vaja oli, ei rohkem ega vähem, ja tõusis märkamatult kõrgemale. Kas ta ise üldse tähele pani, et oli tundide kaupa mäkke roninud? See polnud kindel. Võib-olla kujutles mees, et ta hoopis laskub.

Kell viis hommikul olid reisijad jõudnud seitsme tuhande viiesaja jala kõrgusele, nagu baromeetriline vaatlus näitas. Seega olid nad jõudnud teisele, kiltmaade vööndile puudekasvu viimsel piiril. Seal kargles ringi mitmesuguseid loomi, kes oleks rõõmustanud jahimehi. Vilkad loomad teadsid seda küll, sest inimeste lähenemist nähes põgenesid nad juba kaugelt. Seal leidus laamasid, väärtuslikke mägiloomi, kes asendavad lambaid, härgi ja hobuseid ning elavad seal, kus muul ei elaks. Seal oli tšintšiljasid, väikesi leebeid ja argu närilisi rikkaliku karvkattega – pooleldi jänest, pooleldi küülikut meenutavaid loomakesi, kes oma tagajalgade tõttu sarnanevad känguruga. Pole midagi veetlevamat, kui vaadelda neid kergeid loomi orava kombel puude ladvus jooksmas.

«Linnud nad veel ei ole,» ütles Paganel, «aga neljajalgsed ka enam mitte.»

Need loomad ei olnud siiski mägede viimased elanikud. Üheksa tuhande jala kõrgusel, igilume piiril, elasid karjadena veel võrratult ilusad mäletsejad, pika ning siidise karvaga alpakad, samuti nood sarvitud, elegantsed ja uhked kitsed, kelle vill on peen ja kellele loodusteadlased on andnud «vikunja» nime. Kuid neile lähenemisest ei maksnud mõteldagi, sest vaevalt jõuti neid silmata, kui nad põgenesid otsekui linnutiivul, vilksatades käratult silmipimestavalt valgel lumevaibal.

Seks ajaks oli ümbruskonna ilme täiesti muutunud. Igal pool kõrgus suuri sätendavaid jääpanku, mille mõned järsakud olid sinkjad ja mille pinnal peegeldusid esimesed päikesekiired. Tõus muutus nüüd väga ohtlikuks. Enam ei astutud sammugi lõhedesse sattumise vältimiseks tähelepanelikult maapinda uurimata. Wilson oli asunud salga etteotsa ja katsus jalaga jääliustike pinna tugevust. Kaaslased kõndisid täpselt tema jälgedes ja hoidusid isegi valjemalt kõnelemast, sest vähimgi kära oleks õhukihte liikuma pannes võinud põhjustada lumemasside allalangemise, mis rippusid seitsme- või kaheksasaja jala kõrgusel nende peade kohal.

Jõuti võsastiku piirkonda, mis kakssada viiskümmend sülda kõrgemal tegi ruumi kõrrelistele ja kaktustele. Üheteistkümne tuhande jala kõrgusel kadusid needki taimed viljatult maapinnalt, taimkattest vähimatki jälge jätmata. Reisijad peatusid üksainus kord – hommikul kell kaheksa, et lühikese söömaajaga keha kinnitada. Üleinimliku vaprusega jätkasid nad tõusu, hoolimata järjest suurenevatest ohtudest. Tuli ronida kaksiratsa üle teravate harjade ja ületada kuristikke, mille sügavust silm ei julgenud mõõta. Mitmes kohas tee ääres olid puuristid, mis tähistasid pidevaid õnnetusjuhtumeid.

Kella kahe paiku avanes paljaste teravike vahel mingi tühja kõrbe taoline määratu kiltmaa vähimagi taimestikuta. Õhk oli kuiv, taevas eresinine. Sellisel kõrgusel on vihmad tundmata, aur muutub seal üksnes lumeks või raheks. Siin-seal kerkisid porfüür- või basaltteravikud otsekui üksikud skeletiluud läbi valge surilina. Aeg-ajalt varises kokku mõni õhu mõjul murenenud konna- või varesekivi osa; tumedat praginat oli hõredas õhus vaevalt kuulda.

Nüüd oli väike salkkond vaprusest hoolimata oma jõuga lõpukorral. Nähes kaaslaste roidumust, kahetses Glenarvan, et oli nii kaugele mäkke tunginud. Robert püüdis väsimusele vastu panna, kuid ei suutnud enam matkata. Kell kolm Glenarvan peatus.

«Peame puhkama,» ütles ta, nähes, et ükski teine sellist ettepanekut ei teeks.

«Puhkama?» vastas Paganel. «Kuid meil pole peavarju.»

«Siiski on see hädavajalik, olgu kas või Roberti pärast.»

«Aga ei, milord,» vastas vapper poisike, «ma võin veel käia… ärge jääge peatuma…»

«Me kanname sind, mu poiss,» ütles Paganel, «kuid peame iga hinna eest jõudma idapoolsele kallakule. Seal ehk leiame mõnes onnis ulualust. Palun teil veel kaks tundi käia…»

«On’s see teie kõikide arvamine?» küsis Glenarvan.

«Jah,» vastasid tema kaaslased. Mulrady lisas:

«Mina hoolitsen poisi eest.»

Ja uuesti jätkati teekonda ida suunas. Järgnes veel kaks tundi kohutavat mäkkeronimist. Mindi aina ülespoole, et jõuda mäe viimase tipuni. Õhu hõrenemisest tekkis valus rõhumine peas ja kogu kehas. Igemetest ja huultest immitses verd; see oli tingitud õhu- ja vererõhu rikutud tasakaalust, osalt võib-olla ka lumest, mis suurel kõrgusel ilmselt õhule mõju avaldab. Kuna õhk oli hõre, tuli vereringe elustamiseks sagedamini hingata, mis aga väsitas niisama palju kui päikesekiirtes helkiv lumepind. Kuigi vaprate meeste tahe oli tugev, tuli ometi hetk, mil ka kõige tugevamad lõid vankuma. Peapööritus, see kohutav mägede haigus, ei hävitanud mitte ainult nende kehalise jõu, vaid ka vaimse vastupanujõu. Sääraste raskustega ei heidelda organismi kurnamata. Mehed hakkasid kukkuma, ja kes kukkus, see jaksas edasi liikuda ainult põlvili roomates.

Liiga kaua kestnud mäkkeronimise ähvardas lõpetada jõuetus. Glenarvan vaatas õudusega määratut lumevälja, millest sellesse hukatuslikku piirkonda külma õhkus. Ta vaatas süngete tippude poole kerkivat hämarust ja mõtles, et seekord tuleb ööbida lageda taeva all. Siis peatas teda major ja ütles rahuliku häälega:

«Mingi onn!»