Читать книгу Vabariigi sünnimärgid - Kalle Muuli - Страница 11

28. märtsi õhtul kell viis istus Endre Kultuuri ja Elu toimetuses nagu nõelte peal, aga Lauristini ei tulnud ega tulnud. Endre helistas siia ja sinna, jättes igale poole teateid palvega ühendust võtta. Lõpuks helistas Lauristin tagasi ja ütles, et kokkusaamine jääb ära, sest asjaolud on muutunud.

Endre ehmatas päris ära. Oli juba uue ülemnõukogu esimese istungi eelõhtu. „Allkirjad peavad olema paberil enne, kui Savisaart hääletatakse,” püüdis ta seletada. Lauristin rahustas: „Me leppisime ju eile õhtul kõiges kokku. Praegu ei ole võimalik kohtuda. Küll me jõuame...”

Kloostrimetsa kohtumisest oli möödunud veidi rohkem kui pool ööpäeva. Mis nende nappide tundide vältel juhtus? Millised asjaolud selle aja jooksul muutusid?

Need on Eesti poliitika lähiajaloo ühed kõige salapärasemad küsimused. Ehk oli ootamatu kannapööre lihtsalt tujusööst, Savisaarele iseloomulik lapsik kapriis, millega tema lähemad kaasvõitlejad juba harjunud olid? Nii tähtsas asjas, kus oli kaalul Savisaare enda võimuiha kauaigatsetud triumf, on seda siiski raske uskuda.

Eesti Komitee juhtide meelest oli rahvarindelaste soov Eesti Kongressiga koostööd teha Kloostrimetsa kohtumisel siiras ja tegu polnud ettekavatsetud reetmisega, salakavala topeltmänguga, et valitsuse moodustamiseks vajalikke hääli välja petta. Seepärast kahtlustas mõni neist koguni KGB otsustavat sekkumist. Rahvarinne ja Eesti Kongress olid lõpuks leidnud ühise keele ja valmistusid koos okupante maalt välja kihutama. KGB huvi oli see koostöö nurjata – selge see –, aga kuidas seda teha poole ööpäeva jooksul?

Tegelikult ei juhtunud ilmselt midagi üleloomulikku. Kloostrimetsas oli Savisaarel lihtne anda lubadus umbmääraselt ja üldsõnaliselt Eesti Kongressiga koostööd teha, aga kui ta järgmisel päeval hakkas seda kokkulepet sõnastama ja kirja panema, siis sai ta aru, et tegelikult ei valitse riiki sel juhul ülemnõukogu moodustatud valitsus, vaid hoopis Eesti Komitee juhatus. Ja et peaminister pole sel juhul mitte tema, vaid Eesti Komitee juht Tunne Kelam.

Võimuküsimus oli Savisaarele äärmiselt tähtis. Peaaegu kõik ta programmilised kõned tiirlesid tol ajal võimu ja võimuvõitluse ümber, otsides ja määratledes ka iseseisvusmeelsete jõudude seast vastaseid, kellega võidelda. Eesti Kongressi juhid vastandusid samal ajal pigem nõukogude võimule ja võimuorganitele, kelleks nad paraku pidasid ka äsja valitud ülemnõukogu.

Savisaar vajas valitsuse moodustamiseks ülemnõukogus küll rahvuslaste hääli ja oli vajaduse korral valmis ka hädapäraseks koostööks, kuid ta ei tahtnud siduda käsi kõikehõlmava kirjaliku kokkuleppega. Stalinit parafraseerides: pole paberit, pole probleemi.

Rahvarinde parimad sõnaseadjad Peet Kask ja Arvo Junti püüdsid 28. märtsil Kloostrimetsa kokkulepet palehigis paberile panna, kuid ei saanud sellega Savisaarele vastuvõetaval moel õigeks ajaks hakkama. Seetõttu pidigi Lauristin kohtumise Endrega määramata ajaks edasi lükkama. Järgnesid juba Eesti Komitee pahameeleavaldused ja umbusupuhangud, mis vähendasid veelgi Savisaare ja Rahvarinde saadikurühma enamiku indu teha kirjalik kokkulepe. Kui Savisaar oli lõpuks rahvuslaste häältega juba peaministriks valitud, langes ära ka põhjus, miks Rahvarindele kokkulepet üldse vaja oli.