Читать книгу Vabariigi sünnimärgid - Kalle Muuli - Страница 12

Indrek Toome valitsuse liige, ENSV majandusminister Edgar Savisaar sai ülemnõukogult volitused uue valitsuse moodustamiseks 1990. aasta 3. aprillil 54 häälega. Kaks häält vähem oleks tähendanud seda, et järgmise peaministrikandidaadina oleks ülemnõukogu ette astunud Savisaare kolleeg, ENSV transpordikomitee esimees Tiit Vähi, kellel oli troonikõnegi lauasahtlis juba valmis.

Vähi oli eestimeelsete kommunistide ühenduse Vaba Eesti soosik. Vaba Eesti liider Indrek Toome ise ei tihanud uuesti valitsuse etteotsa kandideerida. ENSV ministrite nõukogu esimehena ja endise EKP KK ideoloogiasekretärina oli tema n-ö parim enne uue aja poliitikas esimese viiuli mängimiseks juba ilmselgelt möödas.

Savisaare poolt hääletasid 3. aprillil ka Mart Laar, Illar Hallaste ja Kaido Kama. Nad uskusid ikka veel Kloostrimetsa kokkulepet ja Savisaare lubadust teha koostööd Eesti Komiteega. Neil polnud ka suurt põhjust selles kahelda.

Ülemnõukogu oli kohe ühe oma esimese otsusena tunnustanud Eesti Kongressi ja lubanud sellega koostööd teha. Samuti oli ülemnõukogu välja kuulutanud üleminekuperioodi, mis pidi lõppema Eesti vabariigi taastamisega – täpselt nii, nagu oli Kloostrimetsas kokku lepitud. Sellele, et kokkulepet ennast polnud mitme päeva vältel jõutud paberile panna, ei pööratud tähtsate poliitiliste sündmuste virrvarris erilist tähelepanu. Mitmekümneleheküljeliste üksikasjaliste koalitsioonilepete aeg oli veel kauge tulevik.

Silmade avanemise päev saabus alles siis, kui Savisaar oli valitsusjuhiks saanud. Tema toon muutus üleöö. Kohe pärast ametisse astumist teatas ta, et ei vaja Eesti Kongressi nõuandvat häält, sest tema „valitsuse seaduslikkusel on ülemnõukogu seaduslikkus”.

20. aprillil avaldas Rahvarinde üks paremaid kõne- ja kirjamehi Heinz Valk Päevalehes artikli „Võimu ei kingita”, milles ta tümitas Eesti Komiteed juba nii räigete sõnadega, et toimetus pidas vajalikuks loo algusesse lisada häbeliku vabanduse: „Kuigi mitmedki Heinz Valgu üliemotsionaalsed hinnangud ületavad toimetuse arvates korrektse väitluskultuuri piire, otsustasime autori kirjaviisi täpsuse huvides mitte muuta.”

Valk, kes oli ise ka Eesti Komitee liige, seletas Päevalehes pikalt ja põhjalikult, et Eesti Kongress on ERSP tööriist Rahvarindelt võimu võtmiseks. Sõnu võim ja võitlus kasutati seejuures tekstis nii sageli, nagu oleks autoriks üks aastakümneid tagasi end Berliinis maha lasknud 20. sajandi kuri geenius.