Читать книгу Vabariigi sünnimärgid - Kalle Muuli - Страница 4

See raamat on mõtteline järg „Isamaa tagatoale”, minu jutustusele Mart Laari esimesest valitsusest ja Isamaa erakonna esimestest eluaastatest. Algselt pidi Isamaa tagatuba olema kõigest üks peatükk raamatust „Vabariigi sünnimärgid”, aga kuna materjali kogunes plaanitust hulga rohkem, tuli ühe raamatu asemel teha kaks.

Jutustan „Vabariigi sünnimärkides” Eesti kolme suure poliitilise jõu sünnist.

1988. aastal asutatud Rahvarinne oli laulva revolutsiooni vedur, kuid mitte ainult. Rahvarindest on välja kasvanud Keskerakond ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond.

1994. aastal asutatud Reformierakond korjas üles liberaalse majanduspoliitika ideaalid, mis olid valitsemisest väsinud Isamaal käest pudenemas, ja jätkas reforme, mida Isamaa oli alustanud.

2001. aastal asutatud Res Publica lubas uut, täiesti teistsugust poliitikat, kuid eelistas aadetele reitingut ning ei suutnud enneolematute kulutuste hinnaga üles köetud lootusi täita. Tulemuseks oli tohutu pettumus ja tagasipöördumine juurte juurde, liitumine Isamaaga.

Ma ei püüdnud siin raamatus anda üksikasjalikku ja ammendavat ülevaadet nende kolme suure R-i tekkeloost ja tegemistest. Mind huvitasid eelkõige murdehetked, need poliitilised valikukohad, mil ajalugu seisis teeristil ja rahva saatus vankus juhuse vaekausil.

Laulvale revolutsioonile ja taasiseseisvumise ajale tagasi vaadates näib, nagu oleks meie rahvas sündinud suure õnnetähe all. Eesti vabanemist ja riigi esimesi samme on justkui kaitsnud kellegi nähtamatu käsi. Nii suured jõud olid meie vastu, nii palju oli võimalusi, et asjad lähevad halvasti, aga ometi sujus kõik justkui mingi ime läbi parimal moel.

Selleks et seda imet kuidagi lahti seletada, esitasin ma „Vabariigi sünnimärke” kirjutama asudes endale paar lihtsat küsimust. Kuidas õnnestus peaaegu olematul rahvakillul taastada ja edukalt üles ehitada oma riik? Mismoodi sündisid kõige tähtsamad otsused ja miks käitusid otsustajad just nii, aga mitte teisiti?

Olen selle raamatu tarbeks aastatel 2011–2013 intervjueerinud Hardo Aasmäed, Jaak Allikut, Meelis Atoneni, Marje Einret, Siim Kallast, Tunne Kelamit, Rein Kilki, Valve Kirsipuud, Tõnis Konsi, Heiki Kranichit, Mart Laari, Marju Lauristini, Jüri Leesmenti, Jaak Leimanni, Tõnis Lukast, Juhan Partsi, Tiit Pruulit, Eve Pärnastet, Ülo Pärnitsat, Rain Rosimannust, Vardo Rumessenit, Vilja Savisaar-Toomastit, Rein Sillarit, Enn-Arno Sillarit, Olari Taali, Toomas Tautsi, Indrek Toomet, Ken-Marti Vaherit, Ants Veetõusmet, Taavi Veskimäge, Peeter Vihalemma ja Rein Voogi.

Fotosid on aidanud hankida Marje Einre, Rasmus Kagge, Hillar Kala, Ellen Laagus, Tõnis Lukas, Eve Pärnaste, Kersti Trull ja Katri Varbola, samuti Eesti filmiarhiivi ja Eesti Panga muuseumi töötajad.

Kirjalike allikate leidmisel olen saanud palju abi riigiarhiivi ja rahvusraamatukogu töötajatelt, faktide kontrollimiseks olen kasutanud ka uudisteagentuuri BNS arhiivi.

Tänan kõiki!

Kalle Muuli,

Nõmmel, 15. oktoobril 2013