Читать книгу Vabariigi sünnimärgid - Kalle Muuli - Страница 7

Mantlikrae kõrvuni üles tõstetud, tammusid ühel tuulisel kevadpäeval Estonia teatri ees jalalt jalale kolm Eesti Komitee juhatuse liiget: Kaido Kama, Trivimi Velliste ja Eve Pärnaste. Maa oli lumeta ja ilm kõle. Tunne Kelam, Sirje Endre ja Vardo Rumessen olid juba ühe riigikantseleile kuuluva musta Volgaga ees ära sõitnud, kohe pidi tulema teine.

Nagu Savisaarele kombeks, oli kõik väga salapärane ja konspireeritud. Mindi eraldi autodega ja eri teid mööda. Kuhu sõit läks, ei teadnud täpselt keegi peale autojuhi, aga kuidagi imelik oli hakata temalt pärima.

„Savisaar tahab pärast rääkida” – seda kõikeütlevat kohtumiskutset oli Eesti Komitee juhatuse koosoleku lõpul levitatud küll paberilipikule kirjutatuna, küll sosinal suust suhu. Autosse istudes viskas keegi võllanalja: „Ega meil tagasiteed vist enam pole...”

Oli 1990. aasta 27. märts, rahvusvaheline teatripäev. 18. märtsil oli valitud uus ja viimane ülemnõukogu. Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei oli just teinud ühe väga suure poliitilise vea ja valimisi boikoteerinud. Selle tulemusel jäid nad omal vabal tahtel kõrvale kohast, kus järgmised kaks ja pool aastat langetati kõige tähtsamaid otsuseid.

ERSP poliitiline rabedus, mis pärast esimesi põhiseaduslikke parlamendivalimisi 1992. aasta sügisel isegi rahvasaadikute üldise kogenematuse taustal silma torkas, oli boikotiotsuse otsene tagajärg. Sel ajal, kui ERSP pidi piirduma üksnes kiibitsemise, kahtlustamise ja kritiseerimisega, said kõik teised poliitilised jõud üle kahe aasta harjutada praktilist parlamenditööd.

Ka 1990. aasta veebruari lõpus valitud esimese Eesti Kongressi juhid olid ülemnõukogu uue koosseisu vajalikkusesse suhtunud pika hambaga. Trivimi Velliste, kongressi valimisi korraldanud Kodanike Peakomitee üks eestvedajaid, oli kutsunud üles isegi ülemnõukogu valimisi ära jätma. Milleks veel ülemnõukogu uuendada, kui Eesti Kongress on kodanike esinduskoguna juba olemas?! Sama meelt oli ka Eesti Komitee tulevane liider Tunne Kelam. Peakomitee tervikuna siiski tunnustas oma avalduses ülemnõukogu ja ei nõudnud valimiste ärajätmist.