Читать книгу Vabariigi sünnimärgid - Kalle Muuli - Страница 14

Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei võib vedada sirge ja katkematu joone 1987. aasta 23. augustil Hirvepargis peetud Molotovi-Ribbentropi pakti avalikustamise miitingust kuni nõukogude ajal vangistatud vabadusvõitlejateni ja sealt edasi metsavendadeni välja.

Sama kaua pidasid oma lõputuna ja lootusetuna näivat vabadusvõitlust ka paljud väliseestlased. Eesti peakonsul ja hilisem suursaadik Ernst Jaakson esindas Eesti vabariiki USAs okupatsiooni esimesest päevast kuni viimaseni ja veel natuke aega pärast sedagi.

Rahvarindel nii selgeid ja sügavaid lätteid pole. Tavaliselt on selle juurte otsijad vaadanud kuldsete kuuekümnendate poole, mis paistsid silma Hruštšovi ajal koolis käinud noorte idealismi ja loomevabaduse poolest.

Ametliku retoorika ja ajupesu mõttes polnud neis aastates siiski midagi kuldset. Kümnendi märksõnadeks olid uue inimese kujundamine, kommunismi ehitamise programmi elluviimine ja kommunismiehitaja moraalikoodeksi muutmine elu normiks. Nõukogude Liit pidi kuristiku servale jõudnud Ameerikale järele jõudma ja temast mööda minema.

Vahe eelmise ajastuga oli eelkõige selles, et kui Stalin andis piitsa, siis Hruštšov pakkus präänikut. Kommunismist sonimist püüti noortele ligitõmbavaks muuta ja sellega saadi üldjoontes ka hakkama. Kommunistlik noorsooühing, mis varem oli ideoloogiaasutus, muutus nüüd tasapisi suureks meelelahutustööstuseks, mille esmaülesanne oli sisustada noorte vaba aega. Neil pidi olema huvitav ja lõbus. Tehku mis tahavad, peaasi et keegi midagi nõukogudevastast ei teeks!

Uudismaade ülesharimise kampaaniale järgnesid peagi komsomoli löökehitused, rahvaste sõpruse klubid ja rahvusvaheliste suhete ringid.

1966. aasta suvel alustas tööd Eesti Üliõpilasnoorsoo Ehitusmalev, komandöriks Rein Romet ja poliitiliseks komissariks Indrek Toome.

Komsomoli ja komparteisse astumine polnud uue põlvkonna seas enam häbiasi. Vastupidi – selle üle tunti vahel isegi uhkust. Paljud noored inimesed, kes polnud näinud Eesti vabariiki ega Stalini vangilaagreid, pidasid koostööd okupantidega normaalseks eluks, mitte kodumaa reetmiseks. Hiljem, kui iseseisvus taastati, hakkasid paljud tippkommunistid end isegi vabadusvõitlejatena kujutlema.

Kirjanik Viivi Luik on seda aega 1991. aasta 13. oktoobri Rahva Hääles iseloomustanud nii: „Kuuekümnendatel aastatel kodunes nõukogude võim lõpuks ka Eestis. Hakati pidama noorte suvepäevi ja ilmalikke matuseid. Tekkisid ehitusmalevad, moodi läksid komsomolipulmad. Korraldati „Nooruse” laagreid, käidi kolhoosis kollektiivselt kartuleid võtmas. Tehti pulli. Noomiti väljakutsuva välimuse ja ebanõukoguliku käitumise pärast. /---/ Lühidalt öeldes – kuuekümnendad aastad aretasid sugupõlve, kelle maailmavaade ja mõtteviis takistavad veel kaua Eestit muutumast tõeliselt demokraatlikuks Euroopa riigiks.”