Читать книгу Vabariigi sünnimärgid - Kalle Muuli - Страница 17

Praegu Tõrvas elav Hillar Kala oli 1970. aastatel üks Eesti silmapaistvamaid ja mõjukamaid majandusteadlasi. Kaitsnud 1970. aastal Moskvas majanduskandidaadi väitekirja tootmise juhtimise erialal, suutis ta seejärel ENSV kergetööstusministri Juri Vladõtšini kabinetis läbi suruda ettepaneku luua ministeeriumi juurde tööstuse juhtimise täiustamise teenistus.

ENSV kergetööstusministeeriumi isemajandav töö ja juhtimise teadusliku organiseerimise keskus (TJTOK) alustas tööd juba järgmise aasta algul Tallinnas Kuhlbarsi tänaval majas nr 1.

Selle hoone, Rahvarinde tulevase hälli oli tööstuskaadri koolituskeskuseks otsustanud ehitada juba ENSV rahvamajanduse nõukogu esimees Arnold Veimer. Hillar Kala keskus mahtus algul ära ühteainsasse kolmanda korruse auditooriumisse, teadusdirektori kabinetiks ehitati kinni üks esimese korruse koridorinurk.

TJTOK ei kandnud nii koledat ja lohisevat nime sugugi mitte asutajate kehva keelevaistu tõttu. Nõukogude riigiaparaadis toimis eriline nimemaagia, kus igal sõnal oli limiitidest ja fondidest koosnev sügav materialistlik baas. Kala oli osav süsteemi jaburusi ära kasutama. Sõna teaduslik asutuse nimes andis näiteks õiguse maksta töötajatele suuremat palka.

Vladõtšini järel ministriks saanud Jüri Kraft liitis TJTOK 1979. aastal samas majas asunud arvutuskeskusega. Tekkis juhtimissüsteemide projekteerimis- ja konstrueerimisbüroo. Jällegi: sõnad süsteemide projekteerimine ja konstrueerimine olid vajalikud selleks, et limiidi- ja fondijagajaile Moskvas sügavamat muljet avaldada. Asutuse juhiks sai Ülo Pärnits, keda sidus Kalaga ühine tudengipõlv TPIs. Pärnits kutsus oma asetäitjaks ehk teadusdirektoriks samuti TPI majandusharidusega Jaak Leimanni. Kala ise taandus süsteemiuuringute direktoriks. Paar aastat hiljem korraldatud asutuse nimekonkursi võitis Leimanni pakutud Mainor (majandus, informatsioon, organisatsioon).

Nõukogude majandus oli tolleks ajaks läänele juba ilmselgelt alla jäänud. Tööviljakus oli madal, majanduskasv peaaegu olematu, raiskamine kohutav ja töökorraldus kohmakas. Võidurelvastumine imes süsteemist viimse jõuraasu. Hoolimata sellest, et riigijuhid olid vanadusest nõdrad, jagus Moskva võimukoridoridesse ka neid, kes said aru, et plaanimajanduse päevad on loetud ja koloss vaagub hinge nagu tema juhidki. Väljapääsu otsiti töötajate ergutamises kapitalistlike trikkidega, kuid tingimata nii, et süsteemi alustalad jääksid paika ja mõnus stagnauni võiks jätkuda.

Sellises olukorras õnnestus ENSV kergetööstusministril Jüri Kraftil Moskvas läbi suruda Mainorist alguse saanud idee alustada Eesti kergetööstuses suurejoonelist isemajandamise eksperimenti. Müügijutt käis umbes nii: Eesti on väike, kõigest 0,4 protsenti NSV Liidu majandusest – kui eksperiment äpardub, ei pane keegi seda tähelegi, aga kui õnnestub, siis saab siinset kogemust kasutada terves liidus.

Moskva ametnikele meeldis see jutt väga – kellelgi polnud hirmu oma kohta kaotada, aga kõigil oli võimalus loorbereid lõigata. Märksa tõsisemat vastuseisu kohtas idee Eestis, kus kohalik ministrite nõukogu ehk valitsus nägi otsustusõigust käest libisemas.

Krafti tahe ja tutvused jäid siiski peale. 1985. aastaks olid kõik ettevalmistused tehtud, ENSV kergetööstusettevõtteid hakati koondama kontserniks Estar ja algas suur eksperiment, mis ei tähendanud tegelikult muud kui ainult seda, et kontsern sai vabamad käed oma kaupa ise müüa ja teenitud raha ise käsutada. Tol ajal oli see siiski midagi enneolematut.

Eksperimendi tulemusena muutus kergetööstusministeerium riigiks riigis. Kraft käsutas nüüd ministritoolilt justkui poolenisti eraomanik kontserni, mis andis viiendiku ENSV tööstustoodangust. Priske suutäie sellest sai ka Mainor, kus otsiti, valiti ja koolitati tippjuhte. Mainorist on tuule tiibadesse saanud hämmastavalt suur hulk tänapäevalgi tuntud ärijuhte.

Kuna raha oli palju ja käed võrdlemisi vabad, siis ajas Mainor tasapisi oma haarmed ka paljudesse teistesse valdkondadesse, mis tundusid uued ja huvitavad. Ehkki ajakirjandus oli kompartei monopol, tootis Mainor isegi telesaateid. Tuntuimaks neist oli „Argiasjust pühapäeval”, mida võib pidada Rahvarindele stardipaugu andnud saate „Mõtleme veel” eelkäijaks.