Читать книгу Vabariigi sünnimärgid - Kalle Muuli - Страница 8

Ehkki suur hulk rahvuslasi jäi ERSP boikoti tõttu Toompealt eemale, ei saavutanud Rahvarinne loodetud tulemust. Lätis ja Leedus olid Rahvarinded valimistel puhta töö teinud ja parlamendis absoluutse enamuse saavutanud, aga Eestis sai Rahvarinne koos oma liitlastega umbes 40 protsenti mandaatidest.

Rahvarinde juhid olid kavatsenud absoluutse häälteenamuse saavutamise korral kuulutada ülemnõukogu Asutavaks Koguks, mis teeb Rahvarinde taktikepi all uue põhiseaduse ja kuulutab välja uue riigi, kuid nüüd tuli sellest plaanist loobuda. Valimistulemus oli Savisaarele suur pettumus. Ta ei saanud valitsust moodustada omatahtsi, ainult Rahvarinde häältega, vaid pidi otsima teiste rühmituste toetust.

Valik oli üllatavalt väike. Rahvarinde kõrval oli riigikogus veel kolm suuremat poliitilist jõudu. Venelased koondusid saadikurühma „Võrdsete õiguste eest” (27 saadikut) ja kompartei eestimeelsed juhid saadikurühma Sõltumatud Demokraadid (15), kes tegi tihedat koostööd Töökollektiivide Liidu ja Maaliiduga (kokku ca 20). Eesti Kongressi poliitilise joone järgijad olid valdavalt saadikurühmas „Õiguslik järjepidevus” (12).

Rühmade suurus muutus sageli, mõni saadik lahkus ja mõni tuli juurde, samuti võis saadik tol ajal kuuluda korraga ka mitmesse rühma. Seepärast on arvud üksnes umbkaudsed ja kogusummas suuremad, kui oli ülemnõukogus liikmeid.

Interrindesse kuuluvad venelased ei tulnud tol ajal veel Rahvarinde valitsuspartneritena kõne allagi ning kompartei nomenklatuuriga, olgu peale et eestimeelsega, oli Rahvarinne juba enne valimisi koostöö välistanud. Seega tuli tahes-tahtmata panustada Eesti Komiteele.

Ühest küljest oli see kerge, sest nii nagu Rahvarinne vajas valitsuse moodustamiseks Eesti Komitee tuge, oli ka Eesti Komiteel tarvis oma tööks valitsuse tuge. Nii suurt keha, kõigi kodanike esindusorganit ainult õhust ja armastusest kaua töös ei hoia. Rahvarinde juhid kuulusid ka ise Eesti Komiteesse ja said sellest suurepäraselt aru.

Teisalt raskendas koostööd see, et Rahvarinde liidrid oli just Edgar Savisaare vastuseisu tõttu suhtunud kodanike komiteede liikumisse pikka aega tõrjuvalt. Alles viimasel minutil, vahetult enne kella kukkumist, otsustas ka Rahvarinne oma kandidaadid Eesti Kongressi valimistel üles seada.

Selle meelemuutuse põhjustas teadmine, et Rahvarinde piirkondlikud organisatsioonid toetavad kodanike komiteesid pealinna otsustajatest hoolimata. Nii Rahvarinde tugirühmade kui ka kodanike komiteede eestvedajad olid sageli isegi ühed ja samad inimesed, kes ajasid lihtsalt Eesti asja ning ei saanud juhtide rivaalitsemise põhjustest põrmugi aru. Savisaare põikpäine vastuseis kodanike komiteedele ähvardas Rahvarinde lõhki ajada.

Üha suuremaks paisus ka Rahvarinde juhtide (ilmselt alusetu) hirm, et üllatavalt tugevaks poliitiliseks jõuks kerkinud Eesti Kongress võib saavutada ülemnõukogu valimiste edasilükkamise või ärajätmise. Savisaar kartis, et kompartei nomenklatuuri huvi säilitada ülemnõukogu vana koosseis langeb ühte rahvuslaste huvidega ja nad võivad leida ühise keele. Kongressis esindamata Rahvarinne oleks siis tähtsatest otsustest eemale jäänud.

Seepärast tegi Savisaar vahetult enne Eesti Kongressi valimisi kannapöörde, aga kuna kampaania oli ette valmistamata ja kandidaatide ülesseadmisega hilineti, siis polnud tulemus suurem asi. Kongressi valitud 499 saadikust esindas ainult 107 Rahvarinnet. Nii oli Rahvarinne seal ERSP ees küll napilt suurim rühmitus, kuid koostööpartnerite puudumise tõttu jäi ta ikkagi selgesse vähemusse. Komitee ja Rahvarinde koostöö huvides valiti Savisaar siiski Eesti Komitee juhatusse.

Järgmisel pühapäeval pärast ülemnõukogu valimisi, kui tulemused juba teada olid, kutsus Savisaar kaks Eesti Komitee juhti, Tunne Kelami ja Trivimi Velliste konsultatsioonibüroosse Mainor eraviisilisele kohtumisele. Mainor oli Savisaare kunagine töökoht ja Rahvarinde häll. Kuigi Rahvarinde peakorter asus nüüd juba Uue tänava lõpus ühel pööningukorrusel, kasutati jätkuvalt ka Mainori ruume.

Peaministri rolliks valmistuvat Savisaart huvitasid sellel kohtumisel Eesti Komitee ja Rahvarinde koostöövõimalused. Kelamit ja Vellistet huvitas aga eelkõige õigusliku järjepidevuse põhimõtete järgimine riigi taastamisel. Savisaarel polnud selle vastu põhimõtteliselt midagi. Tähtis on see, et Eesti saab vabaks – kas see juhtub õigusliku järjepidevuse teel või kuidagi teisiti, sellel pole suurt vahet, selgitas ta.