Читать книгу Vabariigi sünnimärgid - Kalle Muuli - Страница 13

8. mail 1990 ristis ülemnõukogu ENSV ümber Eesti Vabariigiks. Enam polnud põhjust tundide viisi targutada, kas see on okupeeritud või okupatsioonis. Lihtsalt Eesti Vabariik ja jutul lõpp.

25. mail käis Savisaar viimast korda Eesti Kongressi kogunemisel. Ta astus läbi ainult pooleks tunniks, et pidada esinduskogu mõnitav kõne, mis keerles taas ümber võimuküsimuse.

„Võim Toompeal on valitud demokraatlikul teel ja meil ei ole mingit alust anda seda üle ei erakorraliste volitustega kubernerile Moskvast ega ka kellelegi teisele,” rääkis Savisaar kõnepuldist. „Meid ei valitud ülemnõukogusse selleks, et me võimu ära annaksime, täpselt samuti nagu Eesti Komitee saadikuid ei valitud selleks, et neist saaks alternatiivvõim.”

Võim, võim, võim – see sõna kordus pärast ülemnõukogu uue koosseisu kokkutulekut peaaegu igas Rahvarinde juhtpoliitikute tekstis. Sel taustal pole just raske ette kujutada, mida võis Savisaar tunda kaks aastat hiljem, kui ta nägi 20. augusti viimasel tunnil Sirje Endret ja Marju Lauristini koos ülemnõukogu juhataja laua juures võidušampust joomas. Kelle käes nüüd võim oli?

Kohtumine, mis oli 28. märtsil 1990 „muutunud asjaolude” tõttu ära jäänud, oli nüüd ikkagi teoks saanud. Kokkulepe, mis jäi 28. märtsil 1990 paberile panemata, oli nüüd vormistatud suisa ülemnõukogu otsusena „Eesti riiklikust iseseisvusest”.

Selle otsuse peamine tähtsus ei seisne Eesti iseseisvuse deklareerimises, nagu vahel arvatakse. Seda oli ju deklareeritud mitmel moel ennegi, alates Balti ketist kuni ülemnõukogu otsuseni Eesti riikliku staatuse kohta. Rahvas oli oma sõna öelnud isegi iseseisvusreferendumil 3. märtsil 1991.

20. augusti tähtsus seisneb ennekõike selles, et sel päeval otsustasid ülemnõukogu ja Eesti Komitee ühendada põhiseaduse assamblees oma parimad jõud ja taastada üheskoos põhiseadusliku korra.

Miks nad ei võinud seda teha juba poolteist aastat varem, 1990. aasta kevadel, kui Eesti Komitee ja ülemnõukogu uus koosseis esmakordselt kokku tuli?

Ehkki väga algelisel kujul, oli Rahvarinde ja Eesti Komitee koostöölepe 27. märtsi õhtul Kloostrimetsas põhimõtteliselt juba ka sündinud. Olgu põhjused millised tahes – sellest leppest taganemine lükkas põhiseaduslikule korrale ülemineku Eestis poolteise aasta võrra edasi. 20. august 1991 oli mingis mõttes 1990. aasta 27. märtsi kordus, ainult et nüüd sundisid Tallinna tänavail lõgisevad tankiroomikud selle leppe ka kirjalikult vormistama ja ülemnõukogu otsusega kinnitama.

Eesti iseseisvumine oli ime, mille sünd sõltus Moskvast. Aga ka Tallinnas sündis tol päeval ime. Selleks oli eestimeelsete poliitiliste jõudude kokkulepe, mis mõjutab meid põhiseaduse ja sellest lähtuvate teiste tähtsamate seaduste kaudu siiamaani.

Selle kokkuleppe suuruse mõistmiseks tuleb aru saada, kui suur veelahe tegelikult Eesti Komitee ja Rahvarinde juhte lahutas. Asi polnud ainult mõne üksiku poliitiku ambitsioonides. Lahkhelid olid hulga sügavamad ja põhimõttelisemad, lausa ajaloolised.

Eesti rahvas oli üks, aga tema vaimsed juhid olid juba pool sajandit elanud vähemalt kahes täiesti eri maailmas. Need maailmad puutusid kokku vaid vahel harva ja inimesi, kes suutsid iseenda kaudu kaht maailma ühendada, oli väga vähe. Selle lõhe lõi 1940. aastal alanud okupatsioon, mis sundis kõiki poolt hääletama.

Selleks et Rahvarinde ja Eesti Komitee vastuolusid mõista, tuleb heita pilk neile kahele teineteisest lahutatud maailmale, milles kummagi juhid kuni laulva revolutsioonini aastakümneid elasid.